21.03 - Talamanca mäestik, San Gerardo, Paraiso

Öö möödus - see on fakt number üks, mida päris kindlalt väita saab. Teiste öösel toimunud sündmuste kohta nii täpseid teadmisi ei olnud. Võib-olla tehti mürtsu, võib-olla mitte. Pigem siiski tehti, sest ei väsi kordamast, et oli olnud ju reede öö vastu laupäeva. Sellest hoolimata olime mõlemad maganud kui kotid ning ühe jutiga peaaegu kella üheksani välja. Vahest on tore kui ootused on madalad, siis saad rõõmustada ka iseenesest mõistetavate asjade üle (no nagu see, et hotellis on võimalik öösel magada).

Täna oli meid ees ootamas lihtne sõidupäev – konkreetset eesmärki, kuhu jõuda soovisime, polnud. Määsterplaan oli selline, et sõidame läbi riigi keskosa kõrgmäestiku ning nii kaugele Kariibi mere ranniku suunas, kui viitsime. Oli selge, et õhtuks me mere äärde niikuinii ei jõua (kuigi linnulennult oli sinna vaid pisut üle 100 kilomeetri) ning selleks polnud otsest vajadustki. Ok, tegelikult oleksime parima tahtmise puhul ilmselt siiski jõudnud riigi teise otsa (kui oleksime valinud läbi mäestiku sõitmise asemel selle tee, mis viib otse pealinna suunas), kuid tahtsime kindlasti näha ka Costa Rica mägist poolt. Talamanca mäestik riigi keskel on täiesti teistsuguse kliima (ja loomulikult ka topograafiaga) kui ülejäänud riik. Aga esmalt siiski hommikusöök.

Vaade terrassilt
Tundus, et täna oli meie õnnepäev, sest lisaks sellele luksusele, et saime välja puhata, puudus restoranist ka see jutuvestjast teenindaja. Nii saime taldrikud rahulikult munaputru, grillvorste ja pannkooke täis laduda (ei, need ei olnud kõik ühes taldrikus) ning lasta ennast terrassilt sissepaistvatel päikesekiirtel silitada. Naise haigusnähud olid ka kõik taandunud, mistõttu elu näis taaskord tibens-tobens. Pannkoogid olid muideks palju paremad kui need, mida sõime Monteverdes. Kõvasti õhulisemad ning suussulavamad. Magusa olluse standard (mis koogi peale käib) näib siinkandis olevat siirup ja ainult siirup.

Tuppa tagasi jõudes, kuhjasime oma varanduse taas kohvritesse ning asusimegi teele. Auto oli kenasti oma kuudis alles ning lausa ilma ühegi kriimuta. Olin ta targu parkla kõige tagumisse serva parkinud, sest nii oli kaasteelistest „meisterparkijatel“ võimalik hea tahtmise korral ära kriipida-mõlkida vaid üks pool meie Nissanist.

Selleks, et jõuda riigi keskosasse, tuli kõigepealt sõita kilomeetrit nelikümmend piki rannikut lõuna poole. See jupp oli suhteliselt tüütu, sest 60km/h piirangualad vaheldusid 40km/h piirangualadega, mistõttu edasijõudmine oli väga vaevaline. „See on su isiklik probleem!“, mõtlesid kindlasti kõik need autojuhid, kes meist hooga mööda tuhisesid. Üha enam ja enam süvenes minus arvamus, et need teeäärsed märgid ei ole mitte kiirusepiirangute tähised, vaid näiteks kohaliku külavanema vanus või piirkonna keskmine banaanipuu saagikuse näitaja. Sest mitte ükski (MITTE ÜKSKI!!) autojuht peale minu ei pidanud neist kinni. Isegi poolpimedad vanamutid, kelle enda ja auto vanuse summa oli kolmekohaline number, kimasid mööda nagu... piima lakkuvast kassist.

Õlipalmide istandused
Aga no meil kiiret polnud, saime sedavõrd rohkem ringi vaadata (liiklustihedus oli väga madal ja tee hea). Sellel lõigul ümbritsesid meid praktiliselt kogu aeg lõputud õlipalmide istandused. Palmide read olid kui joonlauaga mõõdetud ning nende ots maantee pealt igatahes kätte ei paistnud. Parasjagu oli käsil ka koristusaeg ning päris mitmes kohas olid seetõttu tee äärde kuhjatud palmiviljade (sellised kuni 30-kilosed, rasvunud jänese suurused känkrad) hunnikud. Nende viljade pressimisel saadavat õli kasutatakse nii toiduainete- kui ka kodukeemiatööstuses.

Kuigi see kõik tundub jube looduslik, siis õlipalmid on tegelikult paras maksahaak keskkonnale. Istandused küll loovad töökohti ja on nende omanikele äärmiselt kasumlikud, kuid enamasti luuakse palmisalusid vihmametsade mahavõtmise arvelt, mis tähendab lööki nii looduslikule mitmekesisusele kui ka CO2 balansile. Eriti perversseks peetakse seda, kui palmiõli kasutatakse biokütusena. Sellisel juhul on kasvuhoonegaaside bilanss väga sügavas miinuses (vihmametsad vs palmiõli põletamine kütusena) ning sellest tulenevalt ei peeta arenenud riikides ka palmiõlist tehtud kütust üldsegi taastuvaks energiaks. 

Maastik muutub künklikumaks
Kui rannikuäärse tee pealt maha keerasime (see paik oli ka meie reisi kõige lõunapoolsem punkt) ning riigi keskosa poole hakkasime liikuma, muutus ümbrus hoobilt. Palmisalud kadusid, sest kadus sile pind, kus põllumajanduslik tootmine võimalik oleks. Ümberringi olid künkad, mis kasvasid tee edenedes mägedeks ning maantee ise oli üks suur kurvide rägastik. Serpentiin serpentiini järel, ikka kõrgemale ja kõrgemale. Mida aeg edasi, seda kaunimaks läksid ka vaated. Taevasse ilmus ka vaikselt pilvekesi, kuid
Idüllilised vaated
sellegipoolest panid mitmed ja mitmed kohad ahhetama ja ohhetama ning ka autot kinni pidama – eriti sellised, kus tee oli mõne künka serva peal ning all laius rohelusse mattunud org.


Tee iseenesest oli õnneks väga korralik – sile asfalt – ning liiklus praktiliselt puudus. Asulaid oli samuti vähe, sest kohati oli tee tõesti väga järskude mäekülgede sisse raiutud. Ühes kohas aga märkasime tee ääres suurt puuviljade müügiputkat (pigem isegi maja) ning kuna enda varud hakkasid otsa saama, siis otsustasime seal kinni pidada.

Asutust pidas inglise keelt mittemõistev, kuid väga muhe senjoor, kes kohe oli hakkaja meile oma kaupa pakkuma. Enne kui üldse kuulasime ja vaatasime, et mida ta meile müüa tahtis, marssisime minibanaanide juurde ning võtsime neid ühe kotitäie. Seda sellepärast, et:,
a)     need päikeseküpsed banaanipojad olid kirjeldamatult maitsvad
b)     need maksid sama vähe kui kapsas Eestis (ehk siis praktiliselt mitte midagi)
Puuviljade müügimaja
Kui põhivalik tehtud, siis juba vaatasime edasi - arbuusid, melonid, apelsinid ja mandariinid olid viljad, mis poes mahtu andsid, kuid seal oli veel nii mõndagi põnevat. Omanik justkui luges meie eestikeelseid mõtteid ning otsustas turistidele ise midagi soovitada. Arbuusid pidid olema värsked – ei tänan, natuke liiga suur kogus. Apelsinid pidid olema muy-muy-muy-dulce (maakeeli õite maaagus), kuid neid väga ei tahtnud. Küll aga suutis ta meid ära võluda mangodega. Käte, näoilmete ja sõnadega üritas ta meile selgeks teha, et need on täpselt õige küpsusega ning üht mangot nuusutades oli selge, et ta mitte ei valeta. Mesimagusat aroomi õhkus viljadest niipalju, et seda tundis tegelikult kaugelt. Ok, müüsid maha – võtsime mõned mangod.

„Rosina“ oli ta aga jätnud lõpetuseks. Viimase asjana pakkus puuviljaärimees meile mingit vilja, mis nägi välja kui üleelusuuruses oakaun. Eeee, väga nagu ei isuta ubade järele, kui just keedetud soolaube pakkuda pole. Nähes meie tühja pilku, kukkus ta selgitama, et see tegelikult on imehea asi. Nimeks on
Tee mägedes
tal guaba (loe: guaava) ning söödav osa sellest kaunast olevat väga mõnusa maitsega. Kuna ta sai aru, et ohvrid natuke kahtlevad tema jutus, siis oli ta kohe varmas oma väiteid tõestama ja murdis ühe kauna lahti. Mis maitse sellel on, milline see sisu välja nägi ning mis täpselt seal söödav oli, sellest saate lugeda (ja ka pilti vaadata) tänase jutu lõpus. Sest see oli moment, kui kaasa ostetud guabat (eesti keeles on nimeks ingauba) oma hotellis mekkima hakkasime.
Ikka, ikka kõrgemale
Seega lahkusime müügi- mehe juurest hunniku banaanide, paari mango ja ühe ingaoa kauna võrra rikkamana ning paari euro võrra vaesemana. Hea diil!


San Isidro de El Generali nimelises linnas tuli teha pööre põhja suunas ning selle liigutusega olime taaskord Interamericana maanteel ning kõrgused jätkasid kasvamist. Aga polnud ka midagi imestada, sest siit paarikümne kilomeetri kaugusele jäi riigi kõige kõrgem tipp - Cerro Chirripó – oma 3842 meetriga. Liiklus muutus veidi tihedamaks ja aeglasemaks, kuna siitkaudu liikus
San Isidro paistab
rõhuv osa Costa Rica ja Panama vahelisest veokitevoost. Mitte, et siin rekade puudumisel oleks võimalik litsuda, sest maanteelint oli vaat’ et veel käänulisem kui rannikult tulles. Tee oli õnneks enamasti väga heas korras, mistõttu kõik tundus turvaline.


Peagi pärast eelmainitud pika nimega linnakest jäi meie teele oluline kohalik vaatamisväärsus. Ning põhimõtteliselt see oligi TEE PEAL, sest keset Interamericanat oli üks kaljunukk, millest tuli mööda põigata ning selle kaljunuki otsas oli Jeesuse kuju. Ametliku nimega El Príncipe de La Paz ehk siis Rahuprints. Valge, kümnemeetrine kuju, kõrgel kalju otsas. Poos näis selline, et ta 
Rahuprints
justkui tutvustaks mingit toodet („Ja kui te otsustate kohe, siis saate kaasa ka kõik selle!“) või siis hoopis hääletaks.

Kuna ta seal liikumatult niiviisi vehkis, siis pidasime ka kinni ja vaatasime kuju binoklite ja fotosilma abil üle, kuid mingit põhjapanevat elumuutust see tegu kaasa ei toonud. Ning ega ta väga suurt muljet ka ei avaldanud. Kuigi ma Rio de Janeiros veel käinud pole, siis sealne mäeotsa veetud skulptuur Jeesusest näib nõks atraktiivsem. Seega klõps ja edasi, oleks tegelikult ilma klõpsuta ka saanud. Aga no kui juba kinni sai peetud…

„Ja kui te otsustate kohe, siis saate kaasa ka kõik selle!“
Mida kõrgemale jõudsime, seda pilvisemaks ja külmemaks elu läks ning ühel hetkel oli temperatuur vist lausa alla 20 kraadi! Uskumatu lugu, kas pole. Seega polnud ka imekspandav, et ühe teele jäänud külakese nimi oli Siberia.

Pilved aga polnud ühtlased, nende sees oli mitmeid auke, mis lõid kokkuvõttes vägevaid vaatepilte ümberkaudsete sügavate ja maaliliste orgude osas. Hallid ja rasked pilvemassiivid justkui toetusid mäenõlvadele, samas kui orupõhja külad nautisid
Talamanca mäestik pilvevaiba all
päikesepaistet. Kohati jagus meil nende vaadete nautimiseks ka piisavalt aega, sest paaris kohas liiklus seisis teetööde tõttu ja nii saime mõlemad koondada oma tähelepanu ümbruse nautimisele. Pikim peatus oli peaaegu veerand tundi.


Üsna varsti ulatus maantee lausa pilve sisse ning kui samal ajal kaart näitas, et ees on ootamas koht nimega Cerro de la Muerte (Surmamägi), siis see pani korraks selja kihelema küll. Sest kombinatsioon olematust nähtavusest, kurvilisest teest, pagan-teab-mis-olukorras veokitest ning asjaolust, et kohati takistasid auto kuristikku lendamist vaid tee ääres kasvavad rohukõrred, ei tundunud olukord just kõige julgustavam. Ja siis sellises kohas veel punkt nimega Surmamägi. No milleks niiviisi liiklejaid traumeerida? Kas Siberist veel vähe oli?

Vaade Surmamäe lähistelt
Päris kiirelt selgus, et see Surmamägi oli tegelikult täiesti ilmetu punkt maanteel. Ta oli küll piirkonna kõrgeim punkt, kuid mitte millegi fataalse või hirmutavaga silma ei paistnud. Küll oli see paik aga selles mõttes tähelepanuväärne, et tegemist oli kõige kõrgema punktiga, kuhu oma reisi jooksul autoga (ja ka jala) sattusime. Nii auto GPS kui ka targad raamatud fikseerisid kõrguseks 3 335 meetrit üle merepinna. Kui arvestada, et rannikul oli vastav näitaja
Jõudsime lõpuks ka ise pilvede sisse
nii umbes 10 meetrit, siis viimase 75 kilomeetriga olime vertikaalsuunas liikunud üle 3,3 kilomeetri. Ehk siis keskmiselt 44 tõusumeetrit iga läbitud kilomeetriga. Sellise tempoga võtaks Suure Munamäe kõrguse ära veidi rohkem kui seitsme kilomeetriga :P


Aga see oli kõik nohu selle kõrval, mis hakkas saama siis, kui suurelt teelt kõrvale keerasime ja San Gerardo de Dota külakese poole sööstsime. Just nimelt sööstsime, sest kuidas teistmoodi võiks nimetada seda, kui 8 kilomeetriga kaotasime kõrgust 1200 meetrit! See on 150 meetrit kõrgust iga kilomeetriga, mis päris püstloodis kukkumine pole, aga ega palju puudu ka ei jää.
Müstiline mets
Pealegi olid osad lõigud veel ka üsna tasased, mida siis tasakaalustasid järsult sügavusse kukkuvad serpentiinid.


Tee oli küll järsem, aga selle eest palju-palju viletsam – asfaldi asemel üsna kitsas kruusatee, millesse oli kaevatud täiesti viisakaid auke ning autojuhtide üllatamiseks oli sõidutrajektoorile ebakorrapäraselt laotatud ka tellisesuuruseid kive. See tõmbas ikka sõna otseses mõttes juhi pingesse ning vahepeal lausa mõtlesin, et mis häda meid nüüd siia Dotasse ajas. On ju mujalgi kauneid kohti. Käed olid rooli ümber krampis, 10-15 km/h pidevalt rauas ning iga kurvi läbimisel kiikasin, et kas see oli nüüd viimane ja saame ehk
Teel San Gerardo de Dotasse
laugema tee peale. Ei olnud ja ei saanud. Ehk siis kokkuvõttes oli tee vilets, aga selle eest järsk, kitsas ja ilma piireteta.


Eriti lõbusaks läks asi siis, kui ootamatult ilmus selja taha mõni teine auto (paar korda seda ikka juhtus). Kuna kruusakas oli enam-vähem täpselt kahe auto laiune, siis eeldasin, et möödasõit toimub kõige laiema koha peal, ehk siis kurvidest väljumisel. Aga kus sa sellega! Kohalikud rallimehed tuiskasid mööda enne pimedat U-kurvi ning kadusid meil eest kiiremini kui jõudsin öelda, et „mida peterselli!?!“. Nojah, kui sa juba rinnalapsena sellistel teedel rallinud oled, siis ilmselt ei valda sind sõitmisel sarnased emotsioonid nagu esmakordselt siia sattunud turistidel.

"...pilvedesse kihutavad järsud mäeseljakud."
Aga vaated olid tõeliselt imelised! Kohati müstiline, udusse mattunud vihmamets, kohati pilvedesse kihutavad järsud mäeseljakud. Maastik oli siinkandis oluliselt dramaatilisem ja ekstreemsem kui seninähtu, mida see kitsuke tee loomulikult ka võimendas. Ühel hetkel leidsime end siiski elusa ja tervena San Gerardo de Dota külakesest (ise küll ristisime selle asukoha tõttu alpilinnaks) ning koheselt hakkas loodus ka fotograafile subjekte ette tassima. Rähn siin, koolibri seal, raisakotkas kolmandas
Ikka päris metsik paik
kohas ning seni- tundmatud tiivulised neljandas, viiendas ja kuuendas kohas. Ning see polnud juhus, sest lisaks külale, olime jõudnud ka Ketsalite Rahvuspargi territooriumile. „Reklaaminägude“ ehk ketsalite nägemist me muidugi ei lootnud (selleks tuleks ilmselt väike matk ette võtta, milleks meil täna aega polnud), kuid silmad hoidsime pärani lahti sellegipoolest.


Ketsalite rahvuspark Talamanca mäestikus on loodusliku mitmekesisuse mõttes tõeline pärl ka Costa Rica mõistes. Siin suhteliselt pisikeses, kuid raskesti ligipääsetaval ning mägisel kaitsealal, on ära nähtud viiendik kõigist Costa Rica
Alpililleke
linnuliikidest ning hea õnne korral võib kohata isegi jaaguareid. Kuna keskkond oli absoluutselt teistsugune võrreldes seni külastatud Costa Rica paikadega, ei olnudki imekspandav, et ka objektiivi ette jäid mitmed uued näod. Tegime Dotale tiiru peale ning nautisime mägede karget õhku (temperatuur oli küll nüüd taas üle 20, sest päike paistis). Küla on tegelikult väga väike ja koosneb peamiselt kohalike elanike majadest ning turistide
Aedsidrik
lodge’dest. Loomulikult on piirkonna turist number üks linnu- vaatleja ning binoklitega ringi patseerivaid härrasid ja prouasid nägime päris mitmes kohas.


Isegi ei oska öelda, et kaua me seal aega veetsime. Omal käel põhimõtteliselt saabki piirduda edasi-tagasi piki külatänavat jallamisega. See tänav küll oli kilomeetrit paar pikk, kuid kogu elutegevus koondus tihedalt tee äärde. Põhjus väga lihtne – ühel pool teed jooksis suhteliselt kitsa lameda maariba kõrval jõgi (teisel pool mida algasid kohe väga järsud mäed) ning teisel pool teed… algasid järsud mäed. Pinda, mille kalle oleks
Mountain Elaenia
ühepikkuste jalgade inimestele vastuvõetav, oli väga piiratud hulk. Aga see-eest oli ümbrus väga roheline - ka need majad, mis seal olid, olid enamasti uppunud lopsakatesse aedadesse. Päris mõnus koht, kus võiks paar päeva niisama peatuda. Tsivilisatsioonist eemal,
Männi-kirjurähn
ideaalne koht mitte midagi tegemiseks (või siis looduse pildis- tamiseks, kui juhtub selline perversne huvi olema). Turiste siia satub, kuid neid on ikka väga vähe.


Otsustasime külast lahkumise eel Dotas veidi ka keha kinnitada. No et toetame kohalikku ettevõtlikku kogukonda või nii. Sobilikult jäigi kohe tee äärde (kuhu siis mujale) üks soda, mis näis
Ronkkondor
olevat ka avatud. Auto tuli jätta sisuliselt maantee peale, võimalikult tee serva, et mitte küla ainukest eluliini läbi lõigata. Söögimaja ise aga asus hea kümme meetrit kõrgemal, künka otsas. Loomulikult oli see perebisness ning võõramaalaste ilmumine (kes rääkisid veel ka mingit kummalist keelt) tõi perre kõvasti elevust. Eriti pääsesid mõjule naise pikad ja blondid kiharad, mis justkui
Slaty Flowerpiercer
nõidusid ära noore plikatirtsu, kes alguses sisuliselt jõllitas juukseid mitu minutit nii, et silma ka vist ei pilkunud.


Aga minu silmad pilkusid ja käisid ringi ning järsku jäi pilk pidama mingile pilpakülale mis asus terrassi (kus istusime) ja all asuva autotee vahele. Mingid ridvad, mingi pakk… oot-oot… see on ju lindude toitmiskoht! Ning justkui mu mõtete kinnitamiseks lendas tol hetkel sinna üks rähn, et pakule asetatud banaanide kallal maiustada.

Maiasmokast tõrurähn
Sellistel hetkedel testib sisemine sund minu ihu liikumiskiiruse äärealasid. Siuh, seljakott lahti, fotokas välja, parameetrid paika, oakott terrassi äärel ja tsäk-tsäk-tsäk-tsäk-tsäk. Toitmiskoht oma õrtega asus täpselt õigel kaugusel ning valgus ja nurk olid ideaalilähedased. Tollel hetkel oli mul plaksust meelest läinud ka see, et hetk varem oli meile kätte ulatatud menüüd ning et see on tegelikult söögikoht. Minu jaoks oli söögikoht seal allpool, kus rähnile lisandusid peagi tangaarad ning ühed kirevpunased linnud, keda varem näinud polnud (ning kes osutusid lõpuks ka leeklindudeks).

Kiriselg-leeklind
Pika veenmise järel panin siiski korraks fotoka ära ja olin sunnitud endale mingi söögi valima (no et õigustada siin edasi pildistamist). Naisel oli juba valik ammu tehtud – casado con pollo (roog, mis koosneb ubadest, riisist, kastmest, salatist, jahubanaanist, tortillast ja kanast) ning mida võtsin tema tuules casado con chuleta (sama asi, aga kana asemel oli taldrikus viilakas (loodetavasti) vägivaldset surma surnud koduseast). Aga siis ikkagi tsäk-tsäk-tsäk…

Ole lahke!
Järgmine kokkupuude reaalse maailmaga tekkis mul siis, kui toidulasud lauale kuhjati. Portsjonid olid ausad ja väga maitsvad, nagu külarestoranist oodata ongi. Kõrvale tellitud virsikumahl oli kategooriast „on-see-ikka-virsikumahl-või?“. Maitse oli 42% õun ning 58% ploom. Võimalik, et tõlkisime joogi nime ise valesti ja eeldasime, et mingi võõrkeelne nimi tähendas virsikut. Oli kuidas oli, kuid see jook oli
Mustkurk-säälik
maitsev. Toidukorra lõpus tuli omanike poolt ka väike üllatus - meile mõlemale toodi väike tükk kookosekooki, mis äsja oli valmis saanud. Seesama juukseid jõllitanud tirts tõi need lauda, mille järel hakkas emalt lunima, et tema tahab ka! Enne kui asi väga dramaatiliseks läks, alluti noorpreili soovile ning kostitati ka teda magusakähmakaga.


Stripe-tailed Hummingbird
Arve kokku oli 10 000 coloni (16€) ehk siis selline Harju keskmine. Kõige ärevamad hetked olid aga restoranis olles need, kus aju tõrkus uskumast seda, mida silmad talle üritasid selgeks teha. Mööda teed tulid mäe poolt kaks suurt veoautot. Ma päris tõsiselt ei mõista, et kuidas nad sealt mäest alla said ning veel vähem saan ma aru sellest, et mis juhtus siis, kui mõni auto neile vastu tuli. See tee oli päriselt kah paari sõiduauto laiune, veokas ja
Purple-throated Mountain Gem
sõiduauto sinna kõrvuti ära ei mahu. See on fakt. Ainus lahenduskäik sellele olukorrale (vähemalt minu peas) sisaldas väikest mõlki veoka põrkeraual, kuristikku lendavat põlevat autovrakki ning hulka hävitatud vihmametsa.


Aga no see oli selline teoreetiline mõttekonstruktsioon. Palju praktilisem oli see küsimus, et KAS nad meie pargitud masinast mööda mahuvad ja KUI PALJU nad „mööda mahtumisel“ meie rendiautost kaasa viivad. Olin küll parkinud auto nii, et üks külg oli
Blue-gray Tanager
praktiliselt vastu mäekülge (sellest uksest sisse ei saanud), kuid tee OLI kitsas. Õnneks olid veokijuhid parajad kaskadöörid (ega muidu nad vist siiani poleks jõudnudki) ning haukasid teiselt poolt teepervelt (mida oli seal mõnikümmend sentimeetrit) niipalju lisa, et mahuti puhtalt mööda. Aga see oli sentimeetrite mäng ning korraks võttis õõnsaks küll.


Söök söödud, arve makstud, hakkas naine millegipärast peale käima, et peaksime ära minema. Väga kummaline, mul ju pildistamine puha pooleli :P Aga no tuli alluda, sest päev hakkas vaikselt õhtusse veerema ning meil polnud tegelikult aimugi, kuhu
Magnificent Hummingbird
ööseks jääme. Tegime seal jooksvalt plaani, et õhtuks võiksime mägedest välja saada ning ööbida esimeses suuremas linnas. Selleks linnaks oli juhtumisi pikaaegne Costa Rica pealinn Cartago (mis asub praegusest pealinnast vaid 20 km kaugusel), kuhu oli maad 60 kilomeetrit, mis tähendas kellaseieritesse ümberarvutatuna ligikaudu 1,5 tundi sõitu.


Esimene katsumus oli muidugi suure tee peale tagasi saamine. Üles mäge sõitmine näis küll turvalisem, kuid sõites tuli taas meelde, et see kaheliitrise mootoriga Nissan on üks paras astmaatik. Tihtipeale tuli sõita esimese käiguga, sest kõrgemate käikude sisselükkamisel hakkas mootor üsna kiirelt „hingeldama“ ning autost kadus igasugune jõud. Eks siis tuli ruunata seda kidurat jaapanlast ning selle tulemusel ära põletada suur hunnik kütust.

Suur tee tundus kui kiirtee, kuigi lennata sai seal 40-50 km/h tunnis, sest tee läks ainult allamäge (kuni Cartagoni välja) ning raskeveokid võtsid seda langust ikka väga ettevaatlikult. Neist mööda ka ei saanud, kui just kohalik kamikaze polnud.

Linna jõudes hakkas juba hämarduma ning juhtus nii, et sattusime Cartago keskusesse täpselt tipptunni ajaks. Koos äärelinnadega elab seal ligikaudu sama palju inimesi kui Tallinnas, seega tipptund oli täiesti viisakas. Minut ja meeter või umbes nii. Aga et mitte head ummikut raisku lasta, otsustasin tripadvisori äpiga endale hotelli broneerida. Natuke surfamist (siis kui auto seisis, loomulikult) ning jäigi üks sobilik silma. 10 kilomeetrit linnast väljas (ehk siis tegelikult naaberlinnas), kuid väga korralik ning äpi kasutajate hinnangul väga vahva koht. Tripadvisor pakkus ka kohe broneerimisvõimalused läbi erinevate portaalide ning kõige odavam hind oli booking.com kaudu. Kuna minu sealse konto leidis telefon automaatselt üles, siis paar näpuvajutust hiljem oligi tuba reserveeritud. Nii lihtne see ongi! Peagi saime ka ummikust välja ning olime teel naaberlinn Paraiso poole.

Paraiso Orocay Lodge asus Paraiso äärelinnas ning nägi välja nagu uus. Selgus, et oligi uus. Või vähemalt olid hiljuti vahetunud omanikud, kes nüüd maja üles vuntsisid. Sellal kui me oma kohvreid vastuvõtulaua juurde tarisime, värviti näiteks rõdupiirdeid ning allkorrusel keegi puuris midagi. Korraks tekkis mõte, et äkki internet ei olegi eksimatu ja meie suur rõõm ning heameel ülimugava broneerimislahenduse üle oli täiesti põhjendamatu? Et äkki hotell on suletud? Õnneks hajutas need kahtlused kohale jooksnud hotelli üks noortest omanikest, kes rääkis muide täiesti aktsendivabat inglise keelt.

Ütlesime talle oma nimed, mille peale ta surfas veidi arvutis ja teatas siis rõõmsalt, et broneering on täiesti olemas, et see oli tulnud kenasti paar tundi tagasi läbi. Paar tundi tagasi?? Paar tundi tagasi olime olnud pooleteise tunni kaugusel momendist, kus me Orocayst üldse teada saime. Seda ka talle ütlesime, mille peale noormees kohmitses veel miskit arvutis ning siis vabandas end sellega välja, et tal läpakas on veel USA ajavööndis. Et sellest siis paaritunnine eksimus. No oletame.

Värske tuba
Oli kuidas oli, kuid toa me saime. Verivärske. Seintel oli värv küll jõudnud ära kuivada, kuid telekas oli näiteks veel kile sees ning ära ühendamata. See seletas veidi ka hinda – 59 dollarit ühe öö eest koos hommikusöögiga, mis on ikka üsna odav. Sest hotell ise oli väga lahe ning hirmkaunis asukohas. Hoone oli U-kujuline ning asus mäeseljandikul, kõrge oru kohal. Selline kuju tähendas muuhulgas seda, et kõigist tubadest avanes lummav vaade orule ja ümbritsevatele mägedele, piisas vaid toast välja terrassile astuda.
Vaade terrassilt
Ehk siis miljoni dollari vaade, värsked ja puhtad toad ning odav hind. Suurepärane kombinatsioon.


Omanik pakkus välja, et kui tahame, siis võime siin hotelli restoranis ka õhtust süüa. Kuna meil polnud tõesti viitsimist kusagile linna peale kolama minna (täna juba sai sõidetud piisavalt), siis võtsime pakkumise vastu. Tegime lausa nii, et valisime menüüst endale sobivad toidud kohe välja ning ütlesime, et sooviksime neid tarbida kell 8. Nii sai kokk oma tegemisi paremini planeerida (kaheksani oli poolteist tundi aega) ning meie ei pidanud lauas toitu oodates aega raiskama. Läheme kohale selleks ajaks kui söögid valmis.

Hotelli siseõu
Vahepealse aja sisustasime ära väga asjalikult – naine pani kirja selle, mida me viimastel päevadel tegime ning mina plaanisin seda, mida me järgmistel päevadel teeme. See viimane sisaldas siis endas peamiselt ööbimiskoha leidmist Kariibi mere äärseteks päevadeks. Kokku oli plaan sealkandis viibida 3 ööd, mistõttu tuli hoolikalt läbi mõelda, et kus või mis. Sisuliselt oli valikus kolm varianti – rahuliku atmosfääriga Cahuita linnake omanimelise rahvuspargi kõrval, turistide peamine tõmbekesksus piirkonnas Puerto Viejo de Talamanca ning „riigi lõpus“ asetsev pisike Manzanillo külake, mis on kuulus merekilpkonnarandade poolest. Riigi lõpus seetõttu, et Manzanillos lõppes rannikuäärne tee ning Panamani jäi sealt alla 10 kilomeetri. Cahuitast Manzanilloni oli kokku ligikaudu 30 kilomeetrit ning tegelikult võis selle lõigu praktiliselt igalt kilomeetrilt leida mõne majutuskoha. Otsustasime, et jääme ööbima siiski ühte nendest küladest-linnadest.

Pärast pikka kaalumist otsustasime Cahuita kasuks. Päris sinna turismikeskusesse ei tahtnud ning Manzanillo osas kartsime, et äkki see jääb liiga eemale kõigest. Cahuita kohta kirjutati, et seal on ilusad ja vaiksed rannad (nii musta kui valge liivaga), linna kõrval on mõnus looduskaitseala koos mitmete matkaradadega ning linnas valitseb selline mõnus laadna Kariibi mere rastavaib (voh, see viimane lausepool tuli küll nüüd eriti puhtas eesti keeles).

Tripadvisori abil uurisin ööbimispaikade kohta ning tegin enda jaoks väikese edetabeli. Halva üllatusena leidsin, et kõige parema hinna-kvaliteedi suhtega paigad olid kõik täis. Niisiis läksin riburada mööda edetabelis allapoole ning siis tekkis teine häda – enamuse sõelale jäänud ööbimiskohtade puhul polnud online broneerimine võimalik. Kodulehelt sai saata ainult e-kirja ning seda ma ka kolme hotelli puhul ka tegin. Uurisin seda, et kas vabu kohti on, mis maksab ja mida broneerimiseks tegema peab. Siis kui viimane kiri saadetud, sai ka kell 8. Seega sööma!

Nii kui lauda istusime, saabusid ka toidud – nad justkui oleks teadnud, mida me süüa tahame! Naisele oli valmistatud kana seenekastme, kartulipüree ning juurikatega (hind 8$) ning mulle toodi tenderloini nime kandev tükk ühest manalateele läinud lehmast, millele oli juurde lisatud piprakaste ning samuti kardulapudru ja juurikad (13$). Et see puder kurku kinni
Ingauba ja 2 mangot
ei jääks, palusime juurde veel tuua ühe õlle ja ühe Cola. Eks mõistatage, et kellele mis. Toidud ja joogid olid suurepärased, on näha, et uued omanikud pingutavad alguses päris palju (loodetavasti seda entusiasmi jätkub pikemaks). Loomulikult on oma mõju ka sellel, et hotellis väga palju rahvast polnud (näiteks meiega koos einestas veel ainult 4 inimest), mistõttu igale kliendile jagub tähelepanu keskmisest rohkem.


Magustoitu nautisime aga juba oma toas ning desserdiks olid siis päeval ostetud puuviljad. Mangod olid mokapärased, banaanid banaalselt maitsvad, kuid kõige põnevam maius oli ikkagi see suur oakaun. Guaba ehk ingauba (ladina keeli Inga Edulis) nägi väljast poolt tõesti välja nagu ülisuur aeduba ning põhimõtteliselt võis seda öelda ka sisu kohta – valge, vatja olluse sees olid suured oad. Söömisel tuli aga vahe sisse – inimesele sobiv toiduosis polnud
Ümberkaudsetel mäenõlvadel süttinud tuletäpid
mitte see uba, vaid just see valge vatt, mis oli oa ümber. Maitse oli magus ning kõige täpsemalt kirjeldab seda ehk otsetõlge vilja inglise keelsest nimest: jäätiseuba. Vaniljejäätis tuli mõttesse küll, kui valget vatti suust sisse ajasime. Kahjuks oli selle vilja puhul pakendit kordades rohkem, kui sisu, mistõttu minut pärast oakauna avamist juba kahetsesime, et ainult ühe olime ostnud. Oli hea ja oleks veelgi söönud.


Tänase päevaga olime läbinud veidi üle 200 kilomeetri, kuid tunne oli selline, nagu oleks sattunud teise maailma. Naine ütles õhtul terrassil istudes, et nii hea jahe on! Ning tõepoolest – väljas oli toimunud täiesti tunnetatav temperatuurimuutus. Viimastel päevadel polnud õhtu või öö saabumine olulist leevendust kuumale ja niiskele keskkonnale toonud, kuid täna siin oli mõnusalt karge. Kraade oli ilmselt 19-20, sest T-särgiga oli täiesti paras õues istuda, ning õhk oli kuiv. Seega karastasime end tsipakene ja samal ajal nautisime ümberkaudsetel mäenõlvadel süttinud tuletäppe. Kusagil kella kümne paiku aga sai küllalt ning tõmbasime päevale lõplikult joone alla.



Kommentaare ei ole: