22.03 - Orosi org, teel Cahuitasse

Hommik polnud väga palju õhtust targem. Selles mõttes, et taevas siras päike, kuid väljas oli siiski vaid selline paras Eesti suvi. Selle põhjuseks oli asjaolu, et Paraiso linn asus merepinnast 1300 meetri kõrgusel ning see kõrgus oli piisav selleks, et tasandada laiuskraadidest tulenevat päikesekütet. Vähemalt nii ma selle endale peas ära seletasin. Võimalik, et „radikas“ polnud veel lihtsalt tuure üles võtnud, sest kell oli ju napilt 8 läbi. Igatahes olime rõõmsad, et ilm oli ilus, sest täna ootas ees väike ringkäik siinses kandis ning sõit Kariibi mere äärde.

Vaade söögikohast
Kõige tähtsam asi aga kõigepealt – söömine. Olime konkurentsitult viimased hotellikülalised, kellel täna kõht tühjaks läks. Kõik teised olid end juba täis puukinud ning seetõttu oli söökla meie päralt. Sellegipoolest ei tahetud meid sinna lubada ja pakuti hoopis söögikohana välja hotelli õu, kus olid paar lauda ja toolid ning juba eile mainitud miljoni dollari vaade külgnevale orule ja mägedele. No mis meil sai selle vastu olla! Kohe toodi ka menüü ja paluti hommikusöök välja valida. Tuleb mainida, et seda oli üsna keeruline teha, sest no ei saanud pilku nendelt lummavatelt vaadetelt ära. Võtsime nii muuseas ühe kontinentaalse ja ühe kohaliku hommikusöögi ning põrnitsesime neid rohelusse mattunud pinnavorme edasi. See tähelepanematus, nagu hiljem välja tuli, oli viga, aga sellest juba hiljem.

Ja veel üks vaade
Kui silmad kaugusesse passimisest ära väsisid, otsustasin hommikusöögi kõrvale ära lahendada ka järgmiste ööde majutuse. Eile olin saatnud kolm e-kirja ning hommikuks olin saanud vaid ühe vastuse ja ka see oli eitav (see tähendab, et polnud vabu kohti). Etteruttavalt võin öelda, et ma polnud vastustega üldse mitte kärsitu, ülejäänud kahelt ei tulnud vastust ka järgnevatel päevadel. Ega kuudel. Kuna näis, et head kohad lähevad kiirelt, siis otsustasime, et laristame siin reisi lõpus keskmiselt rohkem ja võtame ühe hea, aga mitte nii odava öömaja. Casa Marcellino nimeline asutus oli tripadvisori portaali edetabelis seal päris tipus (neljas koht 43 konkurendi hulgas) ning minu isiklikus soovilistis ka sees, kuid seni oli 110$ suurune hinnalipik meid muid variante otsima pannud. Kuna odavamad kohad oli tõesti kõik täis ja sealt edetabeli teisest poolest mingit päris pellerit ei tahtnud, siis sai tehtud otsus, et priiskame. Casa Marcellino majakest (see polnud hotell, vaid rohelusse mattunud krunt, kus olid peal puhkemajad) oli võimalik broneerida läbi booking.com-i ning uskudes seal käinud inimeste kiitvaid kommentaare, lõin majutuse kolmeks ööks lukku.

Hommikusöögiks pakuti kontinentaalse paketi juurde ka täielikku eksootikat. Lisaks traditsioonilisele röstsaiale ja munale, oli taldrikul väike kopsikutäis puuvilju ning nende seas oli ka üks puuvili, mida ma polnud varem siin riigis saanud – õun. Maitses see ubin nagu üks korralik Poola õun – koor paks kui saapatald, sisu veidi „Orto“ šampooni maitsega. Ülejäänud, kohalikud viljad, olid aga selle eest nagu päris söök.

Toit kõhus, oli maksmise aeg. Öeldakse, et tõrvatilk rikub terve pütitäie mett. Ma ei ole selles väites küll 100% veendunud, sest kui see tilk korralikult ära segada, siis vaevalt et mingi väga hull maitseerinevus tuleb (pigem küsitaks tänapäeval „Suitsuse ökomee“ eest lisaraha), kuid siiski nii öeldakse. Arve pealt avastasin üllatusega, et sinna on märgitud lisaks ööbimisele ja õhtusöögile veel ka hommikusöök tipico, mille taga seisis uhkelt nullist erinev number. Kuna hommikusöök pidi olema hinna sees, siis loomulikult kohe küsisin, et milles kühvel, mille peale omanik väitis, et tasuta on ainult kontinentaalne hommikusöök, kõik muud on tasulised. Et menüüs olevat see kirjas olnud. Ahah. Võimalik, et see oli seal kusagil kirjas (ilmselt oligi, kui nii väidetakse), kuid meie seda ei näinud. Minu hinnangul käib selline trikk servapidi ebaausa kauplemisvõtte alla. Kui sa ütled kliendile, et hommikusöök on hinna sees ja siis palud tal hommikul menüüst sobiva roa välja valida, siis võid kindel olla, et enamus inimestest süveneb erinevate hommikusöögipakettide sisusse, mitte mingisse lisateksti. Jah, nad said minu käest seetõttu mõned dollarid rohkem, kuid samas ka väikese hoiatuse muidu positiivsesse tagasisidesse tripadvisoris. Hotell ja üldmulje olid endiselt väga head, kuid see väike tõrvatilk kahjuks meega piisavalt ära ei segunenud.

Tundub, et täna oli lihtsalt SELLINE päev. Esimene teeots, mille kaudu pidi saama ringteele, mis viib ümber Cachi järve, osutus tupikuks. Sõidad, sõidad mööda külavaheteed ning siis ühe kurvi taga tee lihtsalt lõpeb ära. Mullavall ees, edasi ei saa. Kuigi ma näen oma navigatsioonivahendi kaardilt väga selgelt, et siin ON tee ja see tee ristub mõnesaja meetri pärast meie soovitud maanteega. Vaidluses virtuaalse ja reaalse kaardi vahel jäi kahjuks peale reaalne maailm, mistõttu pidime päris mitu kilomeetrit tagasi sõitma ja uuele katsele minema.

Aga kuhu me siis üldse trügida soovisime? Soovisime minna ja üle kaeda Orosi oru ning kõige parem ja kaunim viis selleks, pidi tarkade raamatute väitel olema sõit ümber Cachi järve. Ligikaudu 30 kilomeetrit järveäärset üles-alla-vasakule-paremale teelinti, kust siis pidi nägema nii üht kui ka teist, ühes kohas lausa kolmandat. Aga miks raisata aega mingi tee peal sõitmisele? Nagu me seda veel vähe teinud oleme?

Aga seda seepärast, et Orosi orgu peetakse üheks maalilisemaks paigaks Costa Ricas ning arvestades riigi üldist lummavusindeksit, viitab see väide ikka millelegi väga erilisele. Org on koondunud Reventazóni jõe ümber ning on äärmiselt mägine, niiske kliimaga (mida hakkasime vaikselt taas tundma) ning seetõttu ka lokkava loodusega. Arvestades kõrgust merepinnast ja klimaatilisi tingimusi, on siin ideaalilähedased olud kohvi kasvatamiseks ja seetõttu on see narkootikum ka üks peamistest piirkonna äridest.

Oru lõunatipust algab aga tohutu rahvuspark nimega Tapantí Macizo Cerro de la Muerte, mis koos temaga piirnevate kaitsealadega ulatub Panamani välja (ning jätkub La Amistadi kaitseala nime all ka seal riigis). Ehk siis siit algab tuhandeid ruutkilomeetreid enda alla võttev kaitstud looduskoridor, mis otsapidi peegeldub ka Orosi oru looduslikus mitmekesisuses. Aga lademetes erinevaid looma-, linnu-, putuka- ja taimeliigid ei ole ainus põhjus, miks naabermäed olulised on. Nendest sõltub väga suure hulga kostariikalaste (seal hulgas pealinlaste) eluolu, sest siit mägedest tuleb joogivesi.  Orosit piiravaid mägesid katavad tõelised vihma metsad (just nimelt lahku kirjutatuna). Kui eestlased vinguvad ja virisevad, et meil kogu aeg sajab, siis nendes mägedes sajab kümme korda rohkem. See ei ole ilukirjanduslik liialdus, vaid puhas statistika – Eestis sajab aastas keskmiselt 600-700mm, sealsetes mägedes aga 7000 mm.

Just tänu klimaatilistele ja geoloogilistele eripäradele, ei ole see kaitseala tegelikult eriti hästi ligipääsetav. Servades on mõned matkarajad, kuid rõhuv osa piirkonnast on inimtegevusest puutumata. Aga selle võrra rohkem on inimestest puudutatud Orosi org, kus asub paljude pealinlaste suvekodu või siis päris kodu. See väljendus kohe ka maanteel, kus liiklus oli lootusetult rahulik ning oma kohta põletava päikese all pidid autod jagama tohutu hulga ratturitega. Selles polnud muidugi midagi imelikku, sest see 30 kilomeetrine ring ümber Cachi järve on just paras trenni pikkus. Kuigi kas seda trenni peaks just tegema niivõrd mägisel maastikul ning leeklambi all (jah, päike oli jälle nii ere), oli muidugi omaette küsimus.

Tammitagune org
Päris niisama tuimalt me seda ringi ei läbinud, tegime ikka mõned peatused kah. Esimene nendest oli Cachi järve põhjatipus, kuhu inimkond on aegade jooksul loonud tammi (sellegipoolest oli Cachi näol tegemist loodusliku järvega). Kes ja millal ja miks lõi, meile väga huvi ei pakkunud, seega kellel täpsem huvi, sellel tuleb endal uurimistöö käsile võtta. Meid huvitas ainult see, et mida silm näeb. Tammid on idee poolest alati ette aimatavad – ühel pool vesi ja teisel pool on tühjus. Ning kui see tühjus juhtub olema ümbritsetud looduslikult kaunite pinnavormidega, siis ongi juba tore. Cachi tammiga just täpselt nii oli. Tammi kõrval asuvalt maanteesillalt avanes hirmkaunis vaade rohelusse mattunud järsku kanjonisse, mille põhjas siis voolas eelpool mainitud pika ja imeliku nimega jõgi.

Edasi tulid juba kohviistandused. Osad olid otse tee ääres, osad lebasklesid ümbritsevate mägede külgedel. Siin kasvatatav kohv ei ole küll riigi kõrgeima kvaliteediga (sest 900-1200 meetrit üle merepinna on parima kohvi jaoks natuke liiga madal
Kohviistandus
kõrgus), kuid on siiski väga kvaliteetne kraam. Cartago linna ümbrus on Costa Rica üks olulisemaid kohvikasvatuse piirkondi ning nagu juba mainisin, on see ka siinsete inimeste üks peamisi sissetulekuallikaid.

Kohv ja selle kvaliteet on ticode jaoks teatavasti püha. Hea kohvi tootmine on üks asi, mille üle inimesed uhked on ning milles kindlasti järeleandmisi ei tehta. Poodidest leiad ainult kohalike tootjate kohvi ning toitlustajad ronivad nahast välja, et pakkuda alati meeldejäävat meelemürgielamust.

Kohvipuid jagus ka mäekülgedele
Kogu kohvi- majandus sai siin muideks alguse 18. sajandi lõpuosas, sest teatavasti pole ju kohv üldsegi mitte Ameerika päritolu taim, vaid omab juuri Aafrika südames. Tol ajal aga sai kohvijoomine Euroopas äkitsi populaarsemaks ning seetõttu tekkis ubade vastu tohutu nõudlus. Kõik tollased impeeriumid hakkasid selle peale kibekähku oma asumaid üle vaatama ja uurima, et kus seda uut trenditaime kasvatada saab. Muuhulgas jäi sõelale ka Costa Rica, kus oli väga mitmeid sobilikke piirkondi.

Sellest võimalusest haarasid kiirelt kinni ka tollased kohalikud riigi juhtoinad, kes hakkasid kohvikasvatamisele tegema väga suuri soodustusi. Arvatakse, et suuresti tänu sellele sai peagi Costa Ricast ka iseseisev riik. Iseseisvudes soodustamine jätkus – igaüks, kes soovis, sai endale väikese maatüki, kus ube kasvatada. 50 aastaga sai seetõttu kohvist riigi suurim tulude
Ümbrus oli väga maaliline
allikas, kuid nagu ikka, jõudis rikkus peamiselt suurte vahendajate (ja plantaatorite) kätte, väikestele põllumeestele jäi suuresti töörõõm. Samas nipet-näpet tilkus ka ühiskondlikuks hüvanguks ning nii valmisid kohvirahade eest raudteed, ooperiteater ning üsna moodne haridussüsteem.

Pärast iseseisvuse saavutamist sai riigi peamiseks partneriks Suurbritannia, kes oli Costa Rica kohvi peamine importöör kuni II Maailmasõjani. Selline majanduse ülesehitamine suuresti ühele artiklile on aga teatavasti ohtlik. Kui oli ikaldus või kui maailmaturuhinnad langesid, oli riigi tulubaas koheselt löögi all. Selle vastu üritati võidelda erinevate maksudega, kuid edu sealt ei sündinud. Kõige hullem aasta oli 1983, mil istandusi laastas lehemädanik ning samal ajal kukkus maailmaturuhind 40%. Pärast seda leppisid Kesk-Ameerika kohviriigid omavahel kokku, et kriisiaegadel vähendatakse ekspordimahtusid ning see süsteem on siiani suuresti ka pidanud.

Tänapäeval on kohvi eksport kukkunud riigi tulude mõttes üsna ebaolulisele kohale (põllumajandustoodetes koht number 7). Aga see siiski ei ole vähendanud inimeste enda tundmusi selle saaduse suhtes. Costa Rica kohvi peetakse üheks maailma parimaks ning tema erisuseks on kõrge kofeiinisisaldus ning õrn happelisus. Igal aastal korraldatakse näiteks konkurss, kus valitakse välja riigi kõige parem tass kohvi selle aasta saagist ning pärast saagikoristusi korraldatakse regioonides uhkeid pidusid. Üheks selliseks on muuhulgas ka Escazus korraldatav härjavankrite paraad, millest meil reisi alguses õnnestus osa saada.

Täna aga paraade polnud (kuigi jalgratturite arv maanteel teatavad assotsiatsioonid siiski lõi), sest koristusperiood oli äsja lõppenud ning kusagil nende kohviistanduste kõrval asuvates farmides oli käimas ubade kuivatamine, röstimine ning jahvatamine. Järgmist saaki tuli oodata pool aastat.
Orosi org
Kusjuures mulle tuli siinsete istanduste asukoht paraja üllatusena. Olin alati arvanud, et kohv kasvab ainult paigus, kus keskmises vormis oleval Eesti mehel on kümne sammuga õhk kopsudest kogu täiega välja viidud (ja ei ole mingit silti ega teadet, et millal tagasi tuuakse) ning kus eluolu on statsionaarselt pilves (sõna otseses, mitte kaudses mõttes). Siin aga laiusid kohvipõõsad osati suurtel tasandikel, kuum troopikapäike pääle lõõskamas. Võib-olla see oli ka põhjus, miks siinne kohv ei saa riigi kõrgeimat kvaliteedimärki, tippklassi oad tulevad siidki veidi ekstreemsematest oludest.

Orosi linn, taga kõrgumas mainitud rahvuspargi mäed 
Silmailu oli aga sellegipoolest – istandused vaheldusid lopsakate ja kirevate iluaedadega ning seda seni, kuni jõudsime järve lõunatippu. Seal maastik muutus ning tee hakkas vaikselt, aga kindlalt, mäkke ronima. Autoistmel lösutades ei tekitanud mäest üles rühkimine erilisi raskusi, kuid seda ei saanud kahjuks enam öelda jalgratturite kohta. Osade puhul oli näost ja käitumisest näha, et side reaalse maailmaga oli jäänud üsna napiks. Nägu oli vesine ning punane peas ja kui oleks näinud päikeseprillide taha, siis seal ilmselt oleks näinud ainult silmavalgeid. Kõige kehvemad olid (tinglikult) käed üles tõstnud ja vedasid oma rattalogu käe kõrval mäest üles (seda just sellistel järsematel tõusudel). Miks inimesed ometi endaga niiviisi teevad? Oli ju kaunis puhkepäev, mis ajas neid härgasid kaevu hädale?

Tee peal ees tuigerdamine oli tavapärane ja isegi tervitatav, sest kõige ohtlikumad olid tüübid, kellel kaela ja käte pööramise aparaat oli jäikühenduses. Noh et eemalt vaadates sibas täitsa otse, aga kui kuulis auto häält, siis vaatas järsult selja taha ning täpselt sama jõnksu, samas suunas, tegid ka käed. Õnneks kellegi pühapäeva me ära ei rikkunud ning velosipedistidest otseselt üle ei sõitnud, kuid osade puhul oli mul ikka väga suuri kahtlusi, et kas nad ühes tükis koju jõuavad. Oli muidugi ka selliseid, kes uhasid ka ülesmäge päris korraliku tempoga. Neid oli lausa lust vaadata.

Paraisosse tagasi jõudes oli käes kaunis keskpäev ning meil tuli üles leida teeots, mis suundus Kariibi mere ranniku poole. Variante oli mitmeid, kuid valisime kõige lühema – otse üle mägede. Maantee oli väga korralik, mitte mingi kitserada. Ainuke häda oli selles, et kõige pikem sirge oli umbes-täpselt 3 meetrit pikk. Asfaldilint oli tõmmatud mäekülgedele ja see siksakitas niipalju, kui maastik nõudis. Vasakule, paremale, paremale, U-kurv vasakule, üles, alla – autojuhi töö oli sel 80 kilomeetri pikkusel lõigul vägagi nõudlik. Lisaks mägedele ümbritsesid meid taas kohviistandused, suhkrurooistandused, mingid võrguga kaetud istandused, mägikülad ja kuristikud.

Kokku kurvitasime seal üle kahe tunni ning kõige eredam hetk oli see, kui jõudsime linnakesse nimega Turrialba. Juhtumisi kandis sama nime ka see vulkaan, mis oli nädalapäevad tagasi paljudel reisiplaanid sassi ajanud ning juhtumisi ei olnud nende nimede ühtimine juhuslik. Seesama tuhka emiteerinud mäehiiglane pikutas Turrialba külakese põhjaküljel, aga kuna tipp oli pilvedes, siis otseselt ei saanud aru, et kas sealt endiselt midagi immitses. Meie möödasõidul eepiliste (ja ka väiksemate) mõõtmetega looduskatastroofi õnneks ei toimunud ning nii olimegi peagi taas lauskmaal.

Keerates maanteele, mille üht lõiku olime oma esimesel sõidupäeval läbinud (tegu siis sellesama San Jose – Limoni maanteega), olime taas üsna tihedas liikluses. Ning lõviosa sõidukitest olid veokad. Kulgemist see isegi väga palju ei seganud, sest maastik oli muutnud täiesti lamedaks, mistõttu vajadusel sai üsna lihtsalt mööda sõita. Aga ega me väga palju seda võimalust ei kasutanud, sest olime ju need sõgedad, kes endiselt kiirusepiiranguid järgisid. Endalgi hakkas juba imelik, et siin kaugel ja võõral maal niiviisi kohalikel inimestel jalus olema, aga midagi teha ka ei saanud. Kui tuli märk, kus punase sõõri sees valgel taustal oli number 60, võis kindel olla, et kui visata pilk spidomeetrile, siis võis seieri leida täpselt sama numbri juurest.

Chiquita istandus
Võõras maa küll, aga ümberringi olid tuttavad nimed. Chiquita, Dole, Del Monte… Siinne piirkond kuulus banaanidele, ruutkilomeetrite viisi istandusi, mis kuulusid enamasti nendele maailmakuulsatele firmadele. Kui sa võtad poeletilt Costa Rica Chiquita banaani (pole vahet, et kas Sindis või Sidneys), siis suure tõenäosusega on see pärit just siit lähistelt. Costa Rica on täna maailmas väga oluline banaaninkasvataja (kuigi kaugeltki mitte suurim) ning tegemist on ka riigiga, mis tõi inimeste teadvusesse sellise termini nagu „banaanivabariik“.

19. sajandi keskpaigas oli banaan veel suhteliselt tundmatu loom. Euroopas ja USA-s teda väga saada ei olnud ning tööstuslik tootmine praktiliselt puudus. Siis juhtus aga see, et üks Ameerika kapten otsustas Jamaikalt tulles mõned partiid kodumaa poole kaasa võtta, sest talle endale olid need kollased kõverikud üsna mokkamööda. Selgus, et ta polnud ainus ameeriklane, kellele need maitsesid. Lisaks mõnusale magusale maitsele, oli üheks edu argumendiks ka hind. Tollal maksis banaan poes vähem kui näiteks USA-s kasvatatud õun ning seetõttu said paljud seda ka endale lubada. Teisalt oli banaani marginaal aga üüratu, sest ta tühi ei maksnud kokku ostes praktiliselt midagi. Nii nägigi see kapten, et üsna kerge vaevaga suutis ta teenida üle 1000% kasumit ning seetõttu ei saa imestada, et ta otsustas oma tegevust laiendada.

Nii need naanid seal kasvavad
Kaptenist suurt magnaati ei saanud, sest ärihaid haistsid kasumit ning võtsid asja üle. Vai löödi maasse just Costa Ricas, kuhu rajati esimesed suured banaaniistandused. Välja valiti see riik just seetõttu, et siin oli valminud uus raudtee, mis lihtsustas puuviljade vedamist sadamatesse. Juba siis tuli mängu Chiquita nimeline korporatsioon, kes 20. sajandi algul kontrollis sisuliselt 90% USA banaaniimpordist. Dole ja teised konglomeraadid lisandusid hiljem.

Aga miks siis just banaanivabariik ning miks on sellel sõnal halb mekk man’? On ju tore kui mõnes riigis mingi uus majandusharu lokkama hakkab ja rahvale rikkust toob. See on tõesti tore, kuid banaaniäri tõi alguses rikkust ikka väga väikesele käputäiele inimestele. Kuna kasumid olid suured ja turg kasvas USAs meeletu kiirusega, siis oli kiirelt-kiirelt vaja tootmist laiendada. Aga maa, kae raiska, oli osati mingite väikeste ja mõttetute inimeste käes, kes ei tahtnud mitte lasta sinna suuri istandusi rajada. Selle asemel, et laskuda pikkadesse ja tüütavatesse vaidlustesse maaomanikega, kasutas ärimaailm lühemat teed. Ta „ostsis“ endale osad riigijuhid ning veel ka mõned seadused takkapihta ning läbi selle lihtsalt võttis need maad endale. Jõuga. Seaduse jõuga. Costa Ricas oli ka seda tunda, kuid kõige ehedamaks banaanivabariigiks peetakse selliseid Kesk-Ameerika riike nagu Honduras ja Guatemala. Hondurases oli asi veel eriti ekstreemne. Banaaniärimees koos opositsiooniliidriga viis läbi riigipöörde ning toetajaks oli banaanifirma palgasõdurite armee (!!!).

Siniste haiglasusside kasvandus?
Costa Ricas nii hulluks asi ei läinud, kuid ka seal suunasid banaanirahad üsna palju riigi juhtimist. Tänasel päeval on banaan Costa Rica suurim ekspordiartikkel, moodustades 7,2% riigi ekspordimahust (seda on rohkem kui kõiki teisi troopilisi puuvilju kokku). Peaaegu pool toodangust läheb USA turule, kuid nipet-näpet tilgub ka Euroopasse ja Eestisse. Tootmismahuks on ligikaudu 120 miljonit kasti aastas, päris jõhker kogus…

Et mitte end teooriaga ära tüüdata, keerasime ühte istandusse sisse ning uurisime lähemalt, et mismoodi see imevigur siis kasvab ning äkki saab miskit põske ka pista. Suur oli üllatus, kui leidsime, et kile sees kasvab. Banaanipuud olid, lehed olid, aga banaanikobarate asemel rippusid puude küljes hoopis sinised kilekotid. Nigu üleelusuuruste haiglasusside istandus nägi see kõik välja. Sellise tehisliku maailma mõte oli mitmesugune – et varjata vilju otsese päikese käest, et suurendada niiskust (banaanile küpsemisel väga vajalik), et vähendada haiguste riski, et kaitsta toodangut igasuguste õgardite eest (peamiselt mõeldakse siin siiski linde). Sealses istanduses olid viljad vaikselt valmimas
Kobar valmib
ja ilmselt varsti läheb koristuseks, kuid süüa kõlbamises oli asi kaugel. Teatavasti tänapäeval kõik banaanid korjatakse ära rohelisest peast ning küpsetatakse valmis sihtriigis.

Arvestades aga väliseid klimaatilisi olusid, siis võis arvata, et see küpsemine võib vajadusel toimuda kiirelt ka välitingimustes. Näiteks mina olin küpse mõne minutiga. Temperatuuriseier oli hüpanud taas sinna kolmekümnendatesse ja kui me Vaikse ookeani kaldal ringi tuiates arvasime, et õhuniiskus enam suurem ei saa olla, siis siin selgus, et sai küll. Teed autoukse lahti, pistad käe välja ja juba näed kuidas T-särgi käis tilkuma hakkab. Teisalt oli selles ka muidugi oma võlu, sest olin ju kindel, et kodumaal võitleb kodanikkond samal ajal lörtsiga.

Limoni linn oli esimene suurem asula ja see on üks suur konteinerite kogumispunkt. Linna piiridesse jõudes ei tervitanud pealinna poolt tulijaid mitte unised äärelinna uulitsad, vaid lõppematu konteinerveokite rivi, sama lugematu arvu konteinerplatside värava taga ootamas. Põhimõtteliselt iga teine krunt selle peatänava ääres oli siledaks tõmmatud, asfalt peale uhatud ning nüüd majutas kõrgeid konteinerivirnasid. Samas on see ka loogiline, et need platsid just siin olid, sest see peatänav suundus otse sadamasse. Paar suuremat maalahmakat kandsid Chiquita ja Dole silte, kuid nende logodega konteinereid oli näha praktiliselt igal platsil. Samas ei ole banaanide väljavedu ainuke, mis läbi Limoni käib. Kuna Limon on ainus vähegi suurem linn Costa Rica Kariibi mere rannikul, siis selle sadama kaudu käib kogu riigi Atlandi ookeani suunaline eksport. Kõik see kaup, mis liigub Euroopasse, Aafrikasse ja Ameerikate idarannikule, istub mingid hetked kusagil siinsetel konteinerplatsidel.

Nagu arvata, ei ole selline kilomeetreid kestev laoplatside rivi silmale erilist esteetilist naudingut pakkuv vaade. Seetõttu jäi Limonist üsna kesine mulje ning samaväärsed hinnangud on ka praktiliselt kõikides reisijuhtides. Keegi võiks ju ometi olla eristuv ning kirjutada „iseloomulikust logistilis-tehnokraatlikust arhitektuurist“, „kummastavalt lummavast kaubasadamalinna karakteersest keskkonnast“ ning „riigi ülejäänud osadest selgelt eristuvast transpordisõlmest“. Või siis hoopis midagi sellist: „Kõndides nende väga erinevatest sajanditest ja riikidest pärid veokite vahel, tundes diisli ja tavoti ajatut hõngu, jälgides konteinerite laadimist ja mahalaadimist, tunnetad sa tõelist Costa Ricat. Igapäevast, kohaliku tööinimese Costa Ricat.“

Aga las need naudingud jäävad kellelegi teisele, meie sõitsime nii kiirelt Limonist läbi kui piirkiirused ja liiklusummikud võimaldasid. Teisel pool linna algas aga täiesti teine maailm. Esimesena torkis silmi Kariibi meri – äärmuslikult stereotüüpne oma türkiissinise vee, lumivalge rannariba ning mere ääres sirguvate palmidega. Nagu oleks mõni lääge palmivaatega postkaart kioskist ostetud ja selle järgi rannik kujundatud. Ja niiviisi 60 kilomeetrit järjest. Oleks siis võinud midagi omanäolist teha, aga ei, ikka seesama idülliline Kariibi mere rannik nagu meile turismibrošüürides pähe taotakse :)

Järgmisena näidati meile üht geniaalseimat teedeehituse alast leiutist, mida senini olin kohanud. Mööda Kariibi mere rannikut kulgeb lõuna pool asuvatesse kuurortidesse korralik kaherealine asfalttee – üks rada ühes suunas, teine teises suunas. See on muuhulgas ka ainus tee, mis pealinna või muud Costa Ricat Kariibi mere puhkekohtadega ühendab. Mingites kohtades ületab tee ka jõgesid (mis pole ka teab mis imekspandav sündmus), kuid sildasid projekteerides tekkis arhitektidel vist peas mingi lühis (võis siis on nad lihtsalt õelad inimesed). Nimelt olid kolm esimest silda pärast Limoni linna ühe auto laiused. Ma saaks aru, kui selline sild on kusagil kõrvalteel, kuid siin?? See oleks sama hea kui sättida Tallinn-Pärnu trassile sarnased pudelikaelad teele.

Võib-olla mõeldi, et hoiame siin veidi materjali kokku, vaevalt et keegi märkab. Võib-olla mõeldi, et inimesed liiguvad puhkama peaasjalikult ratsa (2 hobust mahuks kõrvuti küll). Võib-olla mõeldi, et parem ikka võrreldes selle olukorraga kui üldse silda ei oleks. Võib-olla ei mõeldud üldse ning tegemist oli tavaliste lollakataga (ladinakeelne liiginimi imbecilus regularis). Öeldakse ju, et loll olla on sama, mis surnud olla - ise ei tunne midagi, kuid teistel on kurb ja ebamugav tunne.

Meil väga kurb ei olnud (sest meil polnud kiire), kuid natuke ebamugav ning frustreeriv oli küll sinna mõnesajameetrisesse autosappa võtta. Sest oh seda rõõmu – käes oli ju pühapäeva pärastlõuna, mil massid Kariibi mere äärest kodu poole tagasi liiguvad. Seega meie, kes me soovisime vastupidises suunas sõita, pidime üpris kaua oma võimalust ootama. Esimese silla juures läks veerand tundi, järgneva kahe juures tsutike vähem. Aga arvestades sellega, et me panime pool tundi ajast lukku selle alla, et mõnest jõest üle pääseda, siis teeb hinge ikka täis küll. Õnneks peame meie neid sildu ületama ainult kaks korda. Kahju on nendest inimestest, kes siinpool sildasid elavad ja näiteks Limonis tööl käivad. Ilmselt näitaks psühhiaatriline uurimus nendel inimestel keskmisest kõrgemat stressitaset ning rikkis närvikava. Ei võinud nüüd 3 meetrit laiemaid sildu teha?

Teel Cahuitasse
Huuh, sain nüüd selle enda seest välja :) Edasi juba rõõmsamates toonides. Paaris kohas olid veel ka teetööd ja tuli foori taga passida, kuid need olid sellised väiksemad sutsakad. Kuna tee oli kohe mere ääres, siis see peatus võimaldas kõike kaunist sisse ahmida. Ja grüüne oli hoopis teistsugune kui Vaikse ookeani rannikul – ülevoolavalt roheline ja lopsakas. Ka riigi teises servas oli rannikul kohati lopsakust, kuid siin oli kogu see krempel justkui dopinguga. Põhjuseks seesama kliima. Aasta keskmine temperatuur kõigub siin vaid paari kraadi piires (jaanuaris on kõige jahedam – 24,8 kraadi keskmisena, juunis aga kõige soojem – 26,6 kraadi keskmisena). Põhimõtteliselt siin poes termomeetrit valides piisab kümnekraadisest skaalast, rohkem oleks juba raiskamine. Kahekümnest allapoole temperatuur põhimõtteliselt ei lange ning väga palju kolmekümnest ülespoole ka ei lähe. Natuke erineb vaid sademete hulk – suvel sajab veidi rohkem, muul ajal veidi vähem. Sajab aga vähemalt kahel nädalal igas kuus (suvel kolmel). Seega selline keskmise eestlaste unistuste kasvuhoone – parasjagu sooja ja kogu aeg on taimed kastetud. Vot kus siin tomat alles vohaks…

Oma öömaja – Casa Marcellino – leidsime Cahuitast kiirelt üles. Ses mõttes, et värava leidsime üles, kuid see oli lukus. Õnneks me siiski sisse murdma ei pidanud, sest omanike peanupud (ja ka ülejäänud kehaosad) ilmusid peagi kusagilt aiasügavusest nähtavale. Esmamulje oli see, et tegemist on väga turvalise paigaga – krundil oli kõrge aed ümber ning värav oli selline, millest autoga ikka läbi ei sõida (no nagu ameerika filmides, et plärts ja värav kahte lehte laiali). Omanikpere meespool, hipiliku välimusega Itaaliast sisse rännanud Luciano, juba teadis, kes me oleme ja püüdis esimestest momentidest panna meid tundma nagu kodus. Sundimatu sõbralikkus ja siirus töötavad isegi eestlaste peal :)

Meie majake troopilises aias
„Vau!“ Võimalik, et ma isegi ütlesin selle sõna välja, kui olime auto ära parkinud ning pilgu aia poole keerasin. Kui sellel aial oleks katus peal, siis oleks see nagu üks eeskujulik botaanikaia troopikapaviljon. Aga näed ei olnud katust peal. Oli ilmselge, et need aeda ära paigutatud 4 puhkemaja olid omanike kõrvaltegevus, põhitegevuseks oli siiski aiapidamine ja –hooldamine. Värvilised puud ja põõsad, madalad ning kõrged puud ja põõsad, orhideed, helikooniad, troopilised linnud – kõik oli olemas.

Võrkkiigega terrass
Meile eraldati aia kõige tagumises servas olev majake ning tol päeval olime ka ainsad külalised. Ma sain juba esimese 10 minutiga aru, et miks eelmised külalised seda paika kiitnud on – lahke ja sõbralik pererahvas, imeline ümbrus ning avarad puhkemajad. Ning avarust tõesti oli - igal majal oli suur veranda võrkkiigega, köök, 2 magamistuba, üüratu vannituba suure vanniga ning välidušš. Rand 5-minutise jalutuskäigu kaugusel. Luksvärk.

Luciano tegi meile paberkaardi abil kiirelt ka väikese ülevaate Cahuitast ning selle ümbrusest. Et mida siin teha ja mida mitte teha. Millised on ilusad rannad ja millised on imeilusad rannad. Luciano naine Maricé oli veel suhtlemisaltim kui tema mees, kuid kahjuks oli meie vahel üsna kõrge keelebarjäär.
Köögiosa
Ta küll seletas kogu aeg midagi (endal selline nägu peas nagu teataks meile iga lausega, et oleme võitnud lotoga paar miljonit), kuid üle selle hispaaniakeelse müüri tilkusid meieni vaid üksikud arusaadavad sõnad ja fraasid.  Meie umbkeelsus aga õnneks tema entusiasmi ja jutukust ei vähendanud. Ta kordas lauseid senikaua, kuni meie käest noogutuse või muu märgi kätte sai, et me (justkui) oleks aru saanud.

Viisakused vahetatud, ümbruskonna ja kodukorra osas juhtnöörid kätte saadud, otsustasime otsida endale söögikoha. Mõned paigad olid meile kaardile ka üles tähendatud, kuid otsustasime, et teeme
Suur vannituba (see mis pildile mahtus)
kõigepealt külale tiiru peale ja siis otsustame. Casa Marcellino asub küla servast ligikaudu 1 kilomeetri kaugusel, kuid autot omades ei olnud eemalolek probleemiks (pigem oli see pluss). Cahuita on väike – kolm tänavat ühtepidi, viis tänavat teistpidi, paar poodi, mõned söögikohad, postkontor ja kogu lugu. Küll aga hakkas silma see, et valgeid inimesi oli liikvel rohkem kui kohalikke.

Söögikohaks valisime koha nimega „Miss Edith restaurant“, mis asus küla servas, mere ääres. Nagu pildilt näha, oli see välimuselt tagasihoidlik söögikoht, kuid kogemus on Costa Ricas näidanud seda, et see ei näita midagi. Oleme söönud igasugustes sarades ja kuutides ning halva söögi otsa pole veel sattunud. Siinses kliimas ongi restorani puhul kõige olulisem see, et katus oleks pea kohal (et päike ja vihm sisse ei imbuks) ning et õhk käiks läbi. Kui need kaks asja on paigas, siis on põhimõtteliselt restoran
„Miss Edith restaurant“
valmis. Küll need plastiktoolid ja kipakad lauad ka kusagilt leiab.

Preili Edith oli üks korralik, kerekas neegrivanamutt (mõtlen seda täiesti mitterassistlikul, mitte halvakspaneval, soojal toonil). Muhe naerunägu, kõnnak veidi aeglane ning suhtlemine ülevoolavalt sõbralik. Loomulikult rääkis ta ka ladusat inglise keelt (efektse Carriba aktsendiga), sest siinse piirkonna mustanahaliste asukate jaoks on see reeglina emakeel. Kariibi mere rannik eristubki muust riigist ka rahvastiku poolest – kunagiste Lääne-Aafrika orjade ning üle-eelmisel sajandil Jamaicalt sisserännanud kalurite järeltulijad annavad siin selgelt tooni. Rastamuusika ja -kultuur, Kariibi mere köök ning teise nahavärviga inimesed ongi Costa Rica Kariibi mere ranniku põhitunnusteks.

Hetkel soovisime siis võimalikult kiirelt tutvuda just köögiga. Olime üsna ootusärevad, sest Kariibi mere köök peaks olema selgelt eristuv senistest Costa Rica söögielamustest. Menüüs olid kalad, mereannid, kalad, kanaroad, kalad ja magustoidud :) Vist oli mingi lõpnud imetaja kah, aga otsustasime seekord panustada teistele roogadele. Naine võttis kanakarri
Kanakarri ja Yorke Hot kala
kookospiimaga, mille kõrvale serveeriti riis ja juurikad. Minu osaks sai Yorke Hot kala riisiga. Hind oli neil krõbe (7000 coloni ehk ligikaudu 12 eurot), kuid selle eest taaskord portsjonitega ei koonerdatud.

Niipea kui mina esimese ampsu oma kalast võtsin, tundsin, kuidas suus küte põhja lükati. Jah, olin võtnud mõõdukalt vürtsise roa, kuid tegin selle valearvestuse, et sõna „mõõdukas“ tähendab erinevates riikides erinevat asja (olen seda viga ka korduvalt varasemalt teinud). Eesti keskmises restoranis tähendab väga vürtsikas roog tavaliselt seda, et lihale on topeltkogus pipart pandud. Tuleb meelde hetk kui ühes Tallinna kesklinna pubis pakuti mingi ürituse raames erinevaid tšillisid ning ühe kohta öeldi, et olge sellega väga ettevaatlik, kuna tegemist on äärmiselt tulise kastmega. Vürtsi oli tõepoolest tunda, kuid „tapvat vürtsikust“ ei olnud kusagil.

Novot, aga siin Kariibi mere ääres liikus elu veidi teisel rajal. Mõõdukas vürtsikus tähendas ühte tšillikauna pilti menüüs (teravaid tähistati kolme kaunaga) ning laava järamise tunnet suus. Naise kanakarri oli ilma kaunapiltideta, seega väga maitsev, kuid mina suutsin oma ihu veel kõvemini higistama panna (ka selle faktori osas arvasin, et tipud on siin juba ära võetud). Tasandades vürtsisust joogiks tellitud piima-passioonvilja mahla kokteiliga, suutsin siiski vaikselt seda kalaraipe suurust taldrikul vähendama hakata. Pärast paari minutit muidugi puudus toidul juba igasugune maitse, tundsin lihtsalt et panin mingi tulise asja endale suhu, natuke närisin seda ja siis neelasin alla. Mis see oli, polnud aimugi. Aga no vähemalt sain rütmi sisse… kuni üks tšilliseeme läks TÄPSELT õigesse kohta. Assar Aisk, kus see oli alles „mõnus“ tunne. Mingid ajukurrud ilmselt mõtlesid, et nonii, ongi kõik, saigi hakkama ja hakkasid vaikselt asju kokku pakkima. Köhides, nuusates, aevastes ja muidu rögisedes suutsin õnneks siiski hinge sees hoida, kuid see oli ikka väga hirmus kogemus.

Mõne minuti pärast oli meditsiinilises mõttes teatav stabiilsus küll saavutatud, kuid eneseusu lõi see kogemus küll kõikuma. Veerand kala lebas veel taldrikus, kuid sisemine alalhoiuinstinkt keelas kategooriliselt kahvlit suu juurde panemast. Sonkisin küll veel seal riisi, kastme ja kala sees, kuid tundsin, kuidas ma üldse ei taha taldrikust enam mitte ainsamatki palukest. Ja nii see jäigi. Naine naudiskles oma kanakarriga viimse piisani, aga mina andsin alla. Avapauk Kariibi mere kokakunsti nautimisse oli tehtud ning see oli olnud ikka väga meeldejääv. Positiivsena tooks välja veel selle, et see toit tuline ainult sisse minnes, äraspidine teekond möödus palju pehmemate nootide saatel :P

Väike sadam
Pärast sööki läksime kastsime varbad esimest korda ka Kariibi mere sooja vette. Rand seal Edithi söögikoha kõrval just ülemäära kaunis polnud, aga see polnudki otseselt supelrand, vaid kalameeste sadamake. Kuna oli vaikselt hämardumas, siis vinnatigi vaikselt paate kaldale. Lisaks kalastamisele sai paadiomanikelt osta ka erinevaid turimisreise – snorgeldamiseks, sukeldumiseks, kalapüügiks. Me väga pikki ja konkreetseid plaane tol õhtul teha ei viitsinud, seega vahtisime niisama ning lõpuks läksime poodi ära.

Cahuita peatänaval on kaks toidukauplust, millest üks on olematu valikuga pisike putka ja teine on olematu valikuga suur putka. Mõlemaid pidasid asiaatlike näojoontega perekonnad, kes omavahel suhtlesid keeles, mis meie jaoks oli paras hiina keel (võib olla oli see ka nende jaoks seda). Poed olid seega väikesed, aga selle eest kallid. Lausa röögatult kallid. Põhimõtteliselt hinnapoliitika oli selline, et väga odavad asjad maksid 1500 coloni (ca 2,5€), veidi kallimad asjad 3000 coloni (ca 5€) ning veel kallimad asjad 5000 coloni (ca 8€). Väike pakk küpsiseid – 1500 col, 4 kuklit – 3000 col, 0,3 liitirine õlu – 1500 col (sellest pant 500 col), väike pakk sinki (nii 5-6 viilu) – 3000 col,  ja nii edasi. Ei olnud nii, et oli võetud kauba sisseostuhind ja siis marginaal vahele pandud. Pigem oli nii, et oli võetud kauba omahind, see korrutatud viiega ning siis ümardatud kas 1500 või 3000-ni.

Arvestades kui „väärtuslik“ kõik kaup oli, polnud imekspandav, et leti kõrval seisis väga kurja näoga pereema, kelle pilgust võis välja lugeda seda, et KÕIK kliendid on vargad, osad lihtsalt pole veel võõra vara omastamiseni jõudnud. Ükskõik, kus riiuli juures sa ka seisid, mammi õel pilk puuris ja uuris iga su liigutust.

Kuna me olime natuke sundseisus – hommikul tahaks midagi süüa, aga seda teenust meile Casa Marcellino ei paku – siis pidime midagi sealt välja valima. Hommikusöögi (sisuliselt võileibade tegemise) materjal ja kaks pudelit 0,3l õlut läksid maksma hämmastavad 15 000 coloni (25€). Ja uskuge mind, võrreldes Stockmanniga (kuigi isegi seal oleks ilmselt väga keeruline paari võileiva ja õlle puhul selline summa kokku saada) asus see vürtspood täiesti teises dimensioonis. Kui sealt uksest välja sain, siis oli küll selline tunne, et keegi oleks justkui mind väärkohelnud ja et ma ise olen veel süüdi kah. Üks on selge – Cahuita toidupoodidest ei osta me enam mitte kunagi mitte midagi. Põhimõtteliselt. Pigem söön liiva, kui siia raha toon.

Oma troopilisse kodumajja jõudsime vahetult enne pimedat, mistõttu lendas vastu süsimustaks muutunud taevast ka plaan minna õhtut lõpetama mere äärde. No jõuab, homme ja ülehomme on ka päevad. Õhtu veetsime oma uhke majakese terrassil võrkkiiges kiikudes ja reisipäevikut kirjutades. Nagu lubati, siis öö olulist muutust temperatuuris kaasa ei toonud, mis tähendas muidugi seda, et tuppa minnes panime konditsioneeri huugama. Päris päeva lõpetuseks vaatasime ära ühe komöödiafilmi ja ühe actionfilmi, lihtsalt läks nii. Homme hommikuks me äratust ei pannud.

Sõit Orosi orus ümber Cachi järve

Kommentaare ei ole: