23.03 - Cahuita, Manzanillo

Ärkasime hilisvalges, mingil kellaajal. Kuna äratust polnud pandud, siis ei sisalda reisipäevik ka täpsemat infot päeva alguse aja kohta ning see ei oma tegelikult ka erilist tähtsust. Oluline oli see, et olime end mõnusalt välja puhanud ning valmis siinset paradiisirannikut avastama. Enne aga tuli ära tarbida eile ostetud kuldaväärt (sõna otseses mõttes) võileivamaterjal.

Laulu-leeklind meie öömaja aias
Mõtlesime, kaalusime, arutasime ning lõpuks otsustasime, et sõidame selle rannikuäärse tee lõpuni läbi. Cahuitast Manzanillosse oli umbes-täpselt 30 kilomeetrit ning Manzanillo oligi maantee mõttes „The End“. Sealt edasi algas juba teevaba kaitseala, mis 10 kilomeetrit hiljem jõudis Panama piirini. Teoreetiliselt võis ringiga minnes sinna teisele poole kaitseala ka sõita, kuid selleks puudus igasugune vajadus ning põhjus. Põhimõtteliselt oleks tulnud autos loksuda täiendavad 90 kilomeetrit (45 km edasi-tagasi), selleks, et jõuda 10 kilomeetri kaugusele meie praegusest sihtpunktist. Jah, me oleks oma silmaga Panama ära näinud, aga 90 kilti oli natuke liiast, et oma silmaga nähtud riikide nimekirja (mitte, et selline eksisteeriks) üks lipuke juurde saada. Nicaraguat juba käisime reisi algul eemalt vahtimas, las see Panama praegu jääb.

Ka Costa Rica oravatele maitsevad pähklid
Seega sõitsimegi ühe jutiga peaaegu Manzanillosse välja. Tee peale jäänud Puerto Viejo de Talamanca oli tõeline turistilinn, tohutu hulga suveniiriputkade, söögikohtade ning majutusasutustega. Kui selle linna läbimine välja arvata, oli liiklus äärmiselt rahulik ja tee ideaalses korras. Selle sõiduga sai muuhulgas lükatud ka viimane dünamiidipulk sellesse müüti, mis väitis, et Costa Rica teed on kohutavas olukorras ning inimtekkeliste sõiduvahendite jaoks läbimatud (edaspidi sõitsime juba teedel, kus olime varem vähemalt korra sõitnud). Kohtasime riigis ringi saalides tõepoolest ka kruusakaid, mis olid auklikud, kuid mitte ühtki sellist, mis tingiksid soovituse, et „Kui elu armas, siis ärge Costa Ricas autot rentige!“ Liiklus on üsna rahulik ning mitte eriti tihe, teed on enamasti korras ja vähemalt kuival hooajal pole enamuse teede jaoks neliveolist masinat vaja.

Täies pikkuses!
Aga kuna meie käsutuses oli selline isend, millel neli maapinnaga ühenduses olevat ratast ühekorraga veavad, siis vahetevahel hüppasime ka veidi ebatavalisematele radadele. Näiteks üks teeots enne Manzanillot, mis viis samanimelise kaitseala keskosa suunas, oli just selline. Olin varasemalt välja uurinud, et just siitkaudu sõites võib näha paljusid erinevaid linnuliike, mistõttu oli sellest võimatu ka mööda sõita. Ok, teoorias ilmselt see oleks võimalik, aga see võib samas tekitada ka pöördumatuid tervisekahjustusi.

Kui esiti oli tee tavaline kruusakas, mille ääres kohtas ka elumajasid, siis paari kilomeetri pärast jäi sellest alles kitsas autolaiune metsarada, mis sööstis joonsirgelt läbi võimsa vihmametsa. Paar kohta oli ka sellist, kus tekkis mõte, et kas tasub üldse edasi sõita, sest mainit’ rada ületas väikeseid ojakesi ning „sillaks“ olid seal aegu näinud ning poolenisti pehkinud plangud. Samas oli näha, et autod olid siit üle sõitnud (rehvimustri jäljed jätkusid teisel pool purret), mistõttu vaikselt-vaikselt vurasime ka meie teisele kaldale ja täiesti edukalt. Ainus murekoht oli vaid see, et kusagil taamal oleks võimalik auto ringi keerata, sest nendest sillalaadsetest ehitistest tagurpidi üle sõitmine oleks olnud natuke liiga palju adrenaliini tekitav tegevus.

Mets oli küll sünge ja vinge nagu korralikus loodusdokumentaalis, aga ainsad, keda polnud, olid välja lubatud linnud. Totaalne vaikus, isegi laulu polnud kuulda. See aga põnevust ei vähendanud, sest igal järgmisel hetkel võisid ju kedagi näha. Siiski jõudis tee lõpp enne kätte kui see eelmainitud hetk. Metsarada lihtsalt lõppeski ära, jagunedes enne kaheks, millest kumbki ots viis väikese hurtsiku juurde. No selge siis, keerasime aga otsa ringi (jehuu, ei peagi paari kilomeetrit tagurdama). Tagasitee oli peaaegu sama sündmustevaene kuni hetkeni, kui silmanurgast nägin kedagi teeäärses tihnikus liikumas. Pidurid blokki ja fototoru aknast välja. Üks oli kindel – lind see ei olnud. Tükk aega passisime, kuid kuulsime vaid ragistamist ning kedagi näha polnud. Siis aga salapärane tegelane korraks näitas ennast ning müttajaks-
Ämmelgas
ragistajaks oli sipelgakaru! Ametliku nimega põhjatamandu (lad.k. tamandua mexicana), kelle üheks iseloomulikuks tunnuseks on valged käpad. See näitamine oli tõesti ainult korraks, sest fotole ma teda ei püüdnud ning rohkem ta võsast välja ei tulnud, kuigi ragistas sealsamas edasi. Lahe elamus sellegipoolest :)


Natuke pelutav putukas :)
Suurele teele tagasi jõudes tekkis mõtetesse ka üks teooria, et miks lindusid polnud. Manzanillo ümbruse metsaalused olid tihedalt täis ämblikuvõrke (ainult ühes kohas oli nii, mujal riigis sellist fenomeni ei kohanud). Ning need polnud sellised, millest metsas rahulikult läbi lähed ja pärast pühid püksid (või näo) lihtsalt puhtaks. Tõenäolisem stsenaarium on hoopis see, et kui kogemata sinna metsas sisse jalutad, siis määrduvad püksid hoopis seestpoolt (mida on natsa keerulisem ja tüütum puhastada kui ämblikuvõrku sääre pealt). Seda seetõttu, et võrgud olid mehised – diameetriga 0,5 – 1 meeter. Ämblikud seal keskel ei olnud väga hiiglaslikud (vast nii 10 cm pikad), kuid sellised võrgud tõmbasid juba autoaknast vaadates seest õõnsaks. Vaikselt kujutasin ette, et
Väikeviu jalkavärava latil passimas
kuidas kaheksajalgne ämmelgas süütu seenelise kookonisse mähib ja siis järgmised 5 aastat temast toitub…


Aga tulles nüüd tagasi alguse juurde, et miks ma sellest kirjutan – äkki on ämblikud kõik linnud kinni püüdnud, seepärast oli siin nii vaikne? Või siis on ämblikud kõik putukad kinni püüdnud ja lindudel pole midagi süüa? Veel oli variant muidugi see, et kellaaeg oli totaalselt vale ja keskpäevane kuumus oli tiivulised varju otsima ajanud. Mine sa tea, et mis oli õige. :)

Manzanillo
Siis aga juba Manzanillo. Ütleme nii, et kuna meil polnud mingeid ootusi ega eeldusi, siis löödi meid täiesti pahviks. Küla oli väike - loetud arv hütikesi ja hurtsikuid suure tee ääres ning mõned tänavad olid ka sisemaa suunas. Cahuitast ikka selgelt väiksem ning kirjeldamatult rahulikum. Põhimõtteliselt tšillisid oma majakeste ees toolides kohalikud elanikud (kes kippusid möödasõitvatele kahvanägudele ka lehvitama) ning rannaribal võis paari käe näppude peal kokku lugeda kõik turistid. Küla keskel asus väike suveniiripood ning oligi sisuliselt kõik.

Kaunis rannariba
Selline rahulikkus, lausa unisus, oli aga täiesti arusaamatu, arvestades, et tegu oli paradiisiga. Ükskõik kuidas hinnata, aga kaunimat randa Kariibi mere rannikult me ei leidnud kui Manzanillo. Lumivalge liiv, kohati peaaegu veepiirini ulatuvad palmid, türkiissinine meri ning seda kõike pidid jagama ainult käputäie inimestega – pildid räägivad ilmselt enda eest. Pärnu rannas on kenal talvepäeval ka rohkem inimesi, kui seal oli
Puhkus palmi all
peesitajaid. Sõitsime piki rannaäärset liivateed seni kuni leidsime endale üsna privaatse koha (turvalisuse mõttes väga kauguele teistest inimestest ka ei tahtnud minna) ning rannapuhkus võis alata!


Kõik mis Vaikse ookeani ääres kärssamise tagajärjel maha tahtis kooruda, oli seda juba teinud, seega vastunäidustusi päikese suhtes ei olnud. Seega mina võtsin maski ja toru ning läksin tutvuma siinsete snorgeldamisvõimalustega, naine aga solberdas
Snorgeldamistuur?
ranna- äärses vees. Vesi oli vannisoe, kristallselge ning praktiliselt seisev. Teatud hoovused pinnalähedastes kihtides olid, kuid need olid väga õrnad, lainetuseks seda nimetada ei saanud. Ideaalsed tingimused snorgeldamiseks, kui välja arvata see asjaolu, et kaldalähedane vee-elu oli vastupidiselt tulisoolasele mereveele üpriski mage. Ujusin kuskil 100 meetri kaugusele (edasi läks juba
Cariba!
nii sügavaks, et polnud lootustki kedagi näha), kuid värvilisi kalasid jäi silma ette vaid loetud arv. Võrreldes Vaikse ookeani rannikuga (Brasilitoga), oli siinne „akvaarium“ kordi lahjem. Samas oli see ette teada, sest tarkades raamatutes oli see infokild kirjas ning samas ka soovitus, et kui tõesti tahate snorgeldada, siis tuleb võtta ette paadisõit.


Üks oluline põhjus, miks siin vähem mereelukaid oli, oli see, et merepõhjaks oli enamasti puhas liiv. Nii kaugele kui vees aimata oli. Paaris kohas olid seal ka mõned suuremad kivimürakad ning nende ümbrusesse siis kõik see põnevam elu koonduski. Kalad ja ka teised troopilised vee-elajad eelistavad teatavasti elada
Rannakunst
korallrahude või muude sarnaste sopiliste kivimite lähistel, et vajadusel vainlaste eest kiirelt plehku panna. Aga kuhu sa põgened siis, kui ümberringi on ruutkilomeetrite kaupa ainult liiv? Seega midagi seal nägi, aga üsna hõre oli see loomaaed. Teisalt, nagu mainitud sai, oli vesi soe ning lainetus puudus, mistõttu oli tore ka niisama loksuda.


No on ju lummav rand!
Tund-poolteist ehk olime seal lõõgastumas, kuid siis läks juba kõht tühjaks. Kuna Manzanillo söögikohad paistsid liiga hurtsikud, siis otsustasime, et proovime õnne hoopis Puerto Viejos. Kuna naise suur soov oli saada mereande, siis tuli leida vastav restoran. Tripadvisori abil oli see neetult lihtne - selgus, et söögikohti on Puerto Viejos maa ja ilm, mereannikohti veidi vähem ning kui need viimased hinnangute
alusel ritta seada, siis üsna tipus troonis selline koht nagu „Mopri“. Number 1 restoran oli kahjuks suletud, aga Mopri oli kenasti lahti. Restoraniks võib seda avansina nimetada küll – toolid ja lauad olid, samuti oli käepärastest vahenditest kokku klopsitud mingi katus. Söögisaali eraldas tänavast… no põhimõtteliselt ei eraldanud miski. Autod vurasid sealsamas, paari meetri kaugusel kõige esimesest lauast.

Seega esmamulje selle tipprestorani osas polnud kõige glamuursem. Ning, et oma valikus veelgi rohkem kahtlema hakata, teatas teenindaja, et vett hetkel pole, mistõttu joogiks saame osta ainult selliseid asju, mis on pudelis. Hmm… Aga no ei viitsinud mujale ka minna, kui hull see toit ikka olla saab. Ses mõttes muidugi saab, et voolava vee puudusest tulenev hügieenidefitsiit toidu valmistamisel võib tarbija vabalt ka manalateele saata, aga ehk läheb ikka paremini.

Lihatükk lisanditega
Plussina tuleb mainida, et mereannivalik oli neil korralik. Kuna restoranist üle tee algas praktiliselt kohe meri, siis võis eeldada, et kraam on ka värske. Teise plussina tuleb mainida seda, et neil on menüüs ka midagi muud peale mereandide. Võtsingi ühe suure kondiga lihatüki (no pildid olid juures ning see oli kõige suurema lihakäntsakaga pilt), mille kõrval siis juurikad ja salat. Naisel jooksis suu vett päris mitme roa peale, kuid lõpuks jäi valik mereandidel valge rummi kastmes. No ikka ehe Kariibi mere värk :)

Tsiteerin: "Niiiii hea kaste!"
Portsud olid tradit- siooniliselt suured ning pärast seda, kui esimene toidutükk kahvli otsas suhu jõudis, saime aru ka sellest, et miks sellel kohal nii kiitvad hinnangud on. Olgugi, et see nägi välja nagu üks suvaline teeäärne kuurialune, oli toit maitsev. Minu liha oli lihtsalt väga hea, kuid nendest rummikastmes kaheksajalgadest, krevettidest ja muudest molluskitest räägib naine siiamaani heldimusega. Et KUI hea see kaste ikka oli. Seega kui juhtumisi keegi sinnakanti satub, siis meie julgeme „Moprit“ soovitada küll.

Kõht täis, otsustasime Puerto Viejos ka veidi aega asjalikud olla ning enne oma casasse tagasi sõitmist natuke raha kulutada. Alustasime seda tegevust lähedal asunud suveniiripoest, kus oli müügil keskmisest rohkem kohalikku käsitööd. Seda viimast julgen väita seetõttu, et kaup oli selline, mida mujal polnud näinud ning materjalivalik oli samuti asukohaspetsiifiline (näiteks oli üsna palju kasutatud kookospähkli koori, palmikiudusid ning muud sarnast, mida vedeles
Sinihaigur rannikuvees kahlamas
poe ümbruses rohkelt). Leidsime sealt endale ühe vahva merekilpkonna maketi, mis oli tehtud just eelmainitud pähklikoort kasutades. Seal poe juures rannaesist vahtides jäi järsku silma vilgas linnuelu rannikuvees ning nii saingi mõne minutiga paar uut liiki juurde. Eriti mugav ja lihtne.


Siis seisin 15 minutit karastava sisetemperatuuriga postimajas järjekorras, et marke osta. Kusjuures olin teenindajast kohe alguses täpselt kahe inimese kaugusel, kuid see esimene klient on eelmises (võib-olla ka praeguses) elus olnud laiskloom. Ta tahtis mingit pakki saata San Josesse, kõik kaup oli kenasti paberis, margid peal.
Meilgi kohatav plüü
Müüja siis võttis paki vastu ja seletas, et kuna see on tähitud, siis läheb pakk teele homme õhtul. Selle jutu peale kiilus kliendil ligikaudu paariks minutiks täiesti kinni ja ta lihtsalt seisis leti taga ning vahtis teenindaja käes olevat pakki. Teenindaja oli küll kannatlik, kuid kui minut aega polnud ühtki reaktsiooni tulnud ja klient ära ka ei läinud, hakkas ka tema nihelema. Siis ta küsis veel midagi, kuid klient ikka vaikis. Lõpuks aga avas laisik suu ja sealt tuli küsimus, et kas kiiremini ei saa või (päris kõva iroonia, arvestades inimese enda agiilsust).

„Ei saa, tähitud kaup läheb homme, tavapakina võime saata täna“, kostis postitöötaja.
„….“
Postitöötaja: „Mis ma teen siis? Jääb homse peale?“
Samuti kodumailt tuttav väikekoovitaja
Vaikus. Vaikus. „Ma ei teagi nüüd…“, tuli lõpuks konkreetne vastus. Midagi mulisesid nad seal veel, aga ma ei jaksanud enam kuulata ning kõigest ei saanud aru kah. Vaatasin hoopis postkontori seintel olevaid kirevaid Costa Rica marke, aga nagu ma juba varasemast ajast teadsin – see kõik on tühipaljas eksitav reklaam. Seda kinnitas ka järjekorra minuni jõudes postkontori teenindaja poolt sahtlist välja võetud kleepsude rull. Need olid täpselt samasugused kui Arenalist sain – maailma kõige igavama välimusega postimaksu tasumise tõendid, kus sisuliselt polnud ühtki disainielementi, ainult info.

Ameerika tundratüll
Pärast postkontorit külastasime veel üht pagaritöökoda (jah, siin täiesti eksisteeris ka selline asutus) ning supermarketit (kuna Cahuita hiinlaste röövpoe hinnad olid liigagi selgelt meeles) ning siis juba oma majakesse ära.

Naine otsustas, et teeb pärastlõunase siesta, mina aga otsustasin, et mul on seega vaba aeg. Kuna kaart näitas, et piki rannikut läheb siin põhjasuunas väike tee, mis lõpeb tupikuga, siis otsustasin selle läbi sõita ning uurida, et ehk õnnestub siinkandis keegi pildile püüda. Väike tee oli, tupik oli, aga pildile kedagi ei saanud. Siin-seal lendas
White-collared Seedeater
linde, kuid need olid tavapärasest kõvasti arglikumad, mistõttu selleks hetkeks kui mina fototoru kuhugi suunasin, oli oks juba alati tühi. Siiski oli see vaikne sõit huvitav, sest padriku vahelt paistis sillerdav meri ning iga rand oli isemoodi. Erines nii liiva värvus, rannariba laius kui ka taimestik. Seal, kus tee otsa lõppes, oli näiteks ühe väikese jõekese deltaala, kuhu õigel hetkel sattudes võiks kohata lademetes kahlajaid ja muid rannikulinde. See hetk polnud aga praegu, sest  see märgalalaadne moodustis oli täiesti maha jäetud.


Playa Negra õhtuhakul
Tagasi kodu- majakesse jõudes leidsin, et on kõige tagumine aeg ka kohalik rand üle vaadata. Päikest oli taevas veel piisavalt palju selleks, et plaažil olemist nautida (kuigi taevasse oli ilmunud ka pilvi) ning piisavalt vähe selleks, et nahakihtidest ilma jääda. Playa Negra (Must Rand), nagu nimigi viitab, on tumeda liivaga rand. Esteetiliselt ei ole see muidugi nii kaunis kui lumivalge liivaga rannariba, aga muus osas vahet polnud. Vesi oli kristallselge, soe ning rand ise praktiliselt tühi. Ligikaudu kilomeetri raadiuses oli veel vast 3-4 inimest. Suplesime, lesisime, suplesime veel ja lesisime veel.

Täiendavat meelelahutust hakkas ühel hetkel pakkuma üks väikelennuk, mis ranna kohal madallende tegi. Välimuse järgi meenutas see II Maailmasõja aegset hävituslennukit, mistõttu pikeerimise ajal tekkis korraks tunne, et nüüd kohe-kohe avatakse meie suunas kuulipildujatuli. Õnneks see relv kas kiilus piloodil kinni või olid padrunid otsas, kuid filmidest tuttavat jooksu kuulirahe ees me seekord tegema ei pidanud.

Kui hämarduma hakkas, võtsime oma seitse asja ning jalutasime paradiisiaeda tagasi. Õnneks oli see vaid paari minuti kaugusel. Pärast seda rannaskäiku imbus me mõtetesse ka arvamus, et tegelikult oleks võinud öömaja ikkagi Manzanillosse võtta. Cahuita rand on küll tore, kuid kontrast Manzanillo piltpostkaardilt pärit plaažiga oli siiski väga suur. See öömaja oligi Cahuita kõige suurem, et mitte öelda ainuke, pluss. Jah, Manzanillo oli väga väike rannaküla, kuid ega tegelikult meil Cahuitasse ka ülemäära asja polnud. Poes tuli käia niikuinii Puerto Viejos, ning Manzanillo oli Viejole isegi mõni kilomeeter lähemal. Pluss Manzanillos oli ümbritsev loodus kõvasti põnevam ja liigirohkem. Ning seal oli põhjust rannalähedases snorgeldada. Ning öömaja oleks saanud ilmselt soodsamalt. Ning jäänuks ära ka edasi-tagasi transiit sinna ja tagasi.

See viimane oli vast ka kõige koormavam Cahuitas ööbimise puhul. Täna olime selle otsa teinud ühe korra (edasi-tagasi siis 60 kilomeetrit), kuid nüüd kui me teadsime kui kaunis see paik on, oli selge, et läheme ka homme tagasi. Lisaks olin otsustanud, et tõusen homme enne kukke ja koitu ning lähen teen sealkandis varajase fotoretke. Enne kui keskpäevane kuumus linnud metsasügavustesse ära peletab, peaks ikkagi üsna aktiivne elu käima. Seega soolas oli veel vähemalt kaks sõitu Manzanillosse ja tagasi – esmalt siis see varahommikune fotosõit ja pärast juba koos naisega Costa Rica Kariibi mere ranniku kauneimast rannast viimast võtma. Aga no mis teha, valik oli tehtud ja Cahuitas me ööbisime.

Õhtu lõppes pagariärist ja poest kaasa ostetud söögimandi tarbimise, reisipäeviku kirjutamise ning televusseri passimisega. Tuleb tõdeda, et osatakse ka siin häid maiuseid teha – šokobanaan tahtis keele kohe päris alla ära viia. Pärast kaloripommide manustamist suunas keha kogu vaba energia suhkrute ümbertöötlemisele, mistõttu teised kehaosad said vallutatud väsimuse poolt ning peagi võis kuulda meie majakesest ainult vaikset (väga vaikset!) norisemist.


Kommentaare ei ole: