16.03 - Brasilito, Nicoya poolsaare rannad

Üheksa tundi oli tolle aasta kuueteistkümnes päev juba kestnud (selles ajavööndis), kui meie oma silmad lahti tegime. Esimene tegevus, mille teadvusele naastes ära tegime, oli konditsioneeri tööle panemine. Oli selge, et tulemas oli taas kuum päev, sest juba hommikul suutis ilmataat varju sätitud termomeetrist 30 kraadi välja pigistada. Kuna aga toas õhk seisis ja seinad pigem võimendasid kui kaitsesid sooja eest, siis see külmaaparaat kätkeski endas ainsat võimalust, kuidas inimeseks jääda. Kusjuures hotellituba ja auto olidki põhjamaalasele kaks olulist pelgupaika, kus ennast turgutamas käia. Üks siis statsionaarne ja teine mobiilne. Ok, otseselt ellujäämise küsimusega tegu polnud, kuid tunde ja tunde tulikuuma päikese käes passimine/liikumine muudab ka kõige aktiivsema inimese parajaks pasteediks ning jahedamate oludega harjunud lihtsurelikul võib tekkida üsna kergelt kuumarabandus. Aga jah, olime õnnistet olekus - meil oli alati võimalus istuda jahedasse autosse või tulla hotellituppa pakku hinge tõmbama.

Hotelli basseini kõrval asuv vabaõhurestoran
Hoolimata sellest, et hotellitöötajad olid võrreldes klientidega restoranis selges enamuses, suvatsesid nad siiski meile hommikusööki pakkuda. Kui nad oleks kollektiivselt käed rinnale risti visanud ja küsinud „Mis jõud maailmas peaks meid seda tegema panema?“, oleksime meie südamerahus toiduta jäänud. Aga jah, olime ainsad inimesed, keda neil teenindada vaja oli. Kõik teised öömajalised olid juba söönud ning lahkunud, sest parklas pleekis päikese käes vaid meie valge Nissan. Saabunud unimütside teenindamiseks rebis end teleka eest lahti ka registratuuri seinteta majakeses istunud härrasmees, kes mõistis lausa inglist puhuda (ilmselt tema oli siis ka see, kes mulle e-kirja saatis). Juba 10 minutit hiljem saabusid lauda üks kontinentaalne ja üks traditsiooniline hommiksöök. Esimene neist koosnes röstsaiadest, puuviljadest ja moosist ning teine loomulikult gallo pintost ning praemunast. Kõht pilgeni täis, saime hakata käsile võtma tänaseks tehtud plaani.

Maaelu
Punkt number üks selles tinglikus kavas oli puhtalt tehniline - bensiini oli vaja hankida. Kuna selgus, et Brasilitos tankla puudub ja suure tõenäosusega pole seda ka nendes rannikulinnakestes, kus täna plaanisime ringi sõita, tuli minna mõned kilomeetrid seda teed pidi tagasi, kust eile siia saabusime. Mälusopis oli selge foto sellest, kuidas eelmise asula serval oli tankla. Etskae, nii oligi.

Nüüd kui see tähtis asi tehtud, oli kava järgmine punkt „vaba kava“. Nicoya poolsaar on rannapuhkajate seas üsna populaarne, mistõttu on siinkandis hästi palju endisi kalurikülasid, mis on ümber orienteerunud (peamiselt) valgenahaliste pruunistamishuvist tulenevatele abiteenustele. Kuurortlinnu (millest enamus olidki vaid väikesed külakesed) oli täis praktiliselt terve Nicoya rannik, kuid populaarsemad ja ligipääsetavamad olid koondunud siia loodenurka. Just ligipääsetavus oli tegelikult võtmeküsimus. Kui näiteks Prantsusmaal või Hispaanias sa võidki jääda sõitma piki rannikuäärt kulgevat teed, ühest kaunist puhkuselinnast teise, siis siin nii ei olnud. Sisuliselt olid kõik linnakesed eraldiseisvad, nii et naaberlinna jõudmiseks pidid sõitma sisemaal asuvale suurele teele, seda pidi natuke edasi ja siis uuesti rannikule tagasi. Vaid mõned üksikud kohad olid omavahel korraliku teega ühendatud (nii sai Brasilitost üsna lihtsalt Playa Flamingole ja Playa Pencale, kuid 4 kilomeetri kaugusel asuvale Playa Roblele tuli minna juba ringiga).

Purukuiv maastik
Kui nüüd lõpuni täpne olla, siis teoorias oli tegelikult teenatuke (või sellelaadne toode) olemas, nii et sai ka mööda rannikuäärt poolsaare põhjatipust lõunatippu sõita, kuid selle „tee“ kohta kirjutab kõiketeadev internet seda, et läbimiseks on ka kuival hooajal päris neliveolist masinat (suure mustriga rehvide, vintside ja muu kraamiga). Mitte sellist parketipilli, mis läbi veidi tihedama võsa sõitmisel, avab järjepanu kõik õhkpadjad (korralikul maasturil on ka õhkpadjad terasest (kui need üldse olemas on)) ning suretab veel masina välja kah (tõsine maastur ei sure isegi siis välja kui mootor juhuslikult mõne riukaliku kännu külge jääb ja kapoti alt välja rebitakse).

Kaunid heinamaad
Selliste kõrgete nõudmiste põhjuseks on asjaolu, et see tee ronib kohati üle mägede ja jõgede, kus ainus viide teele on sinu GPS, mis ütleb, et siin on tee. Ehk siis pead sõitma läbi jõgede koolmekohtade, mööda lahtiste kividega mäeseljakut ning piki pehme liivaga randa. Kuna X-Trail ilmselgelt ei ole off-road auto ning jõkke kinni jäämine tähendaks automaatselt kaskokindlustuse tühiseks muutumist, siis meie plaan oli püsida aimatavatel sõiduteedel. Aga kes on maastikusõiduhuviline, võib sinna proovima minna. Seda siis kindlasti kuival hooajal, sest märjal hooajal on väga paljud Nicoya teed autodele täiesti läbimatud (ka need, mis kuival hooajal on täitsa normaalsed).

Meie esimene sihtkoht tänasel päeval oli Tamarindo linnake ja sealne Playa Grande (ehk suur rand). Praktiliselt igal siinsel rannal on mingi omapära. Mõnel on tumedam liiv, mõnel heledam liiv, mõni asub väikeses lahesopis, mõni otse ookeanilainete meelevallas. Tamarindo Playa Grandel on kaks tähtsat omadust - see on väga hea koht surfamiseks ning sellel rannal käivad munemas nahkkilpkonnad. Meid huvitas just see viimane.

Nahkkilpkonnad, kes ei tea, on maailma suurimad kilpkonnad ning ainsad omataolised, kel tugev luust kilp üldse puudub. Tegu on ohustatud liigiga ning kuigi teda leidub üle kogu maailma, siis Vaikses ookeanis käib selle kilpkonna käsi kõige kehvemini. Arvatakse, et sinna on jäänud vaid paar tuhat emast kilpkonna (näiteks Atlandi ookeanis on neid üle 10 korra rohkem), mis teeb tast kõige ohustatuma alampopulatsiooni maailmas.

Teel Tamarindosse
Costa Rica ranniku Tamarindo rand on aga selle kilpkonna üks kahest kõige tähtsamast pesitsuspaigast Vaikses ookeanis (teine asub ida-Austraalias). See rand on pesitsusperioodil, mis kestab oktoobrist maini, väga range kaitse all, kuid sinna tehakse öösiti teadlaste poolt juhitud vaatlusretki. Kuna märts asub sobivalt oktoobri ja mai vahel, siis mõtlesime, et saame ka sellest osa. Kõik on ju telekast näinud seda, kuidas pimeduse varjus kilbud merest välja ronivad, kaevavad kuhugi liiva sisse augu, munad munevad ja siis uuesti merre tagasi „tõttavad“. Seda kõike oma silmaga kaeda ning veel maailma suurimate kilbiga konnade esituses, oleks kindlasti väga meeldejääv kogemus. Isegi uneta jääv öö ei hirmutanud eriti.

Tee Tamarindosse muideks oli äärmiselt maaliline. Rohelust oli küll vähe, kuid seda efektsemalt üksikud puud kuivanud rohuga aasade ja sini-sinise taeva taustal silma paistsid. Pean jälle kordama, et seda oli lausa raske uskuda, et see on endiselt Costa Rica. Aafrika savann on tõepoolest see mõte, mis üheksal vaatajal kümnest nende kõrvalolevate piltidega seostub. Kui oled peaaegu poolteist nädalat (vau, kas tõesti juba niipalju reisist selja taga??) saalinud läbipaistmatu roheluse keskel, siis selline keskkond ei sobitu enam kuidagi maailmapilti.

Selle pronkskujuga meie kilpkonnavaatlus piirduski
Tamarindosse jõudes leidsime Kilpkonnade kaitseala keskuse kiirelt üles ning seal ukse taga seistes, lõhustati molekulideks ka meie soov randuvaid kilpkonnasid näha. A4 paberile prinditud ning uksele kleebitud silt teatas kuivalt, et kaitseala on suletud ja kõik tuurid on lõpetatud veebruari keskpaiga seisuga. Nujah, missiis ikka, kui nii, siis nii. Eks siis mõni teinekord ja mõnes teises kohas proovime uuesti.

Kuna me siia juba tulime ning rand oli käeulatuses, siis loomulikult tuleb oma koolnuvärvi kehadele esimest päevitust nõutama minna ühe põrgulikult palava päeva kesklõunal. Autot ära parkides, ajas end lähedal asuva põõsa all vedelevalt toolilt püsti ka üks vanapapi, kes tuli lahkelt seletama, et alates praegusest hetkest, tema nüüd jõllitab vahet pidamata, kuni meie tagasitulekuni, meie autot, nii et ükski pätt isegi ei mõtle midagi paha ette võtta. Et see on tema sügavalt hingepõhjast tulenev kutsumus ning ta isegi ei pilguta silmi terve selle aja… kui muidugi senjoor mõned taskupõhja riiet asjatult kulutavad metallrahad täiks tema kätte igaveseks hoiule anda. Kuna selline isehakanud autovalvurite süsteem on riigis üsna levinud, siis loovutasin papitole 500 coloni (80 senti) ning ta näis rahul olevat. Võib-olla oli see üle makstud, kuid võib-olla ka mitte. Igatahes ei tee see paha, kui keegi masinal silma peal hoiab, sest rand jäi liivadüünide taha.

Playa Grande
Mnjah, keskpäevalõõsas päevitamist ei soovitata isegi Eestis teha, nüüd me siis siin troopikas katsetame… Tegelikult oli peamine eesmärk siiski enda jahutamine ookeanis, kuid selleks tuli riided seljast võtta. Mitte küll kõik, aga siiski enamus nendest. Möksisime ennast niipalju kui saime 50-faktoriga kreemiga sisse ja siis valetasime endale, et see tegelikult on ka veekindel (nagu purgil kirjas) ning pärast suplust on UV-kaitse endiselt peal.

Ettevaatust!
Lained olid vinged. Mitte küll kõrged, aga jõulised. Rand oli otse ookeanile avatud, mistõttu kõik see hoog ja jõud, mis avamerel sisse tuli, lõpuks ka randa jõudis. Põlvini vetteminek oli maksimaalne, mida teha tasus, kuigi ka siis niitis laine paar korda meid ikka konkreetselt jalust maha, nii et näiteks minna käisin seljaga litaki vastu liivast põhja. Vot see on äge :) Tegelikult on selliste lainete vastu ka rohi olemas - tuleb lihtsalt pea ees nende alt läbi lipsata, kuid siin tegid olemise ettevaatlikuks rannas välja olevad hoiatussildid. Ei, mitte haioht (kuigi mine sa tea), vaid hoopis äravoolulainete (rip current) oht.

Rannamõnud
Äravoolulained tekivad siis, kui ranna lähedal on murdlainetus (ehk siis kui enne rannariba on madalam koht). Murdlainetus toob hooga vee randa, aga kuna „selja taha“ jääb liivavall, siis pole veel kuhugi tagasi minna. Nii see siis hakkab jooksvalt kogunema ühte kohta, kust vool siis suure hooga ookeani poole tagasi suundub (murdes ka liivavallist läbi). Ning kuna vee pealevool on pidev, siis on ka äravoolulaine pidev. Ehk siis mis või kes iganes selle sisse satub, see ka rannast sadade meetrite kaugusele ära veetakse. Äravoolulainele vastu pole mõtet ujuda, sel puudub igasugune mõte, lihtsalt väsitad ennast ära.

Surfamine - see on imelihtne :)
Väga ohtlikuks teeb äravoolulaine asjaolu, et teda ei ole võimalik kaldalt märgata. Ega tegelikult ka vees mitte. Äravoolulained muudavad ka pidevalt kohta - kõik sõltub tuule suunast ja lainete suurusest. Seetõttu saab inimesi hoiatada ainult üldiselt - siin rannas võib olla ohtlik ujuda. Ei ole nii, et paned postid randa maha ja sildi juurde, et siit vahelt vette astudes, satud rip currenti meelevalda. Selle laine olemasolust saab inimene reeglina teada siis, kui ta sinna sisse satub. Nende lainete tõttu hukkub igal aastal sadu inimesi ning peamiselt seetõttu, et nad satuvad paanikasse. Tegelikult on vesisest surmast pääsemine üsna lihtne - pead ujuma mitte vastuvoolu, vaid külje peale (paralleelselt rannaga). Need lained on tavaliselt üsna kitsad, mistõttu mõne tõmbega peaksid veehaardest pääsema ja saama hakata ranna poole tagasi solberdama.

Nagu näha - ülemäära palju inimesi pole
Surfareid see oht ei seganud, nemad nautisid ilusat ilma ja korraliku lainetust täiega. Kusjuures sõrmkübaratäis surfimehi ning pipetitäis päevitajaid olidki selle ranna inimkoostiseks. Hoolimata kaunist (võib-olla ikkagi liiga kuumast?) ilmast ning mõnusast rannast, võis sealt privaatsust leida kuhjaga. Meie vabastasime enda alla kahmatud ruutmeetrid ligikaudu tunniga, sest selle ajaga tekkinud mure naha pealmiste, keskmiste ja ka alumiste kihtide säilimise osas ületas kõik muu. Autosse istumine oli ikka äärmiselt mõnus, jahe õhk on sellisel hetkel kuldaväärt kraam.

Otsustasime, et kohe Brasilito poole tagasi ei sõida, kruiisime hoopis siinsetel kõrvalteedel ja vaatame selle poolsaarekese metsikumad alad üle. Arvestades asukohta, oli lootus, et siinkandis võib tiibade ja/või jalgadega loodust kohata. Nimelt asus suur osa Playa Grandest poolsaarel, kus ühel pool oli ookean ning teisel pool jõgi ja suur samanimeline märgala (koos mangroovide ja muude juttudega). Kuna selle ligikaudu pool kilomeetrit laia poolsaare ühes ääres jooksis piki märgala piiri väike kruusatee, siis panin oma fotokale teleobjektiivi ette ning hoidsin auto kiiruse seal 5-10km/h juures. Ning see tõi ka edu!

Haraknäärid marja kallal
Kusjuures esimene edu tuli enne seda, kui auto käimagi jõudsin panna. Parklas (kas nüüd tänu papitole või hoolimata temast, oli auto tõepoolest terve), auto kohal puu otsas istusid väga laheda välimusega haraknäärid ning kõrval puu otsas oli veel passimas üks uus liik. Niipea kui aga liikuma hakkasime ja sellele kõrvalteele keerasin, hakkas loodus lojuseid ette kühveldama. Puu otsas istus iguaan, siin-seal lendas ja passis keegi ning peagi jõudsime erinevate raisakotkaste kolooniasse. Seal sai neist ikka igas asendis
Väikeviu
pilti teha. Kaasa arvatud see alumine foto, kus kalkunkondor otse peale lendab. Päris hirmus oli läbi fotoka objektiivi vaadata kuidas kahemeetrise siruulatusega lind tuleb ja tuleb ja tuleb otse sinu suunas ning ühel hetkel ei mahu enam kaadrisse äragi ning siis vuhiseb „Siuh!“ üsna lähedalt üle pea. Tundsin ennast tavapärasest palju väiksemana tol hetkel ja kujutasin vaikselt ette, kuidas ta oma küünised mu turjapekkidesse rutjub ja mu pessa poegadele söögiks ära tassib. Ega enda pärast ei kartnudki nii väga, pigem mõtlesin, et kui lennu ajal näiteks fotokas käest libiseb, vot sellest oleks kahju. Igatahes võin nüüd kindlalt öelda, et tean, mida hiir tunneb, kui mõni röövlind teda ründab! Kalkunkondor (mis tegelikult on ka raisakotkas) küll mind õnneks ei rünnanud, kuid nii lähedalt pole varem ka ükski metsik kotkaline minu peanupust mööda tuhisenud.
Huvitav, kas siin tõesti on KOGU AEG nii kuum??? See mõte tekkis siis, kui olin mõnda aega neid kotkaid seal pildistanud ja hakkas tekkima tunne, et ei jaksa enam olla päikese käes. Modellid istusid kui miilenkid seal puude otsas (ilma fotograafist välja tegemata), mistõttu tavajuhul oleks ma „tulistanud“ seal nii kaua kuni fotokas punane, aga nüüd muutus aparaat reaalselt käes tulikuumaks ja samas tekkis ka ületamatu soov päikese käest varju minna. Peagi kobisingi naise juurde autosse ära ja lõpetasin oma sessiooni läbi autoakna pildistades.

Mnjah, aga see teejupp oli sellegipoolest väga tore leid. Kujutan ette, et päikesetõusu ajal oleks siin veel magusam olla. Isegi keskpäeval korjasin sellelt paarikilomeetriselt lõigult kokku päris mitu uut liiki (lisaks raisakatele veel üks pistrik ja mõned väiksemad linnud), mis on ikka väga kõva sõna.

Brasilitost põhjapoole jääv väike rand
Pärast seda fotosessiooni sõitsime tagasi Brasilitosse, selleks, et sealt kohe edasi põhjapoolsetele randadele sõita. Esimene teele jäänud kuurortidest kandis nime Playa Flamingo. See oli nüüd natuke moodsama välimusega (ning paari-kolme lukshotelliga) linnake, mis tegelikult väga palju muljet ei avaldanud. Mitte, et sel paigal midagi viga oleks olnud, kuid olles juba mitmeid alternatiive näinud, tundus see natuke isikupäratuna. Nii lihtsalt siis rikutaksegi
Peaaegu privaatne plaaž
inimesed ära! Ilus, valge liivaga rand, kuid härradele-prouadele näed ei sobi! Kusjuures linna teises küljes (Playa Flamingo asus ka poolsaarel) oli hoopis tumeda liivaga rand, kuid seal ei olnud üldse inimesi.

Edasi sõitsime mööda kaldaäärset teed, nii kaua kui tee võimaldas. Need võimalused ammendusid Las Catalinase külakese Playa Danta (Taapiride rand) juures. Tõsi, seal siiski oli kaks valikut - väga halb tee, mis keeras sisemaa poole ning teoorias oleks ühel hetkel jõudnud suure tee peale välja ning veel halvem tee, mis lõppes 1 kilomeetri pärast ühes naaberrannas (Playa Dantita). Kumbki nendest ei kõlanud väga ahvatlevana. Eriti see suurele teele viiv ning järsult mäkke tõusev kruusakas, mis minu GPS-l muutus ühel
Meie teekonna lõpp-punkt - taamal Dantita rand
hetkel pidevjoonest punktiiriks. See ei ole mitte kunagi hea märk, kui tee muutub kaardi peal punktiiriks. Sisuliselt tähendab see seda, et kaardi valmistajad läksid selle koha peal vaidlema, et kas siit tee jätkub või mitte. Üks ütles, et on ju nagu tee, teine ütles, et tema küll ei näe midagi. Võib-olla nad leppisid kokku, et kui teadaolevalt mõni siit autoga elusalt läbi tuleb, siis on tee ja kui kõik motoristid kuristiku libisevad, selles ühest salakavalas kohas, siis ei ole. Et aasta pärast tulevad vaatavad ja loevad tibud (loe: autovrakid) kokku.

Kaunis kant, pole midagi öelda
Kuna meil ilm- tingimata ei olnud vajadust suurele teele jõuda, siis keerasime otsa ringi ning nautisime käänulisel ja üles-alla lainetaval teelindil kulgedes kauneid vaateid. Ühe väga maalilise kaljunuki juures pidasime ka kinni ning tegime väikese fotosessiooni iseendaga. Selleks ajaks kui ma statiivi püsti sain, ütles naine, et ta ei jaksa enam õues seista :)
Playa Pieta
Ega mul tegelikult parem polnud, õhk natuke liikus, kuid selline tunne oli, et see tegi eluolu veel kuumemaks. Siiski me ei andnud alla ja võtsime end hambad ristis lummavate vaadete taustal üles. Selja taha jäid Playa Pieta (Tume rand), kaunid kaljusaared ning purjekad, mis seilasid türkiissinisel veel - tõeline idüll!

Mereidüll
Teel tagasi Brasilitosse arutasime, et see koht baasina oli olnud väga õige valik. Olles näinud nüüd lähipiirkonna 5-6 üsna erinevat randa, ei olnud ühelgi neist midagi meie Playa Conchalile vastu panna. Tegemist oli kõige kaunima rannaga siinkandis ja see ilu on meie hotellist vaid kiviga visata. Hotelli me aga praegu ei läinud, sest kõht vajas täitmist. Nagu varem juba mainisin, olid turistilt raha kättesaamise paigad kogunenud peaasjalikult sinna Brasilito ranna lähistele. Raggae mürtsus ning ka muidu oli tunnetada sellist laid-back Kariibi mere vaibi.

Valisime sellistest pool-vabaõhusööklatest ühe välja ja võtsime aegu ja elu näinud puidust toolidel istet. See, et „Soda Brasilito“ (soda = söökla) osade laudade ümber olid Korea terasest (loe: plastikust) toolide asemel päris puust istmed, juba näitas, et tegemist on üle keskmise peene asutusega. Kuigi söögikoha interjöör (seinteks segu kangastest, sääsevõrgust ja laineplekist), katus (plekk ja osati ka present) ning teenindus („Tere“ umbkaudu meie suunas ja mööda minnes menüüde lauale poetamine) ei
Soda Brasilito
kandnud seda kõrgklassi restorani tunnet lõpuni välja. Nagu pildilt ka võite näha, siis smokingi kandmist siin ei eeldatud (vähemalt lõuna ajal), kuid see ei tähenda, et tegu oleks halva söögikohaga. Hügieeniga on kõik korras, sealhulgas elektroonse hügieeniga, sest loomulikult on Soda Brasilitol olemas oma
facebooki leht.

Hinnatase näikse olevat Costa Ricas standardne, sõltumata söögikoha asukohast. Praed koos joogiga jäävad sinna 10 euro tuuri ning selle raha eest saadetakse köögist sulle väga suured söögikuhilad. Naine võttis mereannipasta, mina taas sibulaklopsi ning nendest kahest roast saaks „Pisipabulakese“ lasteaia esimene rühm vabalt lõunasöögi ajal kõhu täis. Kuna toit oli hea, siis seekord ei jätnud kumbki midagi järgi. Mereannid olid loomulikult kohalikud ning sibul ja sealiha… no maitse järgi olid ka üsna värsked.

Hotelli tagasi jõudes mainisin korra omanikule (kuna see teema ei andnud rahu), et täna väga vilu ilm just pole. Üllatuslikult arvas ka tema, et täna on täiesti hullumeelselt kuum päev, alles paari ülehomme pidi veidi mahedamaks minema. Ma siis tegin suured silmad ja küsisin, et kas tõesti polegi siin iga päev selline ning tuli välja, et päris selline põrgu tõesti ei ole. Varjus oli 36 kraadi ja päikese käes ilmselt 40 ringis ja see on ka kohalikele liig, mis liig. Säärased päevatemperatuurid tähendavat muuhulgas ka seda, et ka öösel elavhõbedapügal alla 25 kraadi ei lange. Huuh, nüüd on selge, et me polnud lihtsalt mingid nannipunnid, vaid tegelikult ka oli väljas palav.

„Kuuma päikese eeeeest.. tuppa sukeldun maaaaa….“ Seda ümisedes keerasime oma toa ukse seestpoolt krõpsti lukku ning teise käega naksti konditsioneeri sisse. Paar minutit hiljem oli juba täitsa mõnus olla. Õnneks ei puhunud masin otse peale (mis tähendab üsna kindlalt külemetusohtu), vaid tuba jahenes ühtlaselt ja stabiilselt. 25 kraadine toatemperatuur tundus tol päeval üsna karge ja põhjamaisena :) Umbes tunnikese vast taastusime ning siis suundusime taaskord päeva lõpetama Conchali randa. Seekord siis autoga.

Veelkord - Merekarbirand
Tol pärastlõunal olid meil snorgeldamisasjad kaasas ja niipea kui auto pargitud sai, olin mina juba vees, mask peas ja toru suus. Aimdus, et siin kaljude vahel midagi näidatakse, ei olnud petlik. Juba 2-3 meetri kaugusel rannast oli vesi kõvasti üle pea ja pilk vee alla näitas, et elu seal käis. Mida kaugemale läksin, seda põnevamaks veealune maailm läks. Kohas, kus vee sügavus oli hinnanguliselt vahemikus 5-10 meetrit, oli kõige vilkam elu. Igas
Õhtu jõuab, päev vaob
suuruses ja värvis kalad, krabid, siilikud, merihobud, näpuotsaga koralle, angerjalaadsed (või meremaod?), sinised meritähed ja mis kõik veel. Eriti palju oli ringi ujumas kerakalasid, kellest paar tükki ka oma nimele vääriliselt palliks ära läksid (kui liiga lähedale ujusid).

Kuna naisele selline sulistamine ja toru kaudu hingamine väga huvi ei pakkunud, siis tema kümbles vee asemel hoopis
Mahe loojanguhetk
rannal, pärastlõunase päikese mahedate kiirte paistel. Mina aga hõljusin seal teravate kaljunukkide vahel peaaegu tunnikese - vesi oli väga soe ja selge, lainetust ei olnud ning hoovuseid ka mitte. Põhimõtteliselt oli nii, et kui ajasid käed ja jalad laiali, siis põhja ei vajunud ning kui oli vaja kuhugi suunas liikuda, siis liigutasid aeglaselt väikest sõrme vajalikus suunas. Vähetähtis polnud ka see, et nii hiliselt tunnil sorgeldades ei kõrvetanud enam selga ära. Enne viit oli aga päikeseketas jõudnud juba nii madalale, et vee alumistesse kihtidesse enam väga palju valgust ei jagunud, mistõttu kadusid värvid ja lummus, seega kobisin rannale ära.

Nagu eilegi, lebotasime nendel tillukestel merekarbikildudel seni, kuni päike oli täielikult loojunud ja taevas süttinud esimene täht. Sellised soojad ja pehmed õhtud (rannal), on üks asi, mida lõunamaade puhul lihtsalt tuleb kadestada. Jah, meil on ka suvel mõnikord selliseid momente, mõnikord isegi mitu (sõltub kas on üks päev või mitu päeva kestev suvi tol aastal), kuid siinkandis nauditakse seda praktiliselt aasta ringi.
Ja esimene täht süttis...
Enne hotellituppa sulgumist, käisime veel ka külapoest läbi, mis asus mugavalt Hotel Nany kõrval. Kuigi tänane päev just ülemäära aktiivne polnud, olime selle kuumuse pärast üsna väsinud. Nii nosisime voodis vedelemise ja telekavaatamise kõrvale puuvilju ja muud head-paremat ning pakun, et kusagil kella üheksa paiku tõmbasime päevale ka joone alla.
Ahjaa, päike ei võtnudki täna seitset nahka. Isegi ühte mitte. Väga kena temast.

Kommentaare ei ole: