27.03 - San José, Miami, New York


Kell tilises täpselt kolmest, naine oli selleks ajaks juba pool tunnikest üleval passinud. Ega sellisel kellaajal midagi asjalikku nagunii teha ei oska, magu on täiesti lukus, riiv ka veel ees. Seega üritasime pildi vaikselt ette saada, vaatasime kõik voodialused ja kapipealsed hoolikalt läbi, et midagi maha ei jääks (kuigi olime seda ka eile teinud, aga no kindluse mõttes :)) ning pool neli laekusimegi juba hotelli vastuvõttu. Võimalik, et läksime tsipa liiga vara (lennuk pidi väljuma 6.20), kuid ei tahtnud midagi jätta juhuse hooleks.

Takso tuli kiirelt, kuid sisse istudes ja selgesõnaliselt mariat nõudes, hakkas juht jälle jaurama. Ütles, et lennujaama mariaga ei sõideta, on hoopis fikstasu 30$. No mida on? Kell pool neli hommikul pean hakkama mingi vanamehega puid saagima?!? Ütlesin papitole, et kui ta taksomeetrit tööle ei pane, siis ta ei saa minu käest sentigi. No maria, no dinero. Õnneks oli aeg ka tema jaoks veidi varane, sest natuke taat veel jampsis seal, kuid lõpuks lülitas maria sisse. Sõit läbi tühja linna läks kiirelt ning lennujaamas olime vast 15-20 minutiga. Olin valmis ka selleks, et taksist teeb tänutäheks väikese linnatuuri, et 30 dollarit täis saada, aga õnneks oli mehes siiski ausust kah alles.


Arve tuli 12 000 coloni (ca 21$), kuid jätsin talle 13 000 paberraha ja peotäie münte (ehk siis ligikaudu 25$).  Vanamees oli ilmselgelt rahul, nägu peeretas peas, soovis head reisi ja mida kõike veel. Ehk siis kokkuvõttes tema rahul ja ka meie rahul. 

Enne kui lennujaamas kuhugi check-ini järjekorda sai tormata, tuli minna läbi Costa Rica panga leti juurest, kuhu sai tasuda lahkumismaksu. Ilma selle tasumise tõendita ei võeta sind kusagil jutule. Hoolimata sellest, et kell oli neli hommikul ja töötas neli kassat, oli ka seal tekkinud väike saba. Õnneks see liikus kiirelt ning peagi saimegi oma tugrikud üle leti ulatada. Naine maksis dollarites ja temal kulus neid 29, mina aga sokutasin siia ära oma viimased colonid ning neid taheti kokku 15 500 (ca 28$). Seega dollar nagu maast leitud :)
Koidukuma San José kohal

Enne järgmisi samme, otsustasime endale natuke toitu sisse vägistada. Maksku mis maksab. Seda peamiselt seetõttu, et osad asjad olid sellised, mida me turvakontrollist läbi ei saanud viia (Coca, vesi, banaanid), seega oli variant need kas ära tarbida või minema visata. Kui banaanide ja colaga saime hakkama, siis vett jäi nii poolteist liitrit järgi. See lendas siis turvaväravate ees prügikasti. Lennule registreerimine läks kiirelt ja muretult ning meil vedas – saime nii San José - Miami kui ka Miami - New York lennul kenasti kõrvuti istuma.

Pärast turvaväravaid oli, nagu tavapäraselt, hunnik poode, kust siis kiirelt taastasime oma veevarud… selleks, et neist mõni minut hiljem uuesti ilma jääda. No mida pervet?? Vahetult enne lennukisse minekut, seal torus, oli veel üks turvakontroll ning vesi, kui äärmiselt plahvatusohtlik kemikaal, konfiskeeriti. Selge siis, jääb minu poolt seekord see lennuk pooleliitrise veepudeliga õhku laskmata (või üle ujutamata). Teadmiseks NSA-le, CIA-le, FBI-le, ERR-le ja kõigile teistele organisatsioonidele: see eelmine lause oli nüüd nali.

Meie hõbedane raudlind
Enne lennukisse kutsumist korraldati reisijatele ka väike hasartmäng, mille auhinnaks oli 50$. Panus, mille reisija pidi osalemiseks tegema, oli praegusest lennust loobumine. Auhindasid oli kaks ja kaks õnnelikku ka leiti. Põhimõtteliselt oli lennuk siis ületäidetud ning need paar inimest lendasid Miamisse paar tundi hiljem 50$ võrra rikkamana. Meil sellist passimisluksust polnud võimalik pakkuda (ning 50$ pärast poleks seda ka teinud), pigem olime isegi natuke mures, et kas jõuame kenasti järgmisele lennule. Kui kõik läheb plaanipäraselt, oleks meil Miamis aega 2 tundi, et New Yorgi lennule jõuda ning eelmisel korral läks meil Miamis kõikide kontrollide läbimiseks tsutt-tsutt alla kahe tunni. Seega kui toimuks mingi hilinemine, võib asi üsna kriitiliseks minna.

Mis puudutab veel seda veepudeli äravõtmist enne lennukisse minekut, siis ma arvan, et põhjuseks oli asjaolu, et me lendasime USA lennufirmaga. Neil on turvanõuded ikka üle vindi tugevaks keeratud. Heaks näiteks selle kohta oli üks pealt nähtud situatsioon. Oodates starti, passisin kõrval asuva Delta Airlinesi (samuti USA firma) lennuki ümber askeldamist. Pakikärud just saabusid ning nüüd oli vaja hakata kohvreid peale laadima. Aga ennem kui (kohalikud) kotiloopijad lennuki pardale lubati, otsiti nad kahe meeskonnaliikme poolt läbi. Üks kobas läbi, teine piiksutas metallidetektoriga üle. Hirm selle ees, et mingi paugupill koos pagasiga pardale toimetatakse, on ikka väga suur.

USA lennufirmade värk on ka see, et enne lõplikku ärasõitu, ütleb kapten muuhulgas, et see on nüüd viimane võimalus lennukist lahkumiseks. Et kui nüüd lõi põhja alt ära ja kohe-kohe algab lennuhirmust tulenev paanikahoog, siis andke stjuardessile teada. Õnneks selliseid nannipunne meie lennul polnud ja American Airlinesi lend AA1204 väljus plaanipäraselt.

Miami liikluspundar
Õhku tõustes võttis raudlind kohe suuna Poase vulkaanile, mille kraatri põhjas ilutses kaunis järv. Kuna mäed asuvad Costa Rica pealinnale väga lähedal, siis saime seda ilu üsna lähedalt nautida (ses mõttes, et lennukõrgus polnud veel saavutatud). Edasi juba rohelusse mattunud ja praktiliselt inimtühi Nicaragua idaosa, siis Kariibi meri, Grand Caymani saar, Kuuba, Key West ning vähem kui 3 tundi pärast õhkutõusu, maandus lennuk Miami lennuväljal. Seekord toimus maandumine üle Miami Stripi (pilvelõhkujate rajoon ookeani kaldal), mis oli päris vinge vaatepilt.

Kuulus Evergladesi soo
Püüdsime võimalikult kiirelt liikuma saada (et ikka jõuaks jätkulennule), kuid plaaniks see jäigi. Lahkusime lennukist viimaste hulgas. Aga protseduurid olid meil juba selged, teadsime kuhu minna ja mida teha. Esmalt elektroonse viisa tõend, siis passikontroll, siis kohvrite väljavõtmine, siis kohvrite kontroll, siis kohvrite ära andmine, siis turvakontroll keharöntgeninga ning kogu lugu :)

Esimene pluss oli see, et American Airlinesi värav oli kohe elektroonse viisa kontrollimise automaatide kõrval. Finnairi oma oli olnud justkui naabermaakonnas, kust kohale jõudmine eeldas kestvusspordi kogemust. ESTA lipiku sai seega väga kiirelt. Passikontrollis saime järgmise positiivse kogemuse osaliseks – kuna sisenesime USA-sse juba teist korda, siis suunati meid kiirülevaate järjekorda. Ning seal läks tõesti kiirelt, mõni minut hiljem olime juba kohvriveski ümber sumadane ootamas. Kui oma truu sinise lindilt maha tõstsin, märkasin, et kohvrilukk oli kadunud. Kontrollisin kiirelt üle, et kas kõik asjad on ikka alles ning esmapilgul tundusid olevat. Alles pärast
Miami villasaarekesed
sain teada, et USA-sse reisides ei tohigi pagasist lukustada – lukud murtakse lihtsalt tollis puruks. Huvitav oli vaid see, et naise kohvri taba oli kenasti alles. Ju siis ei sattunud pistelisse kontrolli.

Järgmises kolmes etapis pidi küll veidi rohkem ootama, kuid kokkuvõttes tulime sellest kadalipust ikka üle 2 korra kiiremini läbi kui eelmisel korral. Seega, kes esmakordselt USA-sse sisenevad, peavad aega varuma. Vastasel juhul pole midagi hullu.

Skytrain viis meid samasse terminaali, kust mõned nädalad varem San José poole startisime ning täiesti juhuslikult oli väljalend ka kõrvalväravast. Costa Rica lend läks väravast D2, New Yorki aga lubati viia siis, kui õigel hetkel läbid värava D1. Nojah, eks sama lennufirma ju, kuigi ma eeldasin, et rahvusvahelised ja siselennud lähevad eripaikadest.

Teel New Yorgi poole
Hirm, et me ei jõua jätkulennule, oli olnud täiesti põhjendamatu. Et seda rahulikkust meile veelgi juurde süstida, lükati sõidu algusaega ka mõnevõrra edasi. Pileti peal oli kirjas, et start on 13:06, kuid tegelikkuses sai hõbedane lennuk rattad maast lahti ligikaudu pool tundi hiljem. Aga ega meil väga vahet polnud, sest New Yorgis oli meil niikuinii tunnikest kolm ooteaega. Seega kas passida Miami lennuväljal või NYC lennuväljal, oli meie jaoks täpselt sama maitsega soust. Lennul muideks sousti ei pakutud (vähemalt tasuta mitte), kuid väike jook ja küpsised olid siiski ette nähtud. Isekeskis mõtlesin, et eriti kõva ärinipp oleks pakkuda ainult küpsiseid (võimalikult kuivasid, soovituslikult saepurust ja talgist tehtud) ning siis küsida, et kas keegi haiglaselt kalleid karastusjooke soovib osta. Usun, et huvilisi oleks.

"Suure Õuna" panoraam
Enne kui me istmete ebamugavuse ja liiga kitsa istmevahe üle saime kurtma hakata, teavitas kapten, et pange end valmis, kohe hakkame maanduma. Ning tõepoolest – see 2-tunnine ots Miamist New Yorki on nagu nuusata. Kuna meid oli paigutatud „õigele poole“, siis nägime aknast ka kuulsat Manhattani panoraami. Mnjah, vinge värk, tegin läbi tsipa kakase lennukiakna ka paar ülesvõtet, millest ühele siis andsin photoshopiga kõvasti vunki juurde. Kui oleks saanud mõnelt statsionaarselt pinnalt ja statiivi kasutades sama pilti teha, siis oleks väga vinged ülesvõtted saanud, sest valgusolud olid lummavad. Linnapanoraami tagune helkles veel päikesekumas, kuid linn ise oli vajunud õrna udu ja pilvevaiba rüppe.

Kuna olime lennanud ühest USA linnast teise, siis loomulikult puudusid igasugused piiriprotseduurid ning isegi kohver liikus omapäi Finnairi lennukile. Või vähemalt nii me lootsime. Seega oli meil nüüd lennujaamas päris hulk aega, mida
Maandumine halli New Yorki
surnuks lüüa. JFK on õnneks paraja suurusega lennujaam, võiks isegi öelda, et kompaktne. Kartsin palju hullemat, arvestades, et seda läbib ligikaudu 1 miljon inimest nädalas.

Esimese asjana otsisime endale söögikoha ning ei saa ju USA-s käies mööda minna kuldsetest kaartest ehk McDonaldsist. Nagu varasemalt olen maininud, on mu üks reisikiiks see, et käin igal külastataval maal võimalusel korra mäkis ning seetõttu oli loogiline, et võimalust proovida „originaali“, ei saanud kuidagi mööda lasta. Kuna naisel sellist kiiksu pole, siis ta võttis hoopis teisest müügiletist magushapu kana nuudlitega. Aga minu suur Big Mac eine oli tõesti suur. Einet kätte saades oli plaksust selge, et miks ameeriklased mõõdavad oma kehakaalu kilode asemel tonnides. Jah, burger oli suurem ning friikartulite ports ka mehine, kuid liitrine topsik Coca Colat (mis ilmselt sisaldab keskmiselt 25 kg suhkrut) tegi asja selgeks. Liiter Colat ühe eine kõrval?? Päriselt ka või?

JFK lennujaam
Üllatasid meid veel ka hinnad. Naise kanaports oli veidi üle 9$, minu kalorituumapomm aga 10$. Helsinki lennujaamas lubab teenindaja selle raha eest korra kaneelisaia nuusutada, aga siin sai kõhu täis. Tundub, et söögikohad rõhuvad rohkem käibele, sest lennujaamade ootetsoonid on ju tavapäraselt üle maailma tuntud kui ametlikud röövimiskohad, eriti kui rääkida eri masti teenustest. JFK-s aga oli kõik väga taskukohane.

Hinnad oli sõbralikud ka tax-free poes, kus silm jäi pidama laial viskivalikul. Numbrid pudelite juures olid selgelt väiksemad kui Eestis ning pealegi kajastasid need dollareid, mis teatavasti on tsipa nõrgem valuuta. Esmalt uurisin teenindajalt, et kas ma viskipudel käes üleüldse lennukile pääsen aga pärast enesekindlat jah-sõna läkski valimiseks. Ühe liitrise Whyte & Mackay šotlase juurde võtsime veel ka mõningaid Ameerika-teemalisi maiustusi, ega ju iga päev USA-sse satu. Pärast maksmist läks aga huvitavaks, sest minu ostud pakiti ära turvakilekotti ja võeti mult ära! Vargus päise päeva ajal! Müüja seletas, et need antakse mulle kätte vahetult enne lennukisse sisenemist ning tema resoluutset nägu vaadates, ei jäetud siin vaidlemiseks millimeetritki ruumi. Kui prouad nii ütlevad, siis olgu.

Viimane pilt - kojusõidu aparaat
Kui tol päeval oleksin Finnairi lennu ootesaalis silmad kinni pannud ja kuulanud, siis võis täiesti rahulikult ette kujutada, et olen Tallinna lennujaamas. Eesti keelt kostis nii siit kui sealt nurgast. Tundub, et kaasmaalased naudivad täiel rinnal seda (peaaegu) otseühendust lombitaguse maaga. Ka Miamis oli päris mitu Eesti seltskonda, kes NYCi lendasid, kuid siin oli tõesti juba päris mitukümmend eestlast.

Lennukisse sisenemise torus leidiski aset rõõmus taaskohtumine oma kaubaga. Seal seisis üks härra läbipaistvate turvakilekottidega ning ühes neist olidki minu viski ja maiustused. Ära sa ütle, ei tiritudki tillist! Eks see ole jah selline ekstraturvameede. Ma võiks ju vabalt pärast kommikarbi ostmist lennujaama peldikus kõik šokolaadid täidisest tühjaks süüa ning tekkinud õõnsused lõhkeainematerjaliga täita ja olekski pomm valmis. Lõhkeainet saab muideks käepärastest vahenditest, tuleb vaid MacGyveri mõni osa meelde tuletada (ilmselt tualetipaberist, vedelseebist, lambipirnist ja mõnest juuksekarvast piisaks, et võimas põrgumasin ette valmistada).

Lennuki keskel, neljases reas, istumine pole just vahva tegevus, kuid vähemalt olime kõrvuti. See 0n see, kui saad ainult 36 tundi ette istekohti broneerida, aga teised (kes otse Finnairist pileti ostsid) said seda teha kohe kui pileti eest makstud. Veel hullem on istuda muidugi kusagil tualeti ukse lähistel, kus sul pidevalt keegi seljas elab või kõrval seisab, et oodata oma momenti veesilma kohal.

Kuigi ma reisi alguses juba varem korra hädaldasin, siis kordan igaks juhuks veel üle - Finnair mulle pikamaalendude firmana ei meeldi. Ta pole halb, kuid maailma tippudega (nt Emirates, Qatar Airways) võrreldes jääb tase ikka selgelt lahjemaks. Jalaruumi oli vähem, tasuta alkohol kehtis ainult õhtusöögi juurde, söök ise oli niru ning lennusaatjad olid taas pentsikult ükskõiksed. Möönan, et need mured on sellised pisikesed norimised ja ebamugavused, kuid olles lennanud firmadega, kus kõik on täpselt nii kui peab, jäädki sellest taset lootma.

No näiteks see alkoholiteema. Miks ma ei võiks pärast õhtusööki filmi kõrvale väikest punast veini võtta? Et kui ma väikest napsu tahan, siis pean selle ilmtingimata söögi kõrvale alla kulistama? Tundus, et osad võtsid sellest reeglist viimast ja keerasid niipalju alkot endale söögi ajal kerre, kui füüsiliselt jõudsid. Aga no olgu, see selleks.

Söögivalik tol õhtul oli kana või taimetoidupasta. Tõsi, mingis kentsakas absurdimaailmas võib seda tõesti nimetada VALIKUKS (sama hea valik on see kui kangialuses sind peksma asuv pätikamp küsib, et kas näkku või makku), kuid no päriselt kah. Õnneks (väga suureks õnneks) ei olnud kana puhul tegemist kurikuulsa „kana riisiga“ (mida süües võidki imestama jääda, et kuidas võib üks toit nii vähe maitset omada), vaid kanaga, mille juures olid köögiviljad. Aga jah, kui Emiratesi toitusid ma lausa kiitsin, siis Finnairi õhtusööki lihtsalt manustasin. Nagu koer lakuks oma tagapalgeid – ränk töö, aga tuli ära teha.

Kui alkoreeglile ja kehvale (loe: väga odavale) toidule leiaks veel säästlikkusest tulenevaid põhjendusi, siis stjuardesside pohhuismile pole küll nüüd mingit seletust. Inimesi teenindasid nad sellise näoga nagu nad oleksid viimased 29 tundi vahtinud vahetpidamata värvi kuivamist. Suu kriips peas, pilk kusagil kaugel ning liigutused tundusid kui robotitel. Ning kui oli selline nigel lugu, et reisija küsis midagi, manati ette nii võlts naeratus, et lähemalt kui kahe meetri pealt ei kannatanud üldse otsa vaadata. Ma ei tea, võib-olla see tuli sellest, et nad pidid ka enda serveeritavat lennukitoitu sööma. Siis oleks arusaadav.

Jalaruumiga pole kahjuks midagi teha – seda kas on või ei ole. Finnairil seda natuke on, kuid vähem kui mainit’ araabia firmadel. Väga suure miinuse sai kirja ka meediasüsteem. Ekraan oli ok, kuid filmivalik ajast ja arust ning kõrvaklapid suisa kohutavad. Ilmselt oli soetatud taaskord kõige odavamad kõrvaklapid, mis kusagilt Hiina kolkast üles leiti. Need kajasid nii kohutavalt, et esimest filmi vaadates läks mul 10 minutit aega, et aru saada, et helikanal oli jäänud hispaania keele peale. Ehk siis sisuliselt vaatasid mingit liikuvat pilti, millele keegi täiesti seosetut vokaali peale laseb. Lahendusena leiutasin sellise asja, et ühe kõrva surusin koos kõrvaklapiga patja ning teist hoidsin käega kinni, nii isegi kuulis midagi, kui keegi just läheduses juttu ei vestnud või liiga kõvasti hinganud.

Kui need asjad välja arvata, siis kõik muu oli täitsa nitševoo. :) Kapten lubas lausa meid tunni võrra kiiremini (ehk siis 7 tunniga) kohale viia, sest olevat tugev taganttuul. Omapärase musta huumorina kukkus aga välja see, kui stjuuardess käis „Iltalehtit“ pakkumas, mille kaanel oli suurelt kirjas, kuidas Germanwingsi piloot oma lennuki vastu mäge juhtis. Filmivalikus kahjuks lennuõnnetuste filme ei olnud, vähemalt ma ei leidnud neid. Leidsin hoopis sellise teose nagu „I, origins“, mis alguses tundus nii jura, et mõtlesin, et ei viitsigi lõpuni vaadata, kuid õnneks ma ei andnud alla. Kokkuvõttes oli ikka tegu väga-väga hea filmiga. Järgmisena vaatasin ära „Hitchcocki“ ning tõdesin taas, et Anthony Hopkins on ikka paganama hea näitleja. Naine aga oli filmide vaatamisest loobunud ning püüdis aega mööda saates hoopis magades. Püüdsin pärast teist filmi sama teha, kuid välja ei tulnud sest plaanist miskit. Oli suhteliselt ebamugav olla ning osad inimesed olid päris lärmakad. Parim, mille sellest olukorrast välja pigistasin, oli poolunes viibimine.

Aga siin ületasime päevajoone, seega kliki nüüd kenasti „Järgmine päev“, et lugeda reisi lõpujutt kah ära.

Kommentaare ei ole: