15.03 - Canopy Tour, Pumade keskus, Brasilito

Äratus oli 6:10, sest täna oli lootus poole seitsmest süüa saada. Isu nii vara veel väga suur ei olnud, aga no tuli ära kannatada, sest vastasel juhul oleks esimene söögiamps liikunud sinna kell 10 peale, mil hotellis tagasi olime. Pealegi ei oleks ju eriti viisakas koriseva kõhuga vihmametsa puuvõrade vahel tuhiseda ja niiviisi loomi-linde hirmutada. Teisalt, nüüd järele mõeldes, ei ole ka täis kõht võib-olla kõige parem variant. Mine sa tea, kuidas need Tarzani-kiiged ja trossil lendlemine seedimisele mõjuvad ning ehk oleks tühi kõht just õige seisund, millega peale minna. Aga las see teema jääb, ehk suudab ikka inimväärikust enam-vähem säilitades selle atraktsiooni lõpuni teha.

Hotelli peahoone
Hommikusöögi lauas olime taas esimesed ning seekord võtsime mõlemad praemunavaliku ning magustoiduks pannkoogid siirupiga ja puuviljad. Kohvi juba eilse päeva heietuse ajal kiitsin, õnneks oli täna pakutav täpselt sama hea. Vaid pannkoogid tulid tsipa lati alt läbi, sest tänased pliinid olid kuidagi paksud ja kuivad, mistõttu võis sinna vabalt terve pudeli siirupit sisse ära immutada. Maitse oli hea, aga ikkagi parajad käsnad. Et nüüd mitte negatiivses toonis seda desayuno (hommikusöök hisp.k) lugu lõpetada, siis kiidaksin eraldi ka teenindust. Tellimuse võttis omanik isiklikult ning kogu see hommikusöögi protsess oli äärmiselt viisakas, sõbralik ja tähelepanelik. Niipea kui soolane osa söödud sai ja kahvel taldrikule langes, olid magusad road juba meie poole teel. Ning pruukis vaid kohvi tase tassis langeda alla kriitilise piiri, kui juba seisiski (tont-teab-kust-välja-ilmunud) teenindaja kannuga su kõrval täidet pakkumas. Teenindajat nägi täpselt siis, kui teda vaja läks, muul ajal olid saalis ainult kliendid. Superluks.

Kella seitsmeks olid söögid söödud ning asjad pakitud (pass kaasas!), mistõttu saimegi Monteverde Cloud Forest Lodge’i ära sõita. 10 minutit hiljem olime juba hotelli vastuvõtus ennast kirja panemas. Lisaks andsime hotelli pakihoidu ära kõik isiklikud väärisesemed (sh fotokoti), sest põhimõtteliselt tuurile ei tohtinud kaasa võtta mitte midagi. Ei seljakotti ega fotokat (no sellist peegelkaamera tüüpi aparaati) ega muud kama. Peamiselt seetõttu, et mõlemad käed olid sul pidevalt kinni ning kui miskit juhtub kusagil taskust välja libisema, siis selle kätte saamine on komplitseeritud või lausa võimatu (trossi ja maapinna vahel võib kohati olla 50 meetrit ning terve raja peale oli ainult paar kohta, kust sai üldse maapinnale). Seljas pidid olema mugavad riided ning jalas pastlad, mis on kuidagimoodi jäsemete külge seotud (sandaalid, saapad, ketsid vms).

Veidi enne poolt kahekast oli kamp koos ning saabusid ka meie kolm giidi. Kaastrossariteks olid isa ja poeg USAst, Phoenixi lähedalt, üks vanapaar Hollandist ja üks keskealine paar samuti Hollandist. Nagu Murphy seadusele kohane, oli üks hollandi paarike jätnud tegemata selle ainuma asja, mida paluti - isikut tõendava dokumendi kaasa võtmine. Mingi ime läbi pressisid nad oma ajukäärude vahelt passinumbri välja (kuigi see võis vabalt olla ka suvaline tähtede ja numbrite jada) ning suure hädaga lubati seetõttu neil ka kaasa tulla. Ikkagi seeniorid (nii 70-aastased), anti andeks.

Aga enne veel kui asjaga sai pihta hakata, tuli ära täita formular, kus kinnitasid, et kui sa juhtumisi siin rajal haiget saad, katki lähed või ära sured, siis esiteks - paras - ning teiseks on see sinu enda süü ja loll olid, et siia tulid (ning selle eest ka raha maksid). Aga need on selliste seiklusparkide puhul tavalised dokustaadid, inimene peab teadvustama, et asju võib juhtuda. Ning kui ta alla ei kirjuta, siis rajale ei saa. Meie igatahes viskasime oma pookstavid alla ning usaldasime end saatuse (loe: giidide) hooleks. Selle peale aidati meile rakmed selga ja kiiver pähe ning võtsime ette 10-15 minuti pikkuse jalutskäigu seiklusraja alguspunkti.

Nüüd veidi lähemalt ka Original Canopy Tourist. Nagu eilse päeva jutus juba korra mainisin, on see trosslaskumine kõige esimene omataoline maailmas. Kogu projekt sai alguse siis, kui üks kanadalane aastal 1992 Costa Ricasse kolis ja oma väikese sisemise lapse keskkonna jaoks tööle pani. Teda häiris hirmsalt suurte puude ja vihmametsade maha võtmine ning ta otsis võimalust džunglite teistsuguseks ärakasutamiseks. Matkarajad on üks võimalus, kuid härra Darren Hreniuki soov oli luua midagi nooremale publikule ja tõsta seeläbi keskkonnateadlikkust järelkasvu seas. Ja nii sündiski Puuvõrarada (canopy tour) ehk Trosslaskumine (zip-lining) ehk Taevamatk (sky trek). Need erinevad nimed tähistavad kõik sarnast asja - liuglemine mööda trossi, kõrgel, vihmametsa puuvõrade vahel.

Esiteks tekitab see loomulikult adrenaliini, kuid samas annab see võimaluse näha vihmametsa nurga alt, mis tavaolukorras oleks võimatu. Jah, loodusvaatluseks seal väga aega pole, kuid keskkonnasõbralik lõbustus on see sellegipoolest. Näiteks puude külge paigaldatud platvorme ei kinnitata kunagi naeltega. Trossi teele ette jäävad oksad pigem painutatakse kõrvale kui saetakse. Puude all metsas käimine on viidud miinimumini, selleks, et vähendada erosiooni. Ja nii edasi. Tundub, et see Kanada härra eesmärk on korrektselt täidetud - fun ja looduskaitse on edukalt ühildatud.

Seda ei saa muidugi kindlalt väita kõigi sarnaste radade puhul, kuid Original Canopy Tour (OCT) lähtub nendest nõudmistest. Hoolimata sellest, et ollakse vanim tegija, on ka siin klientide turvalisus teema number üks. Kõiki trosse kontrollitakse pidevalt, personal on koolitet ja kogenud ning koduleht väidab OCT olema kõige parimate turvalisusenäitajatega rajaga piirkonnas. Ma eelistaks muidugi väga madala õnnetusprotsendi asemel seda, et öeldakse selgelt, et õnnetusi pole kunagi juhtunud, kuid tuleb leppida sellega, mis on. Kuna neil on olnud aastatega üle miljoni kliendi (sh üle 70-aastane USA ekspresident Jimmy Carter), siis käivad antud juhul piirkonna „parimad turvalisusnäitajad“ kah.

Trosslaskumisele soojenduseks pakuti meile aga välja üks eraldiseisev atraktsioon - Tarzani- ehk ahvikiik (Tarzan ja ahv otseselt ei ole üks ja seesama, aga noh…). Selle sisu oli lihtsamast lihtsam - ronid torni, lased köie külge panna, hüppad säuh tornist alla ja kiigud väheke. Kõigi osalejatega oli suhteliselt sama jutt, vaid minuga tuli pikemalt rääkida. Seda kahel põhjusel - kaal ja pikkus. Kuni 120 kg kaaluvad inimloomad on siin lubatud, seega selle faktori osas oli mul kümnekilone lõtk. Teisalt aga pea kahemeetrise pikkuse ja raskuse kombo tegi giidid veidi ettevaatlikumaks (ei tahaks öelda, et murelikuks). Nad ütlesid väga tõsiste nägudega, et kui tornist alla hüppad, siis tõmba jalad nii konksu kui veel saad. Muidu need lihtsalt käivad räsaki vastu maad ja see võib olla vabalt nende jalgade viimane käimine. Virila naeratuse saates ütlesin, et sain aru. „Tore, siis peaks kõik ok olema“. Peaks??? PEAKS?? Paluks sellistes kohtades veidi kindlamat kõneviisi, eks.

Olime naisega viimased hüppajad. Naine ronis enne mind 10 meetri kõrguse torni tippu ja hüppel tegi viisakusest ka väikese kiuksu :) Pärast ütles, et tore oli. Mina olin siis seltskonnas viimane, kõik vanurid ja muud põdurad olid eluga sealt alla tulnud, ei saanud minagi kehvem olla. See torn oli keset metsa (kõikumise trajektooril oli siiski koridor, ei pidanud läbi okste lendama) ning kallaku äärel. Põhimõtteliselt oli kiige kaugemas punktis sinu ja maapinna vahel nii 30-40 meetrit tühjust. Seal torni serva peal seistes kõik sisemised alarmid ja hoiatussüsteemid ütlesid, et keera nüüd heaga ots ringi ja mine rahulikult trepist alla tagasi. Ära sa üldse mõtlegi hüpata! Kas sa saad! ÄRA… juhuuuuuuuuuuuuuuu! Mulle tegelikult meeldivad sellised asjad. Jalad krõnksus praktiliselt kõrvade taga, vihisesin maapinnast kenasti mööda ja hooga puude latvade suunas ja siis tagasi ja siis edasi ja nii veel mõned korrad. Vägev! Väga meeldis!

Pärast seda aga juba põhiatraktsioon, millele eelnes lühike ja konkreetne koolitus:
Punkt 1 - sina teed, mida juhendaja ütleb. Alati.
Punkt 2 - laskudes on üks käsi alati rakme küljes, rinna lähedal. Seda lahti ei lase ega kuhugi mujale ei topi (kui selle käe nt enda ette trossile paned, oled väga suure tõenäosusega näppudest ilma, sest seal jooksevad sinu rakme rullikud)
Punkt 3- laskudes on teine käsi alati selja taga, laskumistrossi ümber. Sellega reguleerid kiirust ning väldid keerlema hakkamist (õnneks anti tugevast nahast kindad kah, ei pidanud oma isikliku peopesa nahka kulutama)
Punkt 4 - ise rakmeid ei kohenda, ennast lahti või kuhugi külge ei haagi. Mitte kunagi. Selleks on giidid.
Punkt 5 - kõik muud teemad, küsimused, arvamused - vaata punkt 1.

No ja siis läks lahti. Esimesed kaks rada olid sellised lühikesed (vast 20-30 meetrit), nii öelda proovirajad. Ei tahaks küll end kiita, kuid meil mõlemal tuli see laskumine kohe päris hästi välja. Trossid on puude vahel ligikaudu 5-10 kraadise kalde all, mistõttu peamiselt peadki lihtsalt hoidma üht kätt seal taga trossi peal, et otse püsiksid ja muudkui lendled ning naudid ümbrust. Kui vaja lõpus pidurdada (seda giid näitab sulle kui kohale hakkad jõudma), siis tõmbad selle tagumise käega trossi alla poole ja hoog lähebki maha. Kui aga liiga tugevalt pidurdad, siis pead ise ennast piki trossi järgmise platvormini vinnama.

Mida rada edasi, seda pikemaks sõidud läksid. 100meetrit, 150 meetrit, 200 meetrit, kuni jõudsime kõige pikemani - mammutlikud 800 meetrit! See on peaaegu kilomeeter! Selle sõidu pealt avanesid ka kõige vingemad vaated, sest see tross oli veetud üle oru, kahe metsatuka vahele (ähmasel mobiilivideol on just need viimased pikad kaablid näha).

Päris suur osa ajast läks muidugi nendel platvormidel seismisele, sest alati tuli ära oodata, kui eesolev inimene on raja lõppu jõudnud ning puu ümber oleva turvatrossi külge kinnitatud. Ning selleks, et kõik 6 inimest saaksid iga trossi juures selle protseduuri läbi teha, kulus aega. See andis võimaluse juttu puhuda ning me saime kõige parema soone peale isa-poega ameeriklasega. Selgus, et nemad olid ühed nendest, kellel pursanud Turrialba vulkaan kojusõidu oli ära rikkunud. Õnneks oli nende tuurikorraldaja olnud leidlik ja kiire ning ei palunud inimestel lennujaamas passida. Pakuti alternatiivid välja ning see pere valis siis Monteverdesse tulemise. Arvasid, et koju saavad ehk 2-3 päeva pärast, sõltub kuidas vulkaaniga läheb.

Eks meie jutt käis peamiselt ikka Eestist, sest keskmise ameeriklase jaoks on see paras eksootika. Seda, et me olemas oleme, nad teadsid, kuid väga palju täpsemalt mitte. Poiss (kusagil põhikooliealine) oli eriti huviline - et mis kliima teil seal on? mis loomi teil näha võib? mis keelt räägite? mis on rahaühik? millega eestlased peamiselt tegelevad? mis spordialad populaarsed on? Ja nii edasi. Standardteemad, mille üks Maarjamaalt pärit kogenud rändaja une pealt suudab ette vuristada (sest kaugemas kandis on alati küsimus, et „Est-what-onia??“). Põhimõtteliselt saaks ta kooli geograafiatunni jaoks uurimistöö kokku, kui vastused korralikult meelde jättis.

Nemad omakorda rääkisid Phoenixist ja Arizona ümbrusest ning vahetasime ka Costa Rica kogemusi. Tööealiste ameeriklaste puhul saab peaaegu alati särada sellega, kui rääkida puhkuste pikkusest. Kuna USA-s on kaks järjestikku nädalat puhkust vaata et maksimum, millest üks tööinimene üldse unistada oskab (ning seda saad ka siis, kui oled mõned aastad korralikult tööl käinud), siis mainides, et meie tuuritame ringi kolm (või lausa neli) nädalat järjest, võtab reeglina vestluspartneril põse loppi. Päriselt või?? Kuidas see on võimalik? Aga eks ameeriklaste jaoks see Euroopa üks poolkommunistlik kant ole - inimestele on tavameditsiin tasuta, kõigile on ette nähtud mitmenädalased puhkused ja emad ei peagi sünnitusi planeerima nädalavahetusele või tööpäeva mõnele lõunale.

Kui pooled rajad olid läbitud, jõudsime ühe tohutult jämeda puu otsas asuvale platvormile, mis asus maapinnast 40 meetri kõrgusel (teadmiseks - see on ligikaudu 12-kordse maja kõrgus). Puu oli sellisel kõrgusel nii jäme, et sellele platvormile mahtusid kenasti ära kõik 8 seiklejat ning lisaks veel ka 3 giidi. Giidide ninamees pakkus nüüd välja veel ühe lisaatraktsiooni - laskuda puutüve seest (jah, seest) köiega maapinnale ning pärast siis uuesti mööda köisredelit üles ronida. Madalmaade vanapaar loobus sellest kohe ning ka üks sugupõlv nooremad hollandlased olid nendega solidaarsed, väites, et neile väga ei sobi kõrgused (khm, natuke vales kohas ei ole või??). Isa-ameeriklane oli valmis ära tegema poole sellest üritusest - laskumise - kuid arvas, et mööda vonklevat köisredelit ta enam üles ei saa. Selle peale loobus ka poeg ning otsustamise järg oli meie käes. Meeskonna huvides ütlesime ka meie võimalusest ära. Me olime seda köislaskumist Eestis hiljuti teinud (Türisalu pangalt) ning seetõttu ei tahtnud teisi siin kinni pidada. Nad oleksid kõik pidanud ära ootama kui me üles tagasi jõuame. See aga oleks kindlasti omajagu aega võtnud, sest 12 korruselise maja otsa (loe: tagasi platvormile) mööda köisredelit ronimine ei ole päris kindlasti jalutuskäik pargis. Usun, et oleksime hakkama saanud, kuid seekord siis loobusime tiimi huvides :)

Enne neid viimaseid ülipikki trosse avastasin järsku, et see mainitud tiim oli ühe võrra väiksemaks jäänud. Algul mõtlesin, et eksisin, kuid siis lugesin kõik uuesti hoolsalt üle ja tõepoolest - keskealine hollandlanna oli puudu. Mainisin seda ka oma naisele ning ta kinnitas, et mu mõistus ei teinud trikke. Meid oli alles hiljuti olnud üks rohkem. Tundus, et kedagi teist (sealhulgas selle naise abikaasat!) see asi väga ei morjendanud. Selline mulje jäi, et mees oli naise metsa ära toonud ning giididega kokku leppinud, et jätavad ta kuhugi platvormile maha. Ning nüüd tehti nägu, et tegelikult olimegi seitsmekesi. Kellegi ahastavat kiljumist ka kusagilt kuulda polnud, seega ei teadnudki, mida arvata. Kuna lõpetasime viimase, neljateistkümnenda raja, esimesena, siis ääriveeri uurisin giidilt (ehk potentsiaalselt kuritööosaliselt), et kas nad seda ei karda, et mõni kusagile maha jääb ning et meid oli ju algul justkui rohkem. Siis selgus, et sellel provval oli kusagil poole peal halb hakanud ja ta oli katkestanud. Tõepoolest - terve raja peal oli üks koht, kus maandumisplats oli maapinnal (kuna rada oli väga järskude kallakutega mägede külgedel, siis oli see võimalik) ning üks kolmest giidist oli naise hotelli ära saatnud ning siis jooksuga tagasi tulnud ja meid trosse kada taas kinni püüdnud. No oletame, et oli nii.

Pool kümme oli siis retk lõpetatud ja emotsioonid laes. Trosslaskumine vihmametsas on väga-väga lahe asi ning võimalusel soovitan selle korra elus ära kindlasti proovida. Kui kõrgust ei karda ning aega on, siis on see väga vahva meelelahutus. Otseselt loodusvaatlusteks seal aega pole, sest oled kogu aeg millegagi ametis, aga vägevaid vaateid ning meeldejäävaid emotsioone saab kindlasti. Lisaks sellel trossil lendlemisele, on kogu see ankrute ümbertõstmine ja igal platvormil järgmise sõidu ettevalmistamine ka põnev protseduur, mistõttu igav ei hakka. Alul veidi kartsin, et see jokutamine muutub tüütavaks, aga tegelikkuses sai rada isegi liiga kiiresti läbi. Vähemalt tunnikese oleks võinud seal veel vabalt liuelda.

Auto juurde jõudes tervitas meid parklas aga tavaninakaru, kes seal laisalt ringi tatsas ning uuris, kust saaks midagi hamba alla. Inimeste olemasolust ei teinud ta üldse välja, jalutas seal ringi nagu koduloom. See seletab veidi ka seda, et kuidas mul eile õnnestus ühele tema liigikaaslasele nii lähedale hiilida :)

Oma hotelli jõudes pakkisime asjad ning soovisime kiirelt riigi lääneranniku suunas minekut teha, kuid see ei tulnud eriti hästi välja, sest ööde eest maksmine ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Pangakaardid ja makseterminal ei leidnud taaskord ühist keelt. Proovisime erinevaid kaarte, kuid ei midagi - tehing tagasi lükatud. Ega’s midagi, tuli kotipõhjast välja urgitseda viimased kodust kaasa võetud dollarid ja maksta sularahas. Ette ja taha vabandav hotelliomanik Heiner tegi selle peale meile ka väikese allahindluse, -10%. Selle allahindluse saab tegelikult seal igaüks, kes sulas maksab. Tundub, et väikeettevõtjad on üle maailma ühesugused ning ausalt öeldes pole antud juhul ka midagi ette heita. Äri tahab tegemist ja elu tuleb sees hoida. Seega läksid need 2 ööd selles mõnevõrra lärmakas (mille ka omanikule ära mainisin ja mis suurendas veelgi vabanduste hulka) majakeses maksma 135 USD (ca 60€/öö). Pole paha hind riigi ühe kuumima turismipiirkonna kohta.

Paistab, et keskpärane tee, kuid tegelikult...
Kuna sularahavaru oli nullilähedane ning kaardimaksed tõrkusid üsna tihti, siis otsustasime korra pangast läbi käia ja kontrollida, et kas probleem on kaartides või makseterminalides. Sularahaautomaat väljastas colone ludinal (kusjuures saab ka dollareid võtta), seega kodupank polnud õnneks kaarte sulgenud ning limiite vähendanud. Probleem on siiski kaupmeeste makseterminalides.

Sõit läks mägedest allapoole
Esimesed paar- kümmend kilomeetrit teed olid taaskord Costa Rica massaaž - liikusime aeglaselt ja raputas päris korralikult. Mida kilomeeter edasi, seda rohkem maastik ja ümbrus muutus ning hetkel kui jõudsime asfaldile (ja merega enam-vähem samale kõrgusele), olime justkui keset kuivanud savanni. Jah, Monteverde roheline vihmamets oli vaid paarikümne kilomeetri kaugusel (linnulennult veel vähem), kuid ta oli 1,5 kilomeetrit kõrgemal ja see asjaolu
Kuumus oli süütanud ka metsad
muutis kõik. Mäestiku jalamilt kuni Vaikse ookeanini laius lauskmaa ning ka kliima oli selle ookeani meelevallas. Tollel aastaajal valitsevad aga merel kuivad õhumassid, mistõttu on ka mandril vihmavaba hooaeg ning loodus oli purukuiv. Rohelust oli vähe, beežid ja kollased toonid domineerisid ning mitmes kohas paistsid lõõmavat ka maastikutulekahjud. Lopsakast troopikast sai järsku Aafrika. 20 kilomeetrit ja selline erinevus!


Peagi jõudsime Ameerika maailmajao kõige kuulsamale maanteele - Interamericanale ehk Pan-Ameerika maanteele. See algab Alaska ühest kõige põhjapoolseimast linnast Prudhoe Bayst ning lõpeb Lõuna-Ameerika lõunatipus Ushuaias, Argentiinas (vaid Darien Gapis Panama ja Kolumbia vahel tuleb auk sisse, sest Kesk-Ameerikat eraldab Lõuna-Ameerikat praktiliselt läbimatu soo).
Laisad maamehed
Lootsime, et nüüd saame siis natuke kiiremini liikuda, kuid tühjagi. Peagi algasid teetööd, mis kestsid 50 kilomeetrit järjest ja kus kiirus oli piiratud kuni 30 km/h. Nojah. Panime hullu ja kihutasime märkidele vilistades viiekümnega ja olime sellega konkurentsitult aeglaseimad liiklejad teel. Poleks imestanud kui mõni vanamemm oleks jalgrattal mööda vändanud ja keskmist sõrme näidanud liikluse takistamise eest. Aga meil mõlkus meeles San José hotelliomaniku tutvustav loeng Costa Rica trahvimääradest ja seetõttu üle 50 km/h kiirust ei lasknud. Loomulikult oli ju meil puhkus ja kiiret otseselt polnud, aga kohutavalt nüri on sõita siledal asfaltteel (kus me ei näinud praktiliselt ühtegi teetöölist, sest oli pühapäev) kolmekümnega. Poolteist tundi järjest. Nii, et ka õppesõidukid sust mööda lendavad.


Cañase linna lähistel tegime esimese peatuse, seal asus Pumade Varjupaiga nime kandev looduskeskus. Kuigi oli puhkepäeva keskpäev, polnud seal peale meie ja varjupaiga töötajate mitte ühtki inimest. 5000 coloni (8,6€) eest sai lunastada pileti ning selle eest anti kaasa ka kaart. Sisuliselt oli tegu väikese loomaaiaga, mis oli keskendunud kaslastele, kuid oli ka teisi linde-loomi.

Vääveltuukan
Esimene obstaakel, millega seal rinda pidime pistma, oli ilm. Me sõna otseses mõttes hüppasime ühe puu varjust teise puu varju, sest päikese käes lihtsalt ei kannatanud olla. Õhk seisis, päike põletas ning maapind oli tulikuum ja kiirgas samuti sooja. Seda oli lausa füüsiliselt tunda, kuidas koos higiga lahkus kehast ka elujõud. Olukord polnud nii hull kui keset Caño Negro märgala, sest polnud nii niiske, kuid siiski oli ringi liikumine äärmiselt vaevarikas tegevus.

Jaaguarile näis kuumus sobivat
Õnneks olid loomade puurid peamiselt varjus, mistõttu sai rahulikult võtta ja vaadata, et mis kiisud teevad. See keskus muide loodi ligikaudu 50 aastat tagasi, mil oli piirkonnas metsade hävitamise kõrgaeg. Keskuse loojaks oli Šveitsi proua Lilly Hagnauer, kes hakkas siia kokku koguma loomi ja linde, kes olid kas vigastatud või ära võetud illegaalsete loomakaupmeeste käest või siis lausa ostis neid kokku eraisikutelt, kes pidasid eksootilisi loomi koduloomadena. Mõne aastaga sai väikesest keskusest 160 looma (ja 60 liigiga) loomaaed ning sellisena ta püsib siiani (pole ei kasvanud ega kahanenud).

Margai ehk pikksaba-pugalkass
Nagu keskuse nimigi viitab, on siin üsna suur tähelepanu kaslastele ja nende „valik“ oli seal esinduslik. Alustades Kesk-Ameerika suurimatest kiskjatest - jaaguarist ja puumast - kuni väiksemate kodukiisude moodi loomadeni välja. Viimaste hulka kuuluvad näiteks jaguarundi, otselot ja margai ehk pikksaba-pugalkass (lad.k. leopardus wiedii). See viimane oli meie jaoks täiesti tundmatu liik, esimest korda nägime ja kuulsime. Välja nägi nagu kodukass,
Pargile nime andnud loom - puuma
aga näe metsloom. Võõramaa looma- aedades võib tihti juhtuda seda, et kohtad elukaid kelle olemasolust pole aimugi. Huvitav, kas Lõuna-Ameerikast pärit inimesel võib Euroopas sama tunne tekkida? No, et tükk aega guugeldab sildi pealt nähtud ladina keelset nime ja siis lõpuks jõuab omakeelse vasteni - ah et see müstiline loom on siis mäger (või siil või ahm). Esimest korda kuulen…


Lisaks kassidele sai vaadata veel ka ahve, suurgrisonit (kes oli tegelikult väike, tuhkrulaadne elajas), neotroopilisi saarmaid, valgesaba-hirvi, tuukaneid, aarasid ja teisi värvilisi ning vähem värvilisi papagoisid. See valgesaba-hirvede koppel oli minu arust kõige huvitavama lahendusega. Nimelt oli nende naabriks parajalt suur jaaguari aedik ning piir oli maha märgitud vaid suureaugulise võrkaiaga. Jaaguar jõllitas hirvi (ilmselt mõttes, et nii lähedal, aga samas niiiiii kaugel) ning hirved ka vahest kõõritasid tähnilise kiskja suunas ning hoidsid aiast targu eemale. Eks see kasvatas kindlasti jaaguari iseloomu ning hirvede stressilävendit, kuid arvatavasti olid nad aja jooksul selle elukorraldusega harjunud. Naljakas tundus see siiski.

Liberia tühjad tänavad
Kokkuvõttes veetsime seal loomaaias tunnikese ning kui tappev kuumus kõrvale jätta, oli täitsa tore kogemus. Tehakse tänuväärt tööd ning saime oma piletirahaga seda püha üritust toetada. Edasi viis sõit meid Liberia linna suunas, mis on Guanacaste regiooni pealinn ning riigi jaoks väga oluline turismikeskus. See Pärnust rahvaarvult veidi suurem linn ei ole mitte ise suur tõmbekeskus, vaid siinse (riigi suuruselt teise) rahvusvahelise lennuvälja kaudu liiguvad turistide vood Nicoya poolsaarele ja mujale Vaikse ookeani ranniku kuurortidesse. Ka meie olime kõigest läbisõidul, ainuke põhjus, miks linna sisse pöörasime, oli soov kõhutäidet saada.

Tüüpiline "nurgapealne" supermarket
Linnas lokkas pühapäeva pärastlõunane rammestus, inimesi väga ei liikunud, suur osa äridest olid suletud. Lonely Planeti abil peilisime välja mõned soovitatud söögikohad ja üks nendest - Copa de Oro - oli isegi avatud. Juba söögikoha nimi (tõlkes kuldkarikas) viitas sellele, et tegemist on pubiga jalgpallihuvilistele ning sinna avarasse saali sisse astudes, see arvamus ainult süvenes. Saali erinevates servades olid kaks suurt telekat, kus käisid paralleelselt kaks erinevat jalkamatši. Üks näitas mingit kohaliku liiga mängu ning teine kandis üle Costa-Rica - Kanada matši (kohalik mansa oli ees 2-0). Neid ülekandeid jälgisid õlleklaasi tagant vaheldumisi (kord üht, kord teist telekat vaadates) paar-kolm härrasmeest, lisaks oli sinna ära eksinud ka paar hilise lõuna otsijat.

Sibulaklops lisanditega
Peremees oli küll veidi ärevil seoses välismaalastest külaliste tekkimisega tema unisesse pühapäeva, kuid välismaalased olid täpselt sama ärevil võõramaakeeles toidutellimise pärast. Õnneks saime mõlemad oma osaga edukalt hakkama ning suutsime sobilikud toidud ja joogid menüüst üles leida. Kusjuures selle jalkapubi teenindus oli taaskord äärmiselt viisakas ja tähelepanelik, millegipärast jõuavad need iseloomustavad faktorid nüüd üsna tihti reisipäevikusse. Ega’s Eesti teenindus nii halb kah ei ole… aga Costa Rica teenindus oli küll enamasti väga hea.

Võtsime alustuseks jugo de piña, mida Raplast pärit inimesed millegipärast kutsuvad ananassimahlaks. Seda toodi kohe korralik mannergutäis. Kummalegi. Ning ka toiduportsudega ei koonerdatud seal üldse mitte - kohe näha, et meestele mõeldud ajaveetmiskoht :) Kui on taldrik, siis tuleb sinna peale kuhjata ikka niipalju toitu, kui veel mahub ning taldrikud üleüldiselt olid selles kohas suured.

Riis mereandide ja... friikatega
Nii oligi naise tellitud mereanniriis lükitud taldrikule niiviisi, et serva peal seisvad terad olid seljaga taldriku suunas, hoidsid kramplikult võltsportselani servast kinni ja pressisid nii kõvasti kui jaksasid, et kamraade söögianumas sees hoida. Mis oli aga eriti kummaline - selle riisitoidu juurde käis ka hunnik friikartuleid. Ei, neid ei toodud eraldi, vaid kõik olid kenasti seal koos, risotto ümber ja sees. Julgelt erinev kompott! Naine oli optimistlik ning alustas koheselt nii friikate, riisi kui selles sisalduvate mereandide manustamist. Friikad jäid esimesena kõrvale, siis loobus ta riisist ja lõpuks jäi ikkagi kõike päris palju järgi. Toit oli küll väga maitsev, kuid seda oli lihtsalt liiga palju. Minu sibulaklops gallo pinto, jahubanaani, ubade ja muu kohaliku kraamiga oli täpselt samamoodi hea ja seda oli samamoodi päris palju, kuid tegin kokale heameelt ning pressisin kogu taldrikutäie kõhtu ära. Raske oli, kuid hakkama sain.

Hotel Nany ja selle retseptsioon (vasakul)
Selle  söögikogemusega ka meie kokkupuude Liberia linnaga piirdus. Aga me ei jätkanud sõitmist enam Interamericanal, vaid võtsime hoopis suuna läände, Nicoya poolsaarele. Tund aega sõitu läbi purukuiva maastiku (no tõesti - täielik Aafrika) ning jõudsimegi Brasilito linnakesse. Nagu eelnevalt mainisin, siis reserveeringut meil polnud, kuid olin paari hotelli saatnud vastuseta jäänud kirjad ning ühte neist välja valitud kohtadest siis vaatama läksimegi. Hotel Nany oli ehe siinse kliima väljendus juba esimestest hetkedest peale. No näiteks oli hotelli vastuvõtt õues, lihtsalt ühe katuse all
Hotellihoone oli üsna rõõsa
ning ma kujutan ette, et katuse peamine eesmärk oli kaitsta töötajat päikese eest. Ka hotelli restoran oli vabas õhus, kuid õnneks ööbimiskohtade tarbeks oli loodud veidi asisematest materjalidest ehitis.


Teenindaja inglise keele oskus oli null (või siis oli sama probleem hoopis minul). Ta tõesti ei saanud mitte midagi aru, mida küsisin. Ega’s midagi - jälle tuli kasutada sõnu, mis minu hinnangul olid hispaaniakeelsed ning nendega oma soovi väljendada. Natuke jagelemist ning järsku tõmbas teenindaja laual olnud paberipakist välja minu saadetud e-kirja. Tohoh, nad olid selle siiski kätte saanud? No suured tänud mitte vastamast! Samas niipalju oli sellest kirjast kasu olnud, et minu nimi oli kusagile kaustikusse üles märgitud ning 3 ööd ära broneeritud. Mitte, et selle
Tuba number 25
järgi suur vajadus oleks olnud, sest hotell oli praktiliselt inimtühi. Parklas seisis paar riigiametnike sõidukit, kuid ühtegi välismaalast peale meie siin ei peatunud.


Ööpäeva eest küsiti 70$ ning piirkonna hinnatasemeid arvestades, oli see väga soodne. See summa sisaldas ka hommikusööki ning võimalust kasutada suurt basseini. Passiandmete avaldamise eest anti meile võti numbriga 25 ja veeti kohvrid tapvalt roosa hotellihoone tagumisse serva. Tuba oli väga lihtne - voodi, laud, konditsioneer, telekas, külmik ja vannituba. Ei midagi üleliigset, samas polnud ka otseselt midagi puudu. Niikuinii me ei plaaninud siin toas väga palju aega veeta. Kõige olulisem oli see, et konditsioneer oli olemas, et väljas särisevast põrgukuumusest natukenegi leevendust saada. Tore oli ka see, et hotelli territooriumil levis tasuta wifi. Pärast selle sisselülitamist leidsin oma suureks üllatuseks postkastist kirja hotell Nanylt :) Kiri oli saabunud poole tunni eest ning seal kinnitati sulaselges inglise keeles, et senjoor ja senjoora võivad tulla, tube on. Peaasi, et ühtegi looma kaasas ei ole (see oli kohe suurelt kirja lõppu lisatud). No ei olnud loomi kaasas.

Playa Brasilito
Naisega juttu ajades tuli juhuslikult välja, et kumbki meist polnud varem Brasilitosse sattunud, mistõttu tundus mõistlik linnakesega tutvust teha. See kuurortike oli sellise keskmise küla mõõtu, vahetult Brasilito kõrval asuva luksusliku Westin kuurorthotelli (kus 1 öö maksis nipet-näpet üle 1000€) ja golfiradade  piiratud territoorium oli sisuliselt sama suur.

Kusagil seal roheluses on lukshotell
Hotel Nanyst randa oli 5-10 minutit jalutamist, kuid selle ajaga jõudis „kõigest“ Playa Brasilitole (ehk Brasilito randa). Kõigest selles mõttes, et küla enda randa ei peeta kõige atraktiivsemaks - liiv pole kõige valgem ning ümbrus on liiga lage (st liivariba on ca 100 meetrit lai). No kui sa elad ja oled Costa Ricas, siis võib-olla tõepoolest võid niiviisi vigiseda ja täiesti korraliku ranna peale nina kirtsutada. Rand, mida soovitati (kiideti/ülistati), asus mõnesaja meetri kaugusel ning seda eraldas tollest „solkrannast“ vaid väike kaljunukk.

Ookeanivaade
Jõudsime Brasilito rannale hilisel pärastlõunal, mil päikeseketas sööstis üha kiiremini ookeani suunas. Kuna meie jaoks oli see reisi esimene kokkupuude ookeaniga, siis olime vaimustunud ka sellest ära põlatud plaažist. Liiv oli pehme, vesi oli soe, laine loksus vaikselt ning terve suure ranna peale oli kokku vaid käputäis inimesi. Tõeline paradiis, mida siin veel tahta? Kaljunuki taga asunud Conchali rand andis sellele küsimusele ammendava vastuse. Mõtlesime küll, et mis seal siis nii väga olla saab, et seda randa Brasilito omast nõnnapalju paremaks peetakse, kuid jah. Conchal oli ikka hoopis teisest puust.

Esiteks ei ole Conchali rand ainult üks rand, vaid see koosneb mitmest erinevast jupist, mis kokku moodustavad kaarja rannariba. Teiseks oli liivariba palju kitsam, mistõttu rannalähedased puud tõid palju hubasust juurde. Ning kolmandaks ei olnud see ainult igav liiv ja tühi väli, vaid ühes ranna servas olid vees ka väikesed kaljunukid, mis tähendas seda, et siin oli sobiv koht snorgeldamiseks. Kuna päike oli piisavalt madalal ja maski ning ujumistoru kaasas polnud, siis täna jäi snorgeldamine ära, kuid sedavõrd rohkem saab järgnevatel päevadel siin sellega tegeleda.

Conchali "rannaliiv"
Aga nüüd kõige olulisemast - see Conchali rannaosa (seal kaljunukkide lähedal) oli tegelikult väga eriline. Kui ülejäänud rand koosnes helevalgest puudrisarnasest liivast, siis kuulsust tõi paigale just see üks ots. Nimelt ei olnud loodus seal peesitamiseks kokku kuhjanud mitte liiva, vaid hoopis tillukesi merekarbitükke. Aja jooksul olid siis hoovused merekarpe siia kivide vastu puruks peksnud, liiva ära uhunud ja niiviisi tekkiski merekarbirand (mida ka Playa Conchal tõlkes tähendab). Ning need ei olnud sellised
Päike loojub
terava- äärelised kivikesed, millel paljajalu käies mõtled ainult selle peale, et millal see piin lõpeb. Ei, see oli selline mõnus, ookeani poolt lihvitud äärtega klibu, kuhu oli mõnus käsi ja jalgu sisse suruda. Täiesti omanäoline ja äge koht oli see Conchal, olime hetkega müüdud ning sellest sai meie kindel lemmik järgnevateks päevadeks.


Kaljunukid siidlainetes
Rahvast rannas oli, aga mitte nüüd üleliia palju. Pealegi ei tikkunud kõik sinna merekarpide peale (mida jagus vaid 50-ks meetriks), vaid eelistasid traditsioonilist liivaranda. Kokku oli Conchali ranna pikkus 2 kilomeetrit, kuigi jah, enamus inimestest oli kohad sisse võtnud esimese (Brasilito poolse) poole peal, sest see on ligipääsetavam ja see oli ka eelmainitud suure kuurorthotelli „kodurand“. Ehk siis rannariba oli täieline sotsialismus - täpselt samad õigused olid nii kohalikel, nendel turistidel, kes maksid hotelliöö eest alla saja dollari, kui ka nendel, kes iga une eest rohkem kui tonna välja käisid. Kusjuures sellised kõik-hinnas-luksuskuurortid on siinkandis tavapärased - (peamiselt) ameeriklased käivad sellistes näiteks oma mesinädalaid veetmas. Ongi 3-4 ööd korraga, maksavad selle eest korraliku kopika, ujuvad peaasjalikult territooriumil olevates basseinides, käivad spas, mängivad golfi, söövad head toitu, naudivad tippteenindust ja lendavad koju tagasi. Julgemad võtavad ette mitmekümne meetrise retke hotelli territooriumilt randa ning proovivad ka ookeani ära. Ok, see oli ilmselt liialdus, aga suures plaanis nii see asi käib.
Aga ookeanivesi oli soe ja kristallselge! Pärast neid matkasid ja ronimisi ning kuumuses leemetamist, tundus suplus tõelise paradiisina. Lained olid suhteliselt väikesed, mistõttu sai algul küll natuke ujutud, kuid pärast pigem niisama kaldaäärses
Mahedad loojangutoonid
vees (mis küll paari sammuga oli ülepea) ligunetud. Õhk on soe, vesi on vannilik, päike loojub - mis võiks veel parem olla? Niisama olles ja loojangut nautides me seal lobistasime kuni oli päris pime. Nicoya poolsaare Vaikse ookeani kliima tähendab õnneks seda, et pimeduse saabudes, temperatuur väga palju ei lange. Jah, pole enam nii kuum kui päeval, kuid samas pole ka külm (kraade lausa seal 25 Celsiuse kandis).


Viimased kiired
Brasilito küla poole tagasi tuli meil vantsida pilkases pimeduses. Enamus rannarahvast oli tulnud aga autoga, mis praegusel momendil tundus väga mõistliku valikuna. Ega midagi hullu polnudki, kuuvalgel ookeanilainete mühina kuulamine pole teps mitte keeruline ja ebameeldiv tegevus. Lihtsalt tahtsime juba hotelli jõuda. Kui nüüd mõni mõtleb, et kuidas turvalisusega oli (kaks gringot pimedal rannal), siis ei tegelikult tundunud hetkekski, et võiks probleemipoegagi tekkida. Kohalikud on turistidega harjunud, lahked ja avalad inimesed. Loomulikult võid alati mõne kriminaalse nässi otsa sattuda, kuid üleüldine turvalisuse tase tundus Brasilitos olevat kõrge. Palju mugavam on ju see, kui turist toob ise raha sinu kätte, mitte ei pea hilistel õhtutundidel kusagil nuiamas käima. Neid vabatahtlikke raha äraandmise kohti (loe: poed, restoranid, baarid) oli Brasilitos kuhjaga. Tollel õhtul me siiski õnge ei läinud, sest kõht oli Liberia nuumast endiselt täis.
Hotelli jõudes tegime vaid väikese snäki ning peagi oligi tunne, et tukk hakkab peale tulema. Sai ju hommikul vara tõustud ning soojas merevees ulpimine tekitas ka paraja rammestuse. Ennem magama jäämist tekkis veel küsimus, et mis kellaks siis homseks äratus panna? Hmmm… Aga kuhu meil homme kiiret? Ega tegelikult polegi ja nii jäigi äratuskell järgmisel hommikul tööta. Homme oli plaanis rannas olla ning niisama ümbruskonnas ringi sõita. Ning randa ei ole ju võimalik hiljaks jääda. Või on? Eks siis homme selgub.

Kommentaare ei ole: