28.03 - Helsingi, kodu

Poolunest äratati mind ligikaudu 2 tundi enne maandumist, ehk siis minu arvutuste järgi olin vast 1-1,5 tundi seal istme peal rähelnud. Äratuse põhjuseks oli stjuardessi hõige, et kohe-kohe hakatakse serveerima hommikusööki. Serveerimine käis tol hommikul siis nii, et sinu ette, söögilauakesele, visati (just nimelt visati) kilesse pakitud saialaadne ese ning sellele kõrvale pakuti kohvi või mahla. Olin siiani teadnud, et vähemalt hommikusöögiga lennukites reeglina mööda ei panda, kuid see rõõm võeti mult nüüd ära. Nätske saiajunn ja jook, mis meenutas kohvi vaid värvi poolest, panid Finnairi sõiduelamusele rasvase semikooloni. Euroopa siselendude puhul on mul Finnairi kohta ainult kiidusõnu olnud öelda, kuid mõlemad otsad üle Atlandi olid ikka üsna suured pettumused. Jah, füüsiliselt haiget ei tehtud ning muud moodi ka ära ei kasutatud, kuid selline hallitanud põdrasambla maitse jäi siiski suhu. Ehk siis mõttetera tulevikuks: hoia ootused väga madalal, siis on vähem pettumist.

Kalorite tarbimise kõrvale vaatasin ära sellise filmi nagu „Vastikud ülemused 2“ ning antud magamatuse, kellaaja ning tühja kõhu kombinatsioonis tundus see isegi üsna naljakas. Võimalik, et film oli täielik saast, kuid tol hommikul mina igatahes naersin päris tihti.

Maandumine Helsinkis oli niivõrd sujuv, et ei tabanudki ära seda momenti, kui lennuki rattad maad puudutasid. Vaid järsk pidurdamine andis ära selle, et olime jälle Euroopa pinnal tagasi. Kui tavapäraselt olen selle koha peal kirjutanud olukorrast, kus seisame pagasilindi juures ja kohvrid muudkui tulevad ja inimesed muudkui lahkuvad ning meie sumadane pole kuskil, siis seekord läks kõik teisiti. Karussell pandi tööle ja meie kola tuli peaaegu kõige esimesena. See oli nii ootamatu, et oleksin peaaegu esimesel ringil nood maha maganud. Silm ei tahtnud kohe kuidagi uskuda, et nii kiirelt oma kaasa veetud varanduse kätte saame.

Kohvrid käes, marssisime joonelt pagasiteeninduse leti äärde, sest muresid oli mitu. Lisaks „kadunud“ kohvrilukule oli mingil reisietapil taaskord otsad andnud ka minu kohvri väljatõmmatav käepide. Vidinale nime andnud funktsionaalsus oli endiselt alles – käepidet oli võimalik välja tõmmata – kuid see oli ka kõik. Seda sisse tagasi lükata enam polnud võimalik. Või noh oli, aga selleks pidid kohvri lahti tegema, käsikaudu sumadani põhjas olevate metallsoonte kallal nusserdama ja siis hea õnne korral saidi viie-kuue minutiga käepideme sisse tagasi lükata. Tuleb tõdeda, et selliselt toimimine ei ole kõige mugavam. Eriti liikudes paikades, kus vahest tuleb kohvrit trepist vedada, mil peaks üsna tihti seda jubinat sisse-välja liigutama.

Letitagune mammi oli juba enne tere ütlemist sellise näoga, et ise te olite süüdi, et teie kohver on määrdunud/kadunud/katki ning meie lennufirma töötajate poolne kohvri käsitlemine tegi olukorra pigem paremaks. Sihverplaadilt kadus veel paarsada grammi heasoovlikkust hetkel, kui ta sai aru, et me pole isegi mitte soomlased. Siin kahjuks seda nippi ei saanud kasutada, et: „Vii aar from Finland.“ Teoorias oleks saanud, kuid usun, et oleksime üsna kiirelt vahele jäänud, arvestades, et kumbki meist soome keelt ei oska.

Seletasin oma mured alandlikult ära ja esimese asjana prahvatas ta kahjurõõmsalt välja selle, et USA-sse reisides ei tohigi kohvrit lukku panna. Loll oled või? Ok, päris nii ei öelnud, aga mõtles kindlasti. Käepidemega ta siiski pidi tegelema, kuigi jälle võis näost välja lugeda selle, et nagunii ise lõhkusite selle meelega ära ja nüüd tahate, et Finnair paranduse kinni maksaks. Kuna ta oli kohustatud seda menetlema, siis täitis mammi oma arvutis väääääga rahulikus tempos ära hirmpika formulari ning lõpuks teatas, et kuna me ei ela Soomes, siis tuleb paranduse osas suhelda mingi inglise firmaga. Andis nende telefoninumbri ja soovis kiirelt hüva päiva. Mida kuradit? Et siis kohvri käepideme paranduseks peab selle saatma Inglismaale? Kas maadam on ikka täie tervise juures? Aga ta jäi enda juurde – välisklientide kohvrimuredega peab tegelema see mitte midagi ütleva nimega firma Londonis (Antler).

No davai, oletame, et usun. Tolle asjaga läks lõpuks nii, et möödus peaaegu 3 kuud, enne kui viitsisin asja käsile võtta. Teatavasti on kolm kuud see aeg, mil peab oma nõude ära esitama või see lihtsalt aegub. Ma oli tükk aega kahevahel, et kas üldse jamada sellega või mitte, sest tuleb tõdeda, et kohver oli vana ja väsinud ka siis kui see käepideme jama välja arvata. Ta oli mind aastaid truult teeninud ja käinud nii ühes kui teise maailma servas. Siiski nädalake enne 3 kuu täistiksumist mõtlesin, et helistan huvi pärast sellel numbril ja uurin asja. Et kas tõesti oli sel teenindajamutil õigus? See oli üks huvitav kõne:

„Halloo, helistan teile Eestist, olen Finnairi klient. Mul läks nende lennul kohver katki ja nende soovitusel pidin teie poole pöörduma.“

„Tere, väga kahju, et teil kohver katki läks. Kas soovite uut osta? Me telefoni teel kahjuks müüki ei tee, palun vaadake meie e-poodi.“

„Ei, ei, ma ei taha osta, ma tahan, et te selle minu oma ära parandaksite.“

„Eee…eee........ (see oli kindlasti see koht, kus teenindaja mõtles, et MIKS ometi minu valve ajal alati mingid pooletoobised peavad helistama) ääää..... miks meie peaksime Finnairi lõhutud kohvri ära parandama? See on ikka lennufirma asi“ (See jutt oli nii pagana loogiline, mis ta rääkis. Ma ise mõtlesin Finnairi leti  taga seistes täpselt samamoodi, aga…)

„Einoh… aga Finnairi pagasiteeninduse provva ütles, et Antler on nende partner kõigi välisklientide kohvrite osas.“

„Ahah. Sellega on nüüd sedapsi, et meie firmal puudub üldse remondiosakond, teile antud info on ilmselgelt vale.“

„Ahsoo. Väga vabandan tülitamise pärast.“

„Ei ole midagi, pöörduge uuesti Finnairi poole. Bai-bai“

Vot sellel hetkel tekkis mul juba trots. On küll vana kohver, aga nüüd ma tahan, et see maksku, mis maksab korda tehtaks. Isegi kui viin selle pärast otsejoones prügimäele, siis soovin ma seda, et ma saaksin seda sinna vedada töötavast käepidemest kinni hoides. Niisiis võtsin ühendus Finnairi klienditeenindusega ning sealt tuli kiirelt napp vabandav teade, et nende klienditeenindaja oli tõesti kusagil eksinud. Pagasiparanduse partner on Eesti klientidel siiski Eestis ning kohver tuleks viia kõigi papritega Tallinna lennujaama. Seda ma siis tegingi ning seal läks eriti kummaliseks. Lennuka teenindaja võttis dokumendid vastu, takseeris sumadani ühelt ja teiselt poolt (mul hakkas sel hetkel lausa piinlik, et selle risu parandusse olin toonud) ning siis ütles, et tead, me ei viitsi seda parandada. Ka sa uut kohvrit ei taha selle asemel? See kohver sul ju veel mitmest kohast narmendab, ega see kaua enam kesta.

Et kas ma tahan vana köögerdise asemel tuttuut kohvrit? Kartes, et teenindajal läheb selle aine mõju (mille all ta ilmselgelt parasjagu viibis) üle, siis ütlesin kiirelt jah. Selle peale näitas ta paari varianti, valisin ühe välja, ütlesin aitäh ja tegin vehkat. Sain väga korraliku neljarattalise ja kerge kohvri, mis oli isegi tsipa suurem kui eelmine. Sellega kompenseeris Finnair osaliselt ära ka need probleemkohad, mis lendudel olid osaks saanud. :)

Aga jätkates nüüd oma reisijuttu uuesti Vantaa lennuväljalt. Kuna meil kojusõit oli Helsingist plaanitud laevaga ning selleni oli parasjagu aega, siis otsustasime sadamasse liigelda ühistranspordiga. Esmalt bussiga 615 rongijaama ja sealt juba trammiga nr 9 sadamasse, kuhu jõudsime 10-st. Laeva väljumiseni oli aega 3,5 tundi, mis pani meid ennast tõsiselt kiruma selles meresõidu otsuses. Siis nägi naine, et kell 10.30 väljub ka üks laev Tallinnasse. Kiirelt jooksime kassasse ning uurisime, et kas saaks piletid varasema peale välja vahetada. 21€ eest see oligi võimalik ning loetud minutid enne väljumist (olime ilmselt viimased pardale tulijad) olimegi juba endale istekohti otsimas. Vedas!

See tilluke eufooriline tunne läks aga kiirelt üle. Saime küll poole kannikaga ühte restoraniserva istuma, kuid see, mida järgmise paari tunni jooksul kogesime, oli ikka üks paras pornograafia. Seltskond, kes moodustas reisijatest enamus, oli kui stoppkaader mingist kaheksakümnendate Soome filmist. Vanakooli soengud, kivipesuteksad, väljaveninud t-särgid, kahtlase disainiga nahktagid ning loomulikult valged tossud. Loomulikult olid enamus nendest ka täis või teel sinna (meenutan, et kell oli pool üksteist hommikul) ning isiklik hügieen oli paljudel midagi sellist, et saunapäev on Jaanipäeval ja Jõulude ajal (märtsis oli mõlemani ühepalju aega). Ei taha küll oma põhjanaabrite kohta miskit halvasti öelda, kuid Issanda loomaaed on ikka väga kirju. Teisalt oli ka põnev vaadata kuidas inimesed mingi hirmkoleda soome keelse umpa-umpa muusika peale ekstaasi lähevad ning üritavad kõigest väest kaasa laulda (kuigi nii viis kui sõnad on hoopis teised, mis lavalt kostuvad).

Naine sai lausa väikese kultuurišoki osaliseks. Costa Ricas seda ei juhtunud, aga laeval Soomest Eestisse küll :) Mina otsustasin seda pool-absurdset olukorda vürtsitada täisabsurdi valdkonda kuuluva raamatuga „Life and universe and everything“. Tegemist on „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“ sarja kolmanda raamatuga ning enne Tallinnasse jõudmist jõudsin sellega ka ühele poole. Sadamas oli õde lahkelt autoga vastas ning kodus olid ka kõik söögid-joogid valmis ootamas. Luksvärk :)

Söögist rohkem oli meil siiski vaja und. Ajavahe oli meil aga ööpäeva nii sassi löönud, et esimene uni kestis vaid 4 tundi. Siis passisime veits üleval ja proovisime uuesti. See magamistsükkel kestis tsipa rohkem – 16 tundi – mistõttu unevõlga sai kõvasti vähemaks. Aga siin tõmbaksin reisijutule joone alla, järgmisel lehel veel mõned kokkuvõtvad lõppsõnad.