26.03 - San José

Äratus oli pandud kella kaheksa peale, kuid mingil kummalisel põhjusel olid mõlemal poole seitsmest silmad lahti. Ei teagi, mis nüüd oli – lärmi polnud, palav polnud, aga und ka enam ei tulnud. Proovisime, mis me proovisime, aga Une-Mati keeldus kategooriliselt oma maagilist peeneteralist mineraali meile silmi tassimast. Lõpuks mina andsin alla, võtsin telefoni ja vaatasin, et mida kasulikku selle abil ära teha saaks. Ennäe – Finnairi lennu elektroonne check-in (New-York -> Helsingi) oli juba avatud ning napilt, aga kindlalt, broneerisime endale kaks viimast kõrvuti kohta. Need oli küll neljases reas, kuid siiski kõrvuti. San-José – Miami ja Miami – New Yorgi lennule ma loomulikult midagi broneerida ei saanud. Koodijagamise imelisest paramaailmast kirjutasin ma pikemalt 7. märtsi postitusest, seega seda hala siin uuesti kordama ei hakka. Aga need on õnneks lühemad otsad kah, mistõttu pole väga hull kui ei saa kõrvuti istuma. Alati jääb võimalus ka mõne lahke inimesega koht ära vahetada.

Pärast sellist töörügamist otsustasin veel korra proovida magamist, kuid Une-Mati resoluutsus oli ikka hämmastav. Ei miskit. Kell 7.45 andsime lõplikult alla ning tõusime mõlemad üles. Kuna meil hommikusöök oli hinna sees, siis kooberdasime allkorrusele seda välja nõutama. Esimest korda selle reisi jooksul oli meil võimalus kasutada bufeelauda, selge, oleme tsivilisatsioonis tagasi :) Loomulikult oli seal valikus ka suur pajatäis gallo pintot, kuid riisi ubadega ei tõusnud meist kummagi käed taldrikusse tõstma. Lähimaks paariks aastaks on noos käes, üle ei taha ju ka hea asjaga pingutada.

Toas pakkisime kõik asjad võimalikult kompaktselt ära ja siis veel viimast korda autole hääled sisse. Selleks, et pääseda lisakulust, pidime veel tankimas käima. Esimene Esso nime kandev jaam oli remondis, kuid lähedal asuvast Totalist saime oma soovid rahuldatud. Siis juba Crowne Plaza Corobici hotell ning AVIS. Kuna meil plekimõlkimisi polnud olnud, off-roadi ei sõitnud ja auto oli üsna sarnane sellele, millisena me ta saime, olin kindel, et kõik läheb probleemideta. Onkel tuli vaatas auto üle, nakitses siit ja urgitses sealt ning siis lõpuks ütles, et jah, kõik on korras. Mainisin talle ka seda küljepeegli teemat, et see nüüd küll originaal pole, mille üle ta veidi imestas, kuid mitte üleliia. Kuna rahad olid meil juba rendiperioodi alguses kaartidel ära broneeritud, siis saime joonelt kaabut kergitada (kui selline asi oleks olemas olnud) ning oma kraami taksosse ära tõsta. Costa Rica AVISele ei saa kokkuvõttes mitte midagi ette heita – kõik sujus viperusteta ning tagatiseks võetud broneeringud tühistati kiirelt. Eesti AVISe-poolne suur fopaa aga jättis kogu sellele renditeemale nigela maigu man’. See läks küll neile endale rahaliselt kalliks maksma, aga minu närvirakud, mis ma siin 2,5 nädalat tagasi kaotasin, on siiski rohkem väärt. Maha sõitsime autoga muide 2215 kilomeetrit.

Taksoga võtsime suuna oma tuttava Hotel Santo Tomase suunas, kuhu oli meil reserveeritud toake viimaseks ööks. Või no täpsemalt öeldes küll pooleks ööks, sest peale kella kolme homme öösel, tuli meil lennujaama poole sõitma hakata. Hoolimata tööpäeva hommikust, sujus sõit üsna kiirelt ning viperusteta… kuni maksmiseni. Nüüd see oli siis juhtunud – väike tähelepanu hajumine, sisemine tunne, et oled Costa Rica eluga juba läbi ja lõhki kursis ning arvamus, et kõik inimesed on toredad ning otsekohe karistatakse ära. Selgus, et taksojuht polnud mariat tööle pannud. Kui see maria oleks olnud tema naine või tütar üle-eelmisest abielust, siis poleks meil sellest sooja või külma olnud, aga Costa Ricas on maria kahjuks endiselt taksomeeter. Ning ilma taksomeetrita sõit tähendas seda, et tüüp tõstis kohvrid pagassist välja, köhatas hääle puhtaks ning lausus mulle kaks sõna. Need sõnad olid „kümme“ ja „dollarit“.

Tuli välja, et need sõnad ei meeldinud mulle. Kohe üldse mitte. Õiglane hind selle otsa eest oleks olnud ligikaudu 6-7$ toltsi. Ma ju teadsin, olime seda teed ju korra taksoga sõitnud. Vahe oli iseenesest väike, kuid ma põhimõtteliselt ei talu sellist jampsi. Iga taksojuht ON kohustatud kasutama taksomeetrit, sellekohaseid infokleepse (inglise keelseid) olid kõik taksoaknad täis kleebitud. Eelnevalt olin taksodesse istudes alati nõudnud mariat, kuid nüüd tõesti vist oli läinud meelest öelda. Aga see väike eksimus ei pea olema taksojuhile märguanne, et võta nüüd aga reha välja ja torka turisti rahakotti. Ei lähe läbi, amigo!

Ahvi auto!
Hoobilt tõmbasin hääletooni üles ning nõudsin taksomeetri näitu ja selle järgi maksmist. Kuigi me mõlemad rääkisime eri keelt, oli tüübi näost näha, et ta sai aru küll, et millest jutt käib. Nõudmise peale hämas ta vastu, et see 10 dollarit on meil siin linnas miinimumtasu, kuid see tõmbas mu veel rohkem käima. No mida põrgut sa sogad siin? Näitasin oma rahulolematust iga keharakuga üles ning tundus, et senjoorile oli selline reaktsioon tiba ootamatu. Ta jäi küll äärmiselt rahulikuks, kuid väike segaduse säde oli siiski silmanurgas. Võib-olla keskmine Ameerika turist maksab silmi pilgutamata nõutud 10 taala ära, aga meiesuguste soomlastega (sest täpselt sealt riigist me oleme, kui mingi jama tekib) selline asi läbi ei lähe. No pasaran!

Kuna ta meid tõesti oli siia kohale toonud, siis koukisin rahakotist 3600 coloni (ligikaudu 6,5$), torkasin talle selle pihku ja ütlesin, et see on kogu muusika. Võta või jäta. Tüübi tunnustuseks tuleb öelda, et ta vedelaks siiski ei löönud ja näitas nüüd oma rahulolematust üles ja nõudis rohkem. Seal tõmbasin aga joone maha ning ütlesin nii konkreetselt ja jõuliselt kui oskasin, et see on kõik, mis sa minult saad ja punkt. Demonstratiivselt tegin veel telefoniga takso numbrimärgist pilti (sest ega ma seda fotot peale siin presenteerimise mujal ei kasutanud) ning kokkuvõttes sellega äkšon lõppeski. Omaette vaikselt sajatades istus ta autosse ja meie astusime hotelli jahedasse vastuvõttu.

Olime jõudnud hotelli natuke liiga vara, tuba polnud veel valmis. Aga sellest polnud midagi, sest retseptsionisti lahkel loal saime oma suuremad kompsud siiski hoiule jätta ning linna peale minna. Kui kunagi tagasi jõuame, siis saame ka tuppa sisse kolida.

Keskplats ja sissepääs muuseumisse
Otsustasime, et liigume kesklinna suunas, aeg-ajalt käsitöö- ja suveniiripoodidesse sisse astudes. Midagi ostuväärilist me ei leidnud  ja nii olimegi peagi San José keskväljakul, kus siis võtsime ette reisi esimese muuseumikülastuse. Platsialuses sügavuses asus intrigeeriva nimega „Kolumbuse-eelse aja kullamuuseum“. Tegelikult oli seal lausa mitu muuseumit koos, kuid osad tiivad olid remonttöödeks suletud. Tegemist on Costa Rica keskpangale kuuluva asutusega, suuresti ilmselt seetõttu, et selline kogus kulda vajab turvalist hoiustamist ning kus mujal oleks veel turvalisem kui keskpanga maa-alustes varakambrites. Rauduksed, mis kullalasusid muust maailmast eraldasid olid, silma järgi hinnates nii poole meetri paksused.

Selleks, et nendest ustest sisse pääseda, tuli aga loobuda 5500 colonist (ca 9€) ning fotokotist. Fotokott lubati siiski hiljem tagasi anda, kuigi ega ma väga hea meelega oma linnupildistamise varustust sinna sissepääsu juures olevasse plekk-kappi jätta ei tahtnud. Need näisid sama vargakindlad kui vanade eestlaste aidad, kus reha oli vastu ust toetatud, et see lahti ei vajuks. Õnneks oli seal läheduses (vähemalt sellel hetkel) ka paar töötajat, kes silmanurgast (vist) siiski kappidel silma peal hoidsid.
Iidsed kolmjalg-urnid

Costa Rica panga muuseumid on kõige esinduslikuma arheoloogilise kollektsiooniga muuseumid riigis. Kogu hakati looma 1950.-l ning tänaseks on seal üle 3500 kuld-, kivi- ja keraamilise eseme. Ehk siis see pole ülemäära suur kogu, kuid siiski on tegemist põneva paigaga, mis tutvustab seda, mismoodi elasid rahvad siinkandis enne Kolumbuse „Indiasse“ jõudmist. Kõige rohkem on kollektsioonis kuldesemeid (üle 1500), kõige vanemad museaalid aga olid kivist ja savist (300 a.e.Kr).

Savinõude kollektsiooniga ka meie ringkäik algas. Kolmele jalale toetuvad urnid on osati kuni 2000 aastat vanad ning need olid levinud Costa Ricas ja Nicaragua lõunaosas. Neid urne kasutati väga
Veel stiilinäiteid
erinevatel eesmärkidel - toidu säilitamisest kuni lihtsalt iluni. Aastate jooksul urnid ja seal peal kujutatud esemed-asjad muutusid, eriti pärast Aafrika orjade saabumist. Nii ongi hilisema perioodi keraamika tugevate Aafrika mõjutustega. Aga urnid urnideks – need on küll põnevad vaadata, kuid kuld on veel põnevam. Seega sammusime üha sügavamale maa alla, kuni olimegi ruumis, kus kõik ümbritsevad vitriinid olid kulda täis.

Käsitöö
Costa Ricasse ja Panamasse jõudsid töödeldud kuld ja kullast esemed praeguse Kolumbia loodenurgast aastatel 0-500 p.Kr. Kõige vanemad leiud pärinevad Costa Rica põhjaosa tasandikelt, kus arvatakse olnud olevat kunagine kõige arenenum piirkond. Ka edasine kohalike metallikunstnike looming on üks-üheselt mõjutatud just Kolumbia traditsioonidest, põhja poolt tulnud mõjutusi on kas vähe või üldse mitte. Peamiselt tuleneb see
Kuld!
sellest, et väärismetallide käsitlemine ja selleks vajalikud tehnoloogiad töötati välja Lõuna-Ameerikas, Andide mäestiku keskosas (ligikaudu 1500 aastat e. Kr). Sealt see siis vaikselt liikus põhja poole ning tegelikult ka lõunasse. Arvatakse, et näiteks Mehhikosse jõudsid metallurgiaoskused alles aastatel 600-800 p.Kr ning sealsetel esemetel ja ka tootmistehnoloogiatel olid jällegi väga tugevad Kesk-Ameerika ja Ecuadori mõjud. Aga eks iga piirkond lisas tootmisprotsessile oma väikse krutski ning ka sulamid olid erinevad, mistõttu leitavate esemete päritolu on üsna kergelt tuvastatav.

Finca 4 leiukoha rekonstruktsioon
Üks suurimaid kuldesemete leiukohti Costa Ricas on niinimetatud Finca 4 (ehk siis banaanistandus number 4) arheoloogiline ala, riigi kaguosas. 1950.-l tuli sealt päevavalgele matmispaik (pildil on selle rekonstruktsioon), kus oli 88 erinevat kullast eset ning lisaks veel hulgaliselt muid artefakte nagu näiteks kivist kera (oli pandud igasse hauda), jahvatuskivi ning keraamikatükid. See matmispaik oli tegelikult üks suur kompleks (surnuaed, kui soovite), kus olid olemas nii munakiviteed, erinevad inimese- ja loomakujud ning hauakääpad, mis olid kuni 30 meetrise diameetriga ning
Linnukujulised sepised
kuni 3 meetrit kõrged. See viitab asjaolule, et tollel ammusel ajal oli kohalikus kogukonnas tekkinud selge hierarhiline struktuur.

Linnukujulised esemed on ühed levinuimad leiud Costa Ricas ja see tuleneb pärismaalaste traditsioonidest. Selleks, et hõimu šamaan saaks kontakti vaimumaailmaga, istus ta maha, ametikepp ühes käes ning pühad kivikesed teises käes. Kontakt loeti
Selline võis kunagine küla välja näha
saavutatuks kui näiteks mõni lind juhtus läheduses häält tegema (mis on troopikas kindlasti äärmiselt harv juhtum) või siis tiibu saputama. Elusad linnud, linnusuled ja linnuluud on ka tänapäeval Costa Rica põlisrahvaste ravirituaalides väga tähtsalt kohal.

Kuna kuld teatavasti oksüdeerub väga-väga aeglaselt, siis paistsid klaasitagused esemed üsna uutena. Vaid pilk seletavale tekstile
Kullast kettad
vitriini kõrval andis teada, et need on väääga vaanad asjad. Lisaks lindudele oli kujutatud veel ka loomi, putukaid, vee-elajaid, kahepaikseid ning lihtsalt geomeetrilisi kujundeid. Need piltidel nähtavad suured kettad olid ka kõige suuremad kullast esemed ning kuulusid kunagi väga tähtsatele ülikutele. Ilmselt kandsid neid ketiga oma rinnal Costa Rica lõunaosa valitsejad.

Mõtlesime, et võtame mälestuseks paar väiksemat ripatsit koju kaasa kah, noh nii reisi ja riigi meelespidamiseks, kuid kõik kapid oli millegipärast lukus. Et meid selline seis ei rahuldanud, otsustasime ilmtingimata olukorda muuta ning olime selle nimel
Lind (vist)
valmis isegi asjade eest maksma. Nii seadsimegi sammud muuseumist otse pealinna suurimale käsitööturule. Mercado Artesanal kujutab endast suurt angaari, mis on servast servani kirjut pudi-padi täis. Paljude nende asjade valmistajateks olid kindlasti Xianhua linna 134. lasteaia „Töötav lepatriinu“ teise rühma jõnglased, kuid silm tuvastas ka kohalikku kraami.

Konn (päris kindlasti)
Enne turule jõudmist suutis meid aga ära hullutada ja enesesse imeda üks väike söögikoht, mis müüs sellist kiiret tänavatoitu. Pakutav näis äärmiselt isuäratav, mistõttu ei suutnud me sealt kuidagi mööda jalutada. Ning tegelikult oli viimasest söögikorrast ikka päris palju möödas kah – kellaseierid näitasid juba hilist pärastlõunat. Naisel oli tekkinud soolaseisu ja võttis endale ühe pitsalõigu, minul aga oli jällegi tekkinud tohutu suhkruvajadus, mistõttu läksid loosi 5 churrost dulce de lechega. Need õlis praetud taignakepikesed, mis hiljem susatakse suhkrusse (antud juhul küll keedetud kondenspiima), seostuvad minul peaasjalikult Pariisiga, kuid tegelikult on see ka Ladina-Ameerikas äärmiselt populaarne maius (päritolumaaks pakutakse hoopistükkis Hiinat). Mõlemad valikud olid suurepärased, kiiresti kaasa haaratava tänavatoidu pakkuja ei saagi kehva kvaliteeti lubada. Muidu on järgmisel päeval putka tühi (tundus, et peamiselt istusid sööklas ümberkaudsete asutuste töötajad).

Aga pärast seda siis juba turg. Niipalju kui lettide vahel jalutasime, niipalju meid ka hellõutati ja veeraarjufrommitati.
Vähjaliste motiivid
Õnneks suhteliselt leigelt, kohati isegi eeldades, et need hõiked meie tähelepanu ei pälvi. Kuna käsitööturg on käsitööturg (kus tuleb hind müüjaga suuliselt kokku leppida), siis otsustasime valida sellise taktika, kus käime turu läbi, uurime hindu, kuid esimesel ringil ei osta midagi. Hinna küsimine + sellejärgne minema jalutamine annab tavaliselt tulemuseks selle, et sulle hõigatakse õiglasem hind järgi. Kuigi mitte alati, sest tundub, et Costa Ricas ei ole tingimine ülemäära popp tegevus.

Nagu üllatusmuna seest tulnud :)
Teisel ringil juba võtsime mingid konkreetsed esemed ette ning püüdsime leida mõistliku hinnaga müüja. Põhimõtteliselt oli müügitaktikaid kahesuguseid. Ühed pakkusid välja, et teevad allahindluse 50%, teised ei olnud valmis isegi 10% järele andma. Huvitav oli vaid see, et mõlema müüja puhul oli lõpphind sisuliselt sama :) Tegelikult olid mitmed müüjad väga toredad ja kes oskas inglise keelt, viskas isegi nalja. Ühe poisi käest küsisin ühe nikerdatud pastaka hinda ning ta ütles tuima näoga, et 100 dollarit. Mina selle peale, et IKS KJUUS MII??  Vastuseks tuli lai naeratus ja kommentaar, et no proovida ju tasub, äkki võidad jackpoti ja mõni rikkur ostabki pastaka kallilt ära. Tegelikult oli hind pigem seal 1 dollari ringis. Miks ma räägin dollaritest? Aga seepärast, et just selles rahaühikus seal suur osa arveldamisest käis. Rahvast ülemäära palju polnud, kuid need, kes olid, olid enamasti ameeriklased. Ning ameeriklaste maniakaalsest soovimatusest mitte ühtegi valuutat peale oma dollari kasutada, olen juba kirjutanud.

Meie siiski tasusime colonedes ning neid sai jäetud sinna paras ports. Jaotasime oma raha ühtlaselt turu peale laiali – ühe müüja käest sai ühe eseme, teiselt teise. Loosi läksid miniatuurne puidust härjavanker, kohalikust puidust kee, raudpuust kassikuju õe kollektsiooni, mõned lokaalsete tunnustega väikesed muusikariistad, külmkapimagnetid kingituseks ja nii edasi. Just kohalikust puidust asjad olid siin kõige põnevamad, enamus kraami klassifitseerus siiski tavalise turistikitši alla.

Hotelli jõudsime tagasi kella nelja paiku ning selleks ajaks oli tuba loomulikult valmis. Võrreldes reisi esimesteks öödeks võetud rõduga teise korruse toaga, oli see ikka mitu astet kehvem kamber. See asus esimesel korrusel, kusagil nurga taga ning aken avanes sisuliselt väliskoridori (kuigi küünitades paistis ka siseõu). Aga selline tuba oli teadlik valik, mõneks tunniks magamiseks sobis ju suvaline kuut – peaasi, et voodi on puhas ja pehme. Ning voodi OLI puhas ja pehme, nende arvelt allahindlust ei tehtud. Maksin kohe ära kah ja uurisin, et kui keeruline on poole nelja paiku öösel taksot saada. Teenindaja ütles, et pole probleemi, varahommikused lennud USA-sse pidid olema siinkandis tavapraktika ning taksojuhte jagub.

Natuke aega lebotasime niisama, kuid siis tuli meile meelde, et ilmselt me oma hommikusel lennul süüa ei saa, mistõttu otsustasime poest mingeid näkse kaasa osta. Teel lähimasse automercadosse astusime läbi ka ühest kõvasti promotod galeriist-käsitööpoest nimega Galeria Namu. Seal oli igasugust kraami – maalidest maskideni, pottidest-vaasidest eheteni. Aga kõik oli paganama kallis. Kuna seal müüdi mõningaid esemeid, mille olime ka endale soetanud, siis saime kiirelt aru, et mis poega tegu. Asjad maksid keskmiselt 2-3 korda rohkem kui mujal, kuigi siin oli ka sellist eksklusiivsemat kraami autoritööde näol (mis maksid juba tuhandeid dollareid). Eks see ole selle mõju, et sind on Lonely Planetis ära mainitud (ja soovitatud), mistõttu kliendipuuduse üle nad vaevalt kurdavad. Kuigi tol hetkel olime seal ainsad külastajad.

Nurgapealsest toidupoest võtsime sipse, riisipudingit ja vett ning siis oligi põhimõtteliselt Costa Ricaga kõik. Käigud olid käidud, tegemised tehtud, nägemised nähtud, ostmised ostetud - aeg oli otsad kokku tõmmata. Otsi asusime sõlmima hotellist üle tee asunud Kolumbia restoranis. See oli meile silma jäänud juba reisi alguses, kuid siis jõudsime alati temani sel hetkel, kui uksed olid juba kinni. Ootus, et söögikohad on pealinnas nädalavahetuseti (eriti pühapäeval) peale kaheksat-üheksat avatud, tundus olevat ikka üsna sinisilmne. Õhtu veetmine kusagil söögikohas koos sõpradega ei paista olevat väga ticode teema.

Seekord oli restoran õnneks avatud ning olime Kolumbia stiilis maitseteks valmis. Selgus, et kolumblastele meeldib ütlemata palju sool, sest meie tellitud churrasco de lomode (veisefileest steigid, mis on paksud kui piiblid) maitsebuketis domineeris just mainit’ maitseaine. Ei saaks öelda, et oleks olnud tulisoolane või halb, aga mingit erilist elamust me sealt ka ei saanud. Asja mahendasid natuke kõrvale pakutud avokaado ja friikartulid ning joogiks võetud ananassimahlad (millele mina palusin ka piima sisse panna). Üks oli igatahes kindel – kõht sai seal väga täis. Õnneks oli oma toani vaid mõnikümmend sammu minna.

Toas lasime korraks jala sirgu (sest reisipäevik ei kirjuta end kahjuks ise), kuid siis tuli ette võtta Suur Pakkimistöö. Igat masti erinevat kraami oli reisi ajal kogunenud päris palju ning see kõik tuli kuidagi kohvritesse ära mahutada (mis ei olnud ju tühjad ka siia tulles). Õrnad asjad käsipagasisse ja kõik muu võimalikult kompaktselt sumadanidesse. Pool tunnikest pusimist ja kompsud olidki valmis. Minu kohver kaalus 22 kg, naisel 21,5. Ideaalne. Kilo oli veel isegi mõlemal varuks (23 kg oli lubatud). Reisi alguses oli mõlema kohvri kaal seal 15 kg juures, seega jah, nipet-näpet oli juurde tulnud :)

Pärast pakkimist näitas kell kaheksandat õhtutundi, mis tähendas seda, et viimane aeg oli püüda silm looja lasta, kui üldse oli soov sel ööl natukenegi magada. Äratuse otsustasime panna kella kolmeks, seega ideaalmaailmas oleks meil olnud kasutada 7 mõnusat unetundi. Reaalelu oli siiski teine. Sisemine mina seis käed ristis ja jalad harkis ning teatas, et ta ei kavatsegi nii vara magama minna. Tõmbasime küll kardinad ette, panime silmad kinni ja pugesime teki alla, kuid ei midagi. Mõte jooksis vahetpidamata ning polnud sellist tunnetki, et uni võiks lähima aja jooksul tulla. Kaasa ei aidanud ka see, et keegi vahepeal uksest mööda jalutas. Kuidas nad julgevad?? Kell pool 9 trambivad ringi! Mõistust peas pole või?? :P Aga mingil hetkel siiski teadvus kadus, kuid isegi ei oska öelda, et kas see oli nüüd kell 9 või kell 10. Pigem viimane.


Kommentaare ei ole: