24.03 - Cahuita, Manzanillo, laisikute turvakodu

Black-crowned Tityra ja purpurtuvi
Nonii, vist reisi kõige varajasem ärkamine. Hetkel, kui telefon lärmama hakkas, olid kellal kaks esimest numbrit null ja neli. Sellest kõigest šokeeritud ajutegevuse keskvalitsus käskis koheselt helitekitaja hävitada ning voodisse tagasi viskuda (lootuses, et äkki uni pole veel lootusetult rikutud), kuid hobitegevust juhtivad ajukäärud vaidlesid sellele jõuliselt vastu ning teatasid, et kui sa
Variable Seedeater
nüüd ei lähe, siis rohkem sul siin Costa Ricas linnupildistamise võimalust ei teki. Ratsionaalse inimesena kaalusin mõlema poole argumente ning tuli tõdeda, et see tõepoolest oli viimane võimalus loodust pildistada. Homme võtame juba suuna pealinna poole, mistõttu täna tuli minna. Enne kella viit.


Montezuma Oropendola
Päike oli vaikselt tõusmas ning väljas oli totaalne vaikus. Kui kõrvulukustav linnulaul kõrvale jätta. Võtsin suuna Manzanillole ning hoides küll silmi lahti ka sinna sõites (nii otseses kui kaudses mõttes), läks pildistamiseks alles vast 10 kilomeetri kaugusel eelmainit’ külast. Tuli nii uusi liike kui ka häid kaadreid „vanadest tuttavatest“.
Rufous Mourner
Linnuelu oli sada- kaheksa- kümmend kraadi teistsugune kui eilse lõuna ajal. Linde oli kuulda, neid oli näha ning neid sai ka pildile. Kõik fotod ei olnud küll puhas kuld, kuid olen alati rõõmus ka nende üle, kus lind on vähemalt tuvastatav. Eriti siis, kui tõepoolest jääb pildile täiesti uus liik. Kui ära nimetada mõned, siis jäid objektiivi ette panama tšatšalaka, seemneõgija, suur-masktikat, purpurtuvi, paar tanageri ja üks eestikeelse nimeta efektne lind (inglise keeles on ta Montezuma Oropendola). Selle viimatimainitu pildile saamine tegi meele eriti rõõmsaks – olin toda tüüpi erinevais paigus näinud, kuid foto mõttes polnud varem õnnestunud tegelast purki saada. Nüüd ta lausa esines mulle etüüdiga: „Kuidas saada kaunadest kätte seeme ja kuidas see efektselt ära süüa.“ Selle puu seemned, mida ta seal hekseldas, nägid välja nagu mingid tabletid – täpselt sellise kapslikujuga ning poolenisti mustad ja poolenisti kollased. Eks pildilt ole ka näha.


Kiiduväärt aed
Samal ajal Casa Marcellinos. Naine polnud enda teada hommikuks äratust pannud, kuid kell 7 hakkas siiski miskit plärisema. Kiire visuaalne tuvastus näitas, et tegu polnud äratuskellaga (loe: telefoniga), see tuli hoopis õuest. See paljukiidetud aed vajab loomulikult ka palju hooldust ning selleks, et teda palju kiita saaks, alustati täna hooldusega varavalges. Ju siis arvasid trimmerdajad, et
Laitiib-viu
kella 7 paiku küll enam keegi ei maga ja hakkasid rahulikult oma tööga pihta ning just aia tagumisest servast, kus asus juhtumisi ka meie majake. Võimalik muidugi ka, et nad tegid valed järeldused sellest, et meie autot polnud enam parklas. Igatahes naise hommik hakkas palju varem kui ta lootis.

Viirselg-maskrähn rannapalmil
Mina aga jõudsin oma fotografeerimisega lõpuks randa välja ning ka sealsete palmide otsast ja alt leidsin pildistamisväärset. Rannas aga ots ringi ja tuldud teed tagasi ning esimesed kilomeetrid pärast Manzanillot toitsid minu mälukaarti veelgi. Poole üheksa paiku hakkasin autoga sõitmise kiirust vaikselt tõstma, sest oli kokkulepe, et üheksa paiku olen tagasi. Seda peamiselt seetõttu, et täna ennelõunaks oli meil üks konkreetne plaan – külastada laisikute varjupaika ning jõuda sinna kell 11 algava tuuri ajaks.

Tagasi majakesse jõudes tegime kerge hommikueine ning siis otsustasime, et otsime Cahuitast postkasti (et viimased postkaardid teele panna) ning rahakasti (mille seest õigete koodide sisestamisel raha välja tuleb). Mõlemad asusid Cahuita peamise sissesõidutee kõrval, kuhu me senini polnudki veel sattunud. Kaardid postis ja raha taskus, keerasime autonina põhja suunas.
Laisikute varjupaik

Laisikute varjupaik asus Cahuitast vaid 10 kilomeetri kaugusel (see fakt oli veel üks Cahuitas ööbimise plusse), mistõttu masin ei jõudnud veel korralikult mahagi jahtuda (väljas oli taaskord korralik pilvitu saunailm), kui kohal olime. Kell oli pool üksteist, mis tähendas, et järgmise tuurini oli aega pool tunnikest. Ringkäik ise pidi kestma ligikaudu 2 tundi, millest pool veedetakse siis laiskloomade seltsis ja teine pool kanuuga jõe peal loodusretke tehes. Raha küsiti selle lõbu eest 25 dollarit iga naba omava osaleja kohta ning meilt küsiti veel lisaks rahale ka päritolu ning pärast vastuse saamist ka seda, et kuidas on laisik eesti keeles. Arvestades seda, kui paljudes keeltes oskas piletimüüja öelda „laisik“, ma isegi imestasin, et me talle oma keelt pidime õpetama hakkama. Hea näide selle oskuse kohta oli siis kui oli meie sõna teada saanud – „Aa, see on peaaegu nagu soome keele laiskiainen“. Võib-olla tõesti, aga kust mina peaksin teadma, et kuidas meie naaberrahva keeles on laisik?? Igatahes on tore kui Costa Rica piletimüüjad sulle soome keelt õpetavad.

Buttercup
Selleks, et meil tuuri oodates igav ei hakkaks, suunati kliendid kenasti kohvikuosasse ning kae imet, seal oli kohe üks kiirusvaegusega imetaja ootamas! See laisik (nimega „Buttercup“ ehk maakeeli „Tulikas“ või „Tulilill“) on kohalik kuulsus ning just tema pani tegelikult kogu varjupaigale aluse. Või no tegelt need tüdrukud, kes ta leidsid. 

Lugu sai niisiis alguse üle 40 aasta tagasi, mil üks perekond ostis vana banaaniistanduse, taastas sealse vihmametsa ning hakkas korraldama linnuvaatlusretki. Kõik toimis suurepäraselt kuni aastani 1991, mil pea 8-palline maavärin raputas Limoni kanti ning muutis valdustest läbi kulgeva jõe sängi, mis sundis omanikke retki lõpetama. Selle asemel loodi krundile hotell.
Niisama hängin...

Nüüd tulevadki mängu eelmainitud tüdrukud, kes leidsid aastal 1992 ühe auto alla jäänud laisiku lähedalt väikese laiskloomabeebi. Kuna nad teadsid, et see hotelli pidav pere on suur loodusesõber, viidigi imik nende juurde. Nood muidugi ei osanud alguses midagi tarka peale hakata ning seetõttu otsisid abi erinevatest loomaaedadest ja loomade varjupaikadest, kuid ka sealt ei saadud abi. Seda põhjusel, et keegi polnud laisikuid väga uurinud ja inimesed pidasid neid lausa kahjuriteks.
Vahva tegelane, kuigi küüned lõikamata :)

Seetõttu alustati omal käel – jälgiti oma krundil elavate laisikute eluolu ning kasutati tervet mõistust toitmisel ja kasvatamisel. Täna on Buttercup 24 aastane ning saanud sisuliselt varjupaiga reklaamnäoks, kes on olnud külaline väga erinevates Animal Planeti, BBC ja Discovery loodussaadetes. Meie külaskäigu ajal laiskles loom kohvikusse üles sätitud korvtoolis ning oli üllatavalt aktiivne. Nagu näha, poseeris ta nii üht kui teistpidi ja oli ka muidu muhe tegelane. Kaamera klõbin tundus talle olevat väga tuttav ja ka meeldivat. Nii mööduski see pool tundi väga kiirelt.
Naerunägu kogu aeg ees

Meie tuuril oli ligikaudu 15 inimest ning väga erinevaist paigust (Argentiinast Soomeni). Giidiks oli noormees nimega Marco ning see oli härra, kes vist teadis laiskloomadest kõike. Või noh, niipalju kui nendest teada on, sest looma tõesti ei ole väga põhjalikult uuritud. Ringkäik algas ühest väiksemast ruumist, kus oli 5 latrit 6 täiskasvanud laisikuga. Igal ühel oli oma siiasattumise lugu ning lisaks nendele lugudele rääkis Marco meile ka loomadest üldiselt.

Laisikuid on põhimõtteliselt kahte sorti – kaksvarvaslaisikud (2 alaliiki) ning  kolmvarvaslaisikud (4 alaliiki). Selleks, et kaht eri liiki laisikuid omavahel eristada, ei pea tegelikult minema varbaid üle lugema. Nende välimus on üsnagi selgelt erinev. Kaksvarvas on selline põrssanäoga karvatuust, kolmvaras aga zorro-maskiga ning 
Kaksvarvaslaisik
pidevalt naeratav, armas (püüdes vältida sõna „nunnu“) loomake. Eks pilte vaadates saab aru, et mida ma mõtlen. Kaksvarvas on ka öise eluviisiga ning kolmvarvas päevase eluviisiga, kuigi ma ei kujuta ette, et kuidas sellel vahet teha. Et üks laiskleb päeval aktiivsemalt ja teine öösel?

Aga laisikud on varasemalt olnud teistsugused. Väga teistsugused. Üks ammune väljasurnud liik nimega Megatherium oli 6 meetri pikkune ning kaalus kuni neli tonni. Sellest oli varjupaiga parklasse tehtud ka elusuuruses kuju ning julgen öelda, et ma eelistan siiski neid tänapäeva laisikuid. Džunglis matkates on siiski mõnevõrra kindlam tunne, kui tead, et hea õnne korral võid puu otsas näha
Megatherium - vana kooli laiskloom
sellist koera suurust väga rahulikku karvakera. Võrreldes siis olukorraga, kus matšeetega endale teed tehes, lööd äkisti kuuemeetrisele elajale noa kintsu. Mis siis et tegemist on rohusööjaga. Usun, et selle teguviisi peale tal võib tekkida mõte, et „Ah mis seal ikka, proovin siis selle liha ära, millest kõik siin kogu aeg kellavad.“

Õnneks ei ole täna selliseid laisikuid, praeguse aja loomad vajavad hoopis kaitset inimtegevuse eest, mida antud turvakodu üritab siis pakkuda. Peamine põhjus, miks loomad siia satuvad, on turnimine elektriliinidel. Heal juhul jäävad nad ilma ühest jäsemest (nagu see
Marco ja ühekäeline kolmvarvaslaisik
kolmvarvas siin pildil), halvemal juhul aga hukkuvad ning veel halvemal juhul hukkuvad ja järgi jääb tilluke beebi-laisik, kes veel iseseisvalt hakkama ei saa. Just neid beebisid tuuakse siia varjupaika kõige rohkem.

Toituvad laisikud peamiselt võrsetest, pungadest ja lehtedest (eriti maitsevad talle sekroopia puu lehed). Kaksvarbad on vahele jäänud ka putukate, kahepaiksete ja lindude (!) nosimisega, kuid see on pigem selline harv vaheldus „salati“ kõrvale.

„Sa oled see, mida sa sööd.“ See kehtib 100% ka laisikute puhul. Toit, mis neile maitseb, on niivõrd energiavaene ja halvasti seeduv, et loomal puudubki energia puudel ringi kalpsamiseks. Aeglaselt liigutamine ning enamasti liikumatult puu küljes rippumine ongi tegevused, mida nad oma veganlusega saavad lubada. Sellepärast pole ka imestada, et seedimisaparaat on laisikutel väga välja arenenud. Magu koosneb neljast kambrikesest, seedimine toimub aeglaselt (toit läbi kõik neli magu kiirusega 1 magu nädalas) ning kui laisik mõnel suuremal juubelil juhtub kõhu pungile täis sööma, kaalub ta kuni 3 korda rohkem, võrreldes selle ajaga, mil ta „lauda istus“.
No ikka väga muhe tüüp

Energiavaene elu tähendab ka seda, et loom eriti keevavereline pole. Kui pulss on üleval, siis võib kehatemperatuur tõusta isegi 34 kraadini, kuid puhkeasendis kukub see ka allapoole 30. Sellest tulenevalt on neil troopilistel imetajatel ka paks karvkate – muidu hakkaks lihtsalt külm. Karvadega on veel see naljakas lugu, et laisikutel kasvavad need teistpidi kui tavaloomadel. Põhjus on samas väga loogiline – laisikud ju ripuvad enamasti tagurpidi oksa küljes ning selleks, et vihmavesi karvade vahelt sisse ei soriseks, kasvavadki karvad käppade poolt ülespoole.

Samas ei ole laisikud totaalsed flegmad, vajadusel võivad nad liikuda ja liigutada väga kiiresti. Küll lühikese perioodi jooksul ja siis kui elu on ohus, kuid ikkagi – nad ON selleks võimelised. Meie giid ütles, et seetõttu peab ka laisikute käsitlemisel hoolikas olema, sest kui nunnu karvakera seesmiselt järsku ohtu tunnetab, siis käivad tal käpad sama kiirelt kui kassil. Erinevalt kassiküünistest, on laisikul aga käppade otsas korralikud piigid, mistõttu ettejäävad lihakehad viilutab ta kerge vaevaga ära. Samas läheb loomal kiireid liigutusi tavaelus väga harva vaja. Nii kummaline kui see ka pole, siis röövloomad pole tema jaoks eriline probleem. Nood lihtsalt ei leia teda üles, kuna laisik ei tee ju reeglina mitte midagi peale kõlkumise. Vaid maapinnale laskudes, on oht suurem.
Kätt küll ei ole, aga muidu elu nagu lill

Ning maapinnale laskumiseks on neil reeglina üks põhjus – vetsus käimine. Korra nädalas, kui neljas magu on oma seedeprotsessi lõpetanud, võtab laisik ette pika ja väsitava teekonna metsapõrandale. 
Sinna kaevab ta korraliku augu, kergendab ennast (sõna otseses mõttes – tavakogus on 1kg paksu ja 1l vedelat, loom kaalub keskmiselt 5kg), kraabib mulla peale ja lahkub (väga) mõõdukal sammul. Iseenesest väga viisakas temast, palju lihtsam oleks ju seal oksal rippudes ventiil avada, kuid seda laisik ei tee. Miks ta niipalju energiat kulutab seedeprotsessi viimasele etapile, ei ole teada. Küll on aga teada, et iga laisik käib reeglina asjal ühes ja samas kohas.

Kõigele vaatamata, läheb laisikutel täna siiski hästi ja 4 liiki kuuest ei ole kuidagi ohustatud. Nagu mainitud, siis siinne varjupaik on loodud peamiselt vigastada saanud ja beebilaisikute kaitseks. Just nende viimaste sõimes lõppes ka meie tuur.

Kui täiskasvanud isendid on võimalik elule poputada ning loodusesse tagasi viia (eeldusel, et kõik jäsemed on küljes), siis kõik need beebid, kelle ema on hukkunud (või kelle hüljanud – näiteks kaksikute puhul hoolitseb ema ainult ühe eest) ennem tema 1-aastaseks saamist, on määratud elama elu lõpuni vangistuses. Nad lihtsalt ei saaks vabas looduses hakkama,
Marco väikese beebilaisikuga
sest esimene eluaasta on see, kus ema peaks tegema kõik eluks vajaliku selgeks ja samal ajal areneb välja ka nende immuunsüsteem. 


Ning laisikutega on ka see lugu, et asendusemade programm ei toimi – sa võid ju väikese beebi panna mõne teise ema puuri, kuid see ei tee tast väljagi. „Mis te topite sellest peletisest siia, see pole minu mure!“

Seetõttu ongi varjupaiga elanike arv ülikiirelt kasvanud ning piir on vaikselt ees – tol ajal oli seal 170 laisikut, kellest enamik olid beebid. Ruumipuudus on ka põhjus, miks välditakse täiskasvanud loomade omavahelist läbikäimist. Nad ei soovi ruumi ära anda taastootmise (see tähendab uute sündide) arvelt, nende eesmärk on siiski päästa looduses hätta sattunud laisikuid. Aga sellegipoolest leitakse ja tuuakse laisikuid pidevalt juurde ning varjupaik plaanib hoiuruume juurde ehitada, et veel vähemalt 50 tükki siia ära mahuks.
Madal metsajõgi

Pärast lastesõime külastust oli laisikute vahtimisega ühelpool, kuid kogupaketi mõistes olime alles poole peal. Kõik see mees kamandati (täpsemalt öeldes küll paluti) kanuudesse, igaühte 5 matsi ning teise tunnikese veetsime sellises poolde-säärde veesügavusega jões ulpides. Kuna mina vinnan kaalu mõttes tsentneri täis lõdva randmega, siis põhimõtteliselt jäime kohe ka põhja peale kinni. Paadimees õnneks tegi sellest kiired järeldused ja edaspidi hoidis jõekese keskele, kus oli veidigi sügavam.

Kaiman mudas
Kohe sõidu alguses nägime kaldaäärses mudas vahtimas kaimaneid, ülejäänud retkel tutvustas paadipoiss aga pigem taimi, kahepaikseid ja linde. Tõsi, ühe täiesti metsiku laisiku leidsime ka jõeäärse puu oksal kõlkumas. Arvestades seda, et meie paadimehe inglise keel oli tasemel kolm pika miinusega, kaasati info edastamisse ka meie paadis olnud kakskeelne perekond. Mida ta ei osanud inglise keeles öelda, selle tõlkisid ära reisijad. Seega selline vahva paadisõit, keskpäevase tapvalt kõrvetava päikese käes.

Midagi väga uudset me seal ei näinud, pigem on see selline äsja Costa Ricasse jõudnud turisti sissejuhatav kursus kohalikku loodusesse. Meie, kellel oli kolm nädalat tihedat grüünes olemist selja taga, nautisime lihtsalt paadisõitu. Näidati ära kõik kohustuslikud elemendid (mida näidati meile ka Cararas
Ameerika hallhaigur
ja mida nägime näidatavat Manuel Antonios) - sipelgad, lehe all peidus olevad nahkhiired, mõned tangaarad, haigrud, krabid ja nii edasi. Paaris kohas oli võimalik isegi kalu passida. Ühel hetkel aga jõudsime paika, kus jõgi läks nii madalaks, et edasi poleks mingi valemiga saanud, seega tuligi tagasi pöörata.

Enne finišisse jõudmist ulpisime mööda laisikute lastesõime välimisest mänguplatsist ning see oli küll üks vahva koht. Täpselt nagu lasteaias, olid ka seal ronimisredelid, kus siis väikesed laisikupõnnid rippusid ja aega veetsid. Vastupidiselt lasteaiale aga polnud siin ohtu, et mudilased sagides plehku panevad. Laisikurüblikute järelevaataja töö on suures plaanis
Laisikute lasteaed
sama intensiivne kui muru kasvamise või värvi kuivamise jälgimine ning see oli tema näost ka selgelt välja loetav emotsioon. Kui näiteks mõni latsõkõ kavatseb sõimest vehkat teha, siis võib vabalt mööduda päris mitukümmend minuti, enne kui pead püsti tõusma ja ta sealt paari meetri kauguselt tagasi vedama.

Kokkuvõttes oli see tuur väga huvitav ja hariv ning olime väga rahul, et siia tulime. Kuigi olime näinud laisikuid ka looduses, siis siin näidati loomi nii lähedalt kui tahtsid ja avati ka nende kummaliste loomakeste elukombeid ja –viisi. Vähemalt niipalju kui neist teatakse, ei saa kordamata jätta. Kohati on teadmiste arv väga piiratud, mistõttu zooloogil, kes laisikud süvitsi ette võtaks, oleks avastamisvõimalusi kuhjaga. Näiteks kolmevarbalise laisiku puhul
"Põgenev" laiskloom
ei ole isegi teada see, et kui vanaks nad looduses elavad, sest keegi pole seda otseselt uurinud (arvatakse, et eluiga võib jääda 30-40 aasta vahele). Ehk siis kallid loomauurijad – tegudele!

Pärast harivat päeva algust pidime välja mõtlema, et mis me ülejäänud valge ajaga peale hakkame. Tagasiteel Cahuitasse pakkusime isekeskis variandid välja, toimus hääletus ning 100%-lise toetuse sai plaan minna veelkord Manzanillosse. Sealne rand oli jäänud hinge, kuigi me tegelikult väga suured rannatajad pole. Ideaalmaastik koos inimeste puudumisega on kombinatsioon, mis sulatab ka suurima plaažipõlguri südame :)

Esmalt haarasime aga oma majakesest rannakraami ning Puerto Viejos tegime söögipeatuse. Kuna eile olime naise arvates pannud merannikohaga kümnesse, siis süües kasvab isu. Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult ka mitte süües kasvab isu. Selle konkreetseks tõestuseks oli praegune olukord – olime hommikust saadik söömata ja isu muudkui kasvas. Igatahes võtsime jälle tripadvisori lahti ja valisime edetabelist järgmise mereannirestorani.

Valik langes „Marisqueria El Che“ peale. Minul olid taas näpud risti olemisest valged, no et ikka muud sööki ka seal pakutaks. Sõna marisqueria tähendab ju ühemõtteliselt mereannirestot. Või no kui tõesti on kõik külmkapis vedelevad korjused kombitsatega, siis võiks olla ketšupit. Palju ketšupit.
Mereannid, mikud-mannid

Õnneks pääsesin kergelt, sest menüüs sisaldas ka roogasid surnud imetajatest. Ei hakanud asja keeruliseks ajama ja võtsin päevapakkumise lihaga, naine leidis menüüst jällegi midagi põnevat. Seekord siis mereannisegu punakas, vedelas kastmes, mis oli valatud eluka peale, mida naine kutsus mingil põhjusel langustiks. Selle kõrvale jahubanaanipannkoogid riisi ja salatiga. Kõht sai täis (riisi ja jahupannkooke ja päris palju alles), toit oli hea, kuid eilset maailmamuutvat toidukogemust see paik üle ei trumbanud. Eks latt ja ootused olid muidugi kõrgel kah ning seekord siis jäi „El Che“ „Moprile“ alla.
Manzanillo palmi all

Nüüd kui magu oli täis pargitud, polnud muud kui Manzanillosse ära. Leidsime oma kauni ranna täpselt samas olukorras, milles eile ta jätsime (ja milles ma ka täna hommikul teda korra juba näinud olin) – päikeseline, inimtühi ja kaunis. Seadsime end taas mugavalt sisse, snorgeldasime, päevitasime, sulistasime niisama. Pärastlõunane päike tundus ka kuidagi mahedam ning vahest sõitis tulekera eest ka mõni õhuke pilveke läbi. Seega oli selline mõnusalt sulnis rannamõnude nautimise aeg. Ei tahtnud selle peale väga mõeldagi, et peaks siit ära minema, aga ühel hetkel tuli see raske otsus siiski teha. Päris pimeda peale ei tahtnud jääda.
Meeldejääv rannariba

Casa Marcellinosse jõudes panime vannivee jooksma, et sellest soolakihist lahti saada, mis meie keresid ühtlaselt valge varjundina kattis. Pärast seda väike õhtusöök banaanikoogi, tuunikala ja krõpsudega (puhas ökotoit :)) ning selle kõrvale jälgisime silmanurgast ka mingit Supermani filmi. Natuke pidin ka asjalik olema, sest homse öö majutuskoht San Josés oli meil veel puudu (viimane öö oli paigas – sama hotell, kus olime ka esimestel öödel olnud). Seekord oli hotelli broneerimisel kaks tingimust – peaks olema võimalikult odav (no kuis siis muidu) ning peaks olema võimalikult lähedal AVISele, kuhu pidime ülehomme auto tagastama. Natuke surfamist Expedia.com abil ning oligi sobiv kandidaat leitud – KC Hotel San José. See asus autorendipunktist vast
Reisi viimane linnupilt - Panama tšatšalaka
kilomeetri kaugusel. AVISe lähedus oli oluline seetõttu, et me pidime auto tagastama suhteliselt hommikul ning ei tahtnud riskida argipäeva alguse ummikute ja hilinemisega. Rendifirmad on selles mõttes parajad raisakotkad, et kui tsipa hiljaks jääd, siis võivad nad vabalt küsida terve päeva eest lisaraha. Aga see on juba tulevikujutt.

Päeva lõppedes tegime kõik aknad lahti, et tekitada mingigi tuuletõmme. Temperatuur ju öö tulekuga ei muutunud ning niiskustase ka ei vähenenud, seega lootus väikesele tuuleiilile oli ainuke, mis magama jäämist ja magamist soodustaks. See lootus enamasti lootuseks jäigi, aga ühel hetkel siiski Mati tuli ja loopis silmad liiva täis.

Kommentaare ei ole: