14.03 - Monteverde, Curi-Cancha kaitseala

Huuh, öö oli olnud üsna karge (lisaks sellele, et see oli olnud lärmakas). Paksud tekid, mis olid voodile kuhjatud, läksid kõik kasutusse. Ja see polnud juhus, siinse piirkonna ilm ongi teistsugune kui näiteks paarikümne kilomeetri kaugusel asuvas Arenali rahvuspargis. Monteverde piirkond asub keskmiselt 1500 meetri kõrgusel üle merepinna, see asub samuti Vaikse ja Atlandi ookeani tuulte meelevallas, aasta keskmine temperatuur on 18 kraadi ning pidevalt on kas udu või vihmane (sellest siis ka need kuulsad pilvemetsad).

Meie majake on seal paremal - puude vahel
Pilk aknast välja näitas aga seda, et tänane päev eristub selgelt ootustest ja aasta keskmisest, sest taevas siras päike ning pilvi ei paistnud kusagil. Kuna pilvemets asus mõne kilomeetri kaugusel, siis seal võis kliima olla muidugi teistsugune, kuid vähemalt siin, Santa Elenas, oli väga kaunis suveilm.

Ärkasime muide pool seitse, sest kella seitsmest lubati hommikusööki pakkuma hakata ning tahtsime olla kaks esimest suud laua ääres. Seda seetõttu, et enamus kohalikest matkaradadest avati pool kaheksa ning suur soov oli olla esimesed inimesed rajal. Seda selleks, et tabaksime elusat loodust ootamatult, mitte ei ootaks seda, et eelkäinud matkajad nad kõik ära hirmutaks. Ning hoolimata jahedamast kliimast (mitte segamini ajada „jaheda kliimaga“), kehtis ka siin reegel, et kõige suurem tõenäosus kedagi näha, on hommikuti.

Läks nii, et tol hommikul olimegi kõige näljasemad (ehk siis esimesed) ning seetõttu võeti ja täideti ka meie tellimus esimesena. Naine läks tipica ehk kohaliku hommikusöögi teed, minu osaks said praemuna ning pannkoogid siirupiga. Toiduga Monteverde Villa Lodge ei koonerda, ei olnud nii, et paar kõrbenud peekoniviilu ja poolik muna taldrikul. Tipicast saaks söönuks terveks päevaks, kui kogu ette veetava laadungi naha vahele keerad. See sisaldas loomulikult ubasid riisiga, kuid lisaks veel muna, praetud jahubanaani, juustu ning tortiljarulli. Ka minu praetud muna (pigem karp mune) täitis terve taldriku, mistõttu vahepeal lausa muretsesin, et kas neid siirupisi pannkooke ikka jaksan (sisimas ma väga-väga tahtsin jaksata). Õnneks leidsin siiski endas jõudu, mistõttu nende kookide maine teekond lõppes ettenähtud viisil ning samasse auku läksid veel ka mõne puuviljatükid.

Loomulikult käis hommikusöögi juurde ka mahl, tee ning kohv. Oh, see kohv… Ma ausalt öeldes ei oska kirjeldada, et mis teeb kohvist hea kohvi. Mul on enamuse toitudega/jookidega nii, et ma maitstes saan aru, et kas ta on hea või halb, kuid põhjendada ei oska praktiliselt kunagi. No lihtsalt on väga maitsev või siis lihtsalt on paras sopp. See kohv aga oli VÄGA HEA kohv! Tegemist oli kõige parema kohviga, mida ma Costa Ricas (ja ilmselt ka terves senises elus) olin saanud ja etteruttavalt võib öelda, et ka hiljem pole seda üle trumbatud.

Kuna naine antud pruuni mürki ei tarbi, siis kasutan oma väidetele vettpidavuse lisamiseks kõrvallauas istunud eakate USA daamide kommentaari. Tsiteerin: „This is the BEST DAMN coffee I’ve ever had!! What is it??“. Kui google translatega seda tõlkida, siis on tulemus selline: „See on Best Damn kohvi mul kunagi olnud!! Mis on??“. Inimkeeles tähendab see seda, et tegemist oli parima kohviga, mida need mamslid elus on joonud ja lisaks küsiti ka kohvisorti.

Kahjuks ma ei kuulnud, et mis sort see oli ning ise ei taibanud ka täpsustada. Niipalju kuulsin, et seda müüakse siinses supermarketis. Aga mina, kes ma teist nägu tegemata suudan kohvi pähe igasugust masinaõli juua ning kelle jaoks pole olemas liiga kanget kohvi, olin igatahes sellest joogist suures vaimustuses. Ilmselt see aroomi ja maitsete nüansirikkus ning täpselt õige aja kestnud röstimine, olid tulemuse ära toonud. Eks ka valmistamisel on omad nipid - kui palju vett lisada, kui kaua tõmmata lasta ja nii edasi. Ehk siis kui head kohvi saab Costa Ricas igal pool, siis minu isikliku sisemise telekanali saate „Costa Rica otsib superkohvi“ võitis Monteverde Villa Lodge’i hommikujook.

Aga kohv kohviks, ega me sellel söögikorral tegelikult väga pikaks venida ei lasknud. Valgud, süsivesikud ja rasvad makku ning leegid peale. Kui rõhuv osa turistidest suunduks nüüd Monteverde Cloud Forest Reserve’i (Monteverde Pilvemetsa kaitsealale), siis meie ei olnud üldse nii rõhuvad. Tegelikult plaan A oli ka meil just selle kaitseala külastamine, kuid tutvudes erinevate allikatega, otsustasime, et läheme hoopis kõrvalasuvale Curi-Cancha kaitsealale. Ei, põhjus polnud selles, et Curi-Cancha oleks parem kui Monteverde, vaid selles, et Monteverde pidi olema üsna ülerahvastatud. Ning suurte massidega metsas kulgemine oli kõike muud, kui see, mida otsimine. Tahtsime ikkagi näha linde-loomi-taimi, mitte teisi inimesi (ja taimi). Monteverde pilvemetsa kaitseala on kindlasti väärt kogemus, kuid selle väärtus (väidetavalt asub nende 5000 hektaril 2,5% maailma bioloogilisest mitmekesisusest), on kahjuks ka selle needuseks.

Naabriks olev Curi-Cancha kaitseala oli aga kordades vähempopulaarsem, kuid seda suuresti teadmatusest. Näha ja kuulda oli seal praktiliselt sama palju ning hea õnne korral, võis seal teostada ka ühe pildiunistuse (just linnuliigi mõttes), aga sellest juba hiljem.

Sissepääs matkaradadele
Olime kaitseala parklas kolmas auto ning see oli esimene positiivne märk. Teine positiivne märk oli pileteid müüv pargivaht, kes oli selline rõõmurull, et ajas isegi eestlased varahommikul naerma. 14 dollari (pagan, selline tunne nagu neil polegi oma raha) eest anti meile pilet, matkaradade kaart ning pargivahi soovitus, et kuhu tema soovitaks esimesena minna ja mida seal näha võiks. Pärisime ka oma salasoovi/pildiunistuse subjekti kohta ning kavala naeratuse saatel tõmmati kaardile rist - minge sinna. Et neid olevat seal eile nähtud ning kui veab, siis võib ka täna näha, kuid garantiisid ta ei anna. Aga see oli ka kogu info, mida saada soovisime, nüüd kibelesime juba rajale.

Kuna esimene grupp oli võtnud giidi, siis nad polnud raja sissepääsust kaugemale saanud. Giid seletas seal kaitseala ajalugu, mistõttu uhasime neist kiirelt mööda ja olime seetõttu tol päeval esimesed matkajad rajal. Ajalugu saab pärast juurde ka lugeda, näiteks nüüd.

Yellowish Flycatcher
Curi-Cancha tekkis aastal 1970, mil üks USAst pärit perekond ostis siinsed krundid ja pani sellele antud nime. Nimi tähendab muide inkade keeles Kuldset Aedikut, kuigi minule jääb veidi selgusetuks, et miks peaks ühel Kesk-Ameerika kaitsealal olema inkakeelne nimi. Samahästi oleks võinud olla siin setukeelne nimi, sest inkade kunagise impeeriumi kõige põhjapoolseim serv jäi siit nii 1500 kilomeetri kaugusele lõunasse. Aga no nimi pandi ning nüüd peavad siinsed asukad sellega leppima.

Ostmise hetkel oli pool krundist karjamaa ja pool krundist esmane vihmamets. Viimase 45 aasta jooksul ei ole ühtki täiendavat ala metsast vabastatud ning võimaldatud kunagistel karjamaadel taasmetsastuda (alles on jäänud vaid 5% metsata platse). Kokku on sellel eravalduses oleval reservaadil pinda 85 hektarit ning praegusel kujul on see turistidele avatud aastast 2011.

Seitse kilomeetrit matkaradasid (Monteverdes on vastav number 13) asuvad vahemikus 1450-1615 meetrit üle merepinna ning 40% metsadest on niinimetatud madalmäestiku märg mets ning 60% eelmäestiku märg mets. Tegemist on linnuvaatleja paradiisiga (jee!!), kus võib kohata üle 200 erineva liigi. Lisaks nendele ka hulgaliselt loomi, kellest tihemini kohatavad on armadillo, tavaninakaru (koaati), aguuti, kinkažu (jah, on sellised loomad ka päriselt olemas, hoolimata, et te nendest midagi ei tea), otselot, kahevarbaline laisik ning kolme liiki ahve. Kaitseala esmane eesmärk on siiski looduskaitse, mistõttu ei lubata matkaradadele korraga kunagi rohkem kui 50 inimest (vs 250 inimest Monteverdes).

Pilvemetsa õis
Alguses läksime vaikselt tipa-tapa, kuid see suur „X“ seal kaardil hakkas peagi põletama, mistõttu ühel hetkel marssisime otse selle tähise suunas. Selle risti kohal asus päriselus lagendik ja selle keskel kaks suurt puud. Nende puude otsast otsitav salapärane liik oli aga ketsal (ka tuntud kui hundketsal). Olime puude juures kõige esimesed ning väheke otsimist ja oh imet! Olidki täiesti linnud olemas!

Mis imelind see ketsal siis on, et niiviisi amatöörpiltniku kihevile ajab? Esiteks on ta täiesti erilise väljanägemisega lind, nagu ka fotodelt nähtub. Teiseks on ta olnud Kolumbuse-eelsete Kesk-Ameerika tsivilisatsioonide jaoks püha lind. Ketsali ülipikad rohelised sabasuled kaunistasid nii asteekide kui ka maiade ülikute peakatteid (quetzal tähendab nahuatli (asteekide) keeles „pikka sulge“) ning quetzalcoatl (sulgedega madu) oli nende nii tuule- kui ka tarkuse- jumal. Kusjuures sulgede saamiseks ketsalit ei tapetud (see oli suur kuritegu), vaid lind püüti kinni, võeti sabasuled ja lasti uuesti lahti.
Ketsal täies hiilguses
Kaasaegses kultuuris on ketsal olnud ka vabaduse sümboliks, sest pikka aega arvati, et neid linde pole võimalik puuris hoida ning päris kindlasti nad vangistuses ei sigi. See arvamus tulenes asjaolust, et korduvalt oli täheldatud seda, et kinni võetud lind teeb endale üsna ruttu otsa peale (ärge küsige kuidas - ei tea). Aga ligikaudu 10 aastat tagasi see müüt purustati, kui ühes Mehhiko loomaaias koorus munast pesueht ketsal. Mis ime läbi veendi ketsal eneka tegemisest loobuma ja siis veel vastassugupoolega läbi käima, seda kahjuks ei tea. Ketsal on muide nii Guatemala rahvuslind kui ka rahaühik.

Tavaninakaru e coatimundi
Niisiis üks väike unistus sai tolle puu all teoks - üks paarike ketsaleid oli täiesti olemas ning üsna ükskõikne ka särasilmse fotograafi suhtes. Fotograafe ja niisama kiibitsejaid tuli aga peagi juurde, kuid õnneks ka see ei seganud linnu eluolu väga palju. Kahjuks täiesti ideaalset pilti ma sealt ei saanud, kuna lind hoidis ennast siiski okste vahele, kuid midagi siiski ning selle efektse tiivulise nägemine oleks ilma pilti tegematagi üks parajalt suur vedamine.

Nüüd kui see lind nähtud, oli pinge maas :) Kõik, mis lisaks tuleb, on boonus. Aga see boonus ei lasknud ennast oodata, sest juba ketsali passimise ajal märkasin, et lagendiku teises servas toimub mingi liikumine. Siis kui tähelepanu linnult lõpuks suutsin kõrvale rebida, määrasin liikumise allika ka läbi fotoka teleobjektiivi ära - tavaninakaru ehk koaati. Kuna need lagendikule kogunenud ligikaudu 10 inimest olid ketsali passimise ja pildistamisega niivõrd ametis, siis ühel hetkel irdusin seltskonnast ja tegin ninakaruga tutvust. Õigemini peaks ta nimi olema hoopis nina-kogu-aeg-maas-
Coppery-headed Emerald
rohu-sees-karu, sest need paarkümmend minutit, mis ma teda pildistades veetsin, tõstis ta oma seaninakese rohu seest välja vaid mõnel korral ja sedagi hetkeks. Fotograafist ta väga välja ei teinud, mistõttu sain lausa 10 meetri kaugusele lõpuks.

Pärast seda saime sellest lagendikust end viimaks ka lahti kiskuda. Jätkasime oma retke mööda rada, mis oli meie näpus oleval kaardil tähistatud numbriga seitse. Selle teoga saavutasime muuhulgas ka selle, et olime päris pikalt kahekesi. Saime rahulikult uudistada ning ka pildistada nii linde kui ka loomi. Näiteks jäi kaitseala serval, ühel karjamaal silma kitse moodi loom, mis jalutas rahulikult ringi hobustele mõeldud koplis. Isegi hobused vahtisid teda suu ammuli, et mis värk on?? Kas see on nüüd meie koppel või mingi paganama loomaaed?

Green-crowned Brilliant
Igasugu põnevaid tiivulisi jäi objektiivi ette aga hulgem, kuigi pildistamisolud olid rajal taaskord keerulised - kusagil võrade taga siras kuum päike, aga all maapinna lähedal oli päris pime. Seega ainult statiiviga käis toimetamine.

Purple-throated Mountain Gem
Järgmisel lagendiku- kesel tervitas meid koolibride aed, mis sisuliselt kujutas endast puude külge riputatud palmisuhkrukannukesi, kus siis pisilased joomas käisid. Põhimõtteliselt täpselt sama süsteem, mis seal La Virgeni fotokohas. Vahe oli ainult selles, et ümberringi siblis päris palju inimesi, kes siis üritasid üksteise võidu neid fotogeenilisi ja värvilisi metsahaldjaid filmida, pildistada ning isegi meelitada näpu peale istuma. Nüüd lõi teleobjektiivi olemasolu pluss välja kahel põhjusel. Esiteks vältisid kaasmatkajad pildistamise ajal minu ja linnu vahele sattumast, sest statiivi peale paigutatud peegelkaamera eristus selgelt tahvlitest ja nutitelefonidest (mis olid seal ülekaalukad pildistamisvahendid). Ilmselt näisin professionaalina :) Teiseks aga võimaldas teleobjektiiv olla
Stripe-tailed Hummingbird
sellest (ligikaudu kümnepealisest) rahvasummast veidi eemal, samas kui telefoniga pidid ikka päris tiiva alla ronima (mida nad aga päris kindlasti ei lubanud), et lind oleks pildil suurem kui üks piksel (vaata ka minu tehtud, eeskujulikult halva kvaliteediga tehtud videoklippi - sealt näeb kenasti ka nende liikumise kiirust). Koolibrid on teatavasti edukad kasvujälgijad, mistõttu saavad pikkuse puhul enamasti 10 sentimeetriga hakkama.

Kuna siinsed koolibride suhkruveeanumad olid asetatud lagendiku keskel olevate puude külge, siis sain seekord peamiselt nendest üleelusuurustest kärbestest istumispilte (La Virgenis aga tabasin neid peamiselt lennult). Hiljem kodus fotosid sorteerides selgus (sest kohapeal pole seal midagi aega vaadata, nii kiirete tiivuliste puhul tuleb lihtsalt hagu anda), et rõhuv osa Curi-Cancha koolibritest olid minu jaoks täiesti uued liigid. Muidugi polnud ka imestada - kuigi kahe pildipaiga vahemaa oli linnulennult vaid 75 kilomeetrit, olid kliima ja keskkond kardinaalselt teistsugused. Ei
Coppery-headed Emerald
saa kordamata jätta, et see ongi Costa Rica üks suurtest võludest. Vahemaad on väikesed, kuid erinevused flooras ja faunas tihtipeale suured. Eestis poleks ju vahet, et kas passid Pärnu või Haapsalu roostikus - suure tõenäosusega on mõlemas paigas see kajakas, kes sulle suurest vihast pähe situb, täpselt samast liigist.

Koolibride juurest suundusime edasi Lõvi nime kandvale matkarajale. See on täpselt sama loogiline rajanimi kui see inkakeelne kaitseala nimi. Oleksin väga üllatunud, kui siin ekseldes
Sini-saabelkoolibri
õnnestuks lõvi näha. Esmamulje raja kohta ütles hoopis seda, et enamjagu matkajatest koolibride aiast edasi ei tule (võib-olla neil oli mingi täpsem info loomade kuninga esinemise võimalikkuse kohta?) ning pigem hakkavad auto poole tagasi vantsima. Seega läbi tiheda džungli vonkleval teerajal ei kohanud me lisaks lõvidele ka eriti inimesi (siiski paar tükki rohkem kui lõvisid), küll aga erinevaid linde, sisalikke, ahve ja palju muud. Silmapaistvamatest isenditest
Green Violetear
tooks ära suure, musta kalkuni- laadse linnu (ametliku nimega hoko) ning mitmet liiki metsikud (eluviisilt, mitte käitumiselt) kanad, kes puude all ringi siblisid. Silmapaistmatutest jäi aga hinge üks lummava häälega lind, võiks lausa öelda, et see tema laul oli müstiline ja ebamaine (kuula/vaata näidet
siit). Algul mõtlesime, et tegemist üliefektse välimusega kellalinnuga (bellbird), kuid pargist väljudes saime pargivahilt teada, et kellalindusid praegu Monteverdes pole. Need jõuavad siiakanti maikuus, mil Nikaraaguast Panamasse migreerutakse. See lind oli
Green-crowned Brilliant
hoopis kostariika näpprästas (jah, sellise nime on Eesti ornitoloogid talle pannud, ma ei tea miks), kes hoolimata pidevale trillerdamisele ja meie pikale otsimisele jäi täiesti nähtamatuks.

Raja ühes kaugeimas punktis oli võimalik heita pilk ka mandrilõhele - ühele poole jäi Kariibi laam ja teisele poole Vaikse ookeani laam, kuid sellel kohal oli nimi küll efektsem kui tegelikkus. Sisuliselt oli see lihtsalt üks org keset metsa, ei mingeid dramaatilisi mandrilavade kokkupuutekohti. Kehitasime õlgu, tegime väikse linnupette ja jätkasime matka.

Isane Purple-throated Mountain Gem
Kui me lõpuks ringiga uuesti ketsalipuu juurde tagasi jõudsime, polnud sellel lagendikul enam ühtki inimest. Ketsalid aga olid alles, kuigi veelgi rohkem peitu pugenud. Küll aga nägime neid paar korda üle lendamas ning tänud isaslinnu suurele sabale, oli see väga lahe vaatepilt. Kaameraga kahjuks reageerida ei jõudnud.

Kitse moodi hirv - masaam
Kokkuvõttes - Curi-Cancha kaitseala oli meie vastu olnud helde ning seda heldust jagati kuni viimaste hetkedeni. Parkimisplatsi kõrval, puu otsas, istus lind nimega motot, keda kõige paremini kirjeldab vast asjaolu, et tema sulgedest võib sisuliselt leida kõik maailma värvid. Tavalisel päeval oleks tema nägemine ja pildistamine olnud tõeline vedamine, kuid tänast
Mustrind-selvavutt
silmas pidades, oli see täiesti loogiline, et ta oli sealsamas, parkla kõrval, puu otsas.

Olles siiski eestlane, tuleb leida ka mõni koht virisemiseks. Hmm… Ajaa - laisikut ei näinud. Siis… siis näiteks otsaesise kõrvetasin ära. Seda hoolimata sellest, et olime suure osa ajast pilvemetsa varjulises rüpes. Ketsalid ja koolibrid olid süüdi, et pidin olema päikese käes ja ketsalite puhul ka üles poole passima. Ning
Pruunnäär all paremas nurgas. Ja keskel kah.
loomulikult ei olnud tänasel päikeselisel ja tulipalaval päeval metsas pilvedest haisugi, mistõttu võib tänase vaatluse põhjal pidada seda pilvemetsa juttu kaudselt pettuseks. Mis siis veel? Kindlasti oli veel väga palju asju halvasti, enamus (rohkem kui kahesajast) linnu- ja loomaliikidest jäid ju nägemata ja pildistamata. Infobrošüüris mainiti ka jaaguarit, kus see kõuts siis oli?

Õgardlusele kalduv suur-lotthoko
Kui iroonia kõrvale jätta, siis need 6 ja rohkem tundi, mis seal veedetud sai, lendasid mööda ülikiirelt. Kui me ühel hetkel imestasime, et kuhu kõik teised matkajad on jäänud, siis kella vaadates lõpuks mõistsime - kaitseala väravad pannakse ju peagi kinni, seega ülejäänud loodushuvilised on suures osas lahkunud. Mõni üksik imelik (peale meie) veel tuias metsa vahel. Poole kolme paiku (st pool tundi enne sulgemist) panime meiegi oma masinale hääled sisse ning sõitsime edasi. Esialgu oli tol päeval plaanis ka liblikaaeda külastada, kuid kell oli sealmaal, et ka sinna enam ei jõudnud. Mis siis ikka.

Uhke Blue-crowned Motmot
Kõht oli küll tühi, kuid enne söömaminekut otsustasime ära broneerida homse hommikuse tegevuse. Selleks sõitsime kõrgemal mägedes asuvasse hotelli nimega Monteverde Cloud Forest Lodge. Ei, me ei soovinud öömaja vahetada. Siit algasid hoopis Monteverde piirkonnas väga populaarsed zip-liningu (trosslaskumise) retked ning meie soov oli see asi ära proovida. Teenusepakkujaid oli piirkonnas päris mitmeid, kuid meie valik jäi teiste kasutajate kogemusi arvestades Original Canopy Tourile. Nagu nimigi vaikselt viitab, on tegemist kõige esimese vihmametsa puuvõradesse
Great-tailed Grackle
ehitatud trosslaskumise rajaga Costa Ricas (ja tegelikult kogu maailmas). Nõustun, et „kõige vanem“ ei ole just kõige parem omadus, mida ootad rajalt kümnete meetrite kõrgusel maapinna kohal vuhisedes (ning kus sinu elu on otseses mõttes trossi, selle kinnituste ja rakmete käes), kuid me tegime meelevaldse eelduse, et seda rada on ka pärast ehitamist vähemalt korra või kaks hooldatud.

See lõbu ei ole kõige odavamate killast (45 USD per trosslaskur), kuid kui sellist asja üldse proovida, siis tasub seda teha siinkandis, kust asi alguse sai. Osalenud inimeste kirjeldused igatahes lubasid väga vägevat kogemust. No eks homme varahommikul siis selgub. Kell 7.30 pidime platsis olema ning mitu korda korrati üle, et kindlasti võtke pass ka kaasa. Siis on pärast lihtsam tuvastada või? On ikka mugavad mõned inimesed. :P

Sabor Tico restoran
Nüüd aga kiiresti-kiiresti (loe: aeglaselt, sest tee ei võimaldanud teisiti) Santa Elenasse tagasi ning sööma. Lonely Planet soovitas muuhulgas sellist kohta nagu „Sabor Tico“ ning kes oleme meie, et tähtsa raamatu soovitust mitte millekski pidada. Söögikoht asus jalgpallistaadioni kõrval ning täiesti sobivalt oli käimas üks matš
Mäng oli täies hoos
Monteverde poiste ning ühe teise linna meeskonna vahel. Kuna restoranil aknad kui sellised puudusid, oli võimalus ka sees istudes mängule kaasa elada. Mängul oli olemas isegi kommentaator, kelle naljakas pläma kõlas tänu suurtele kõlaritele üle terve ümbruskonna.

Sabor Tico tähendab eesti keeles Costa Ricalase maitse (st see, mis talle maitseb, mitte see, kuidas ta maitseb) ehk siis tegemist oli kohaliku toidu restoraniga. Seega oli ilma menüüsse vaatamata selge, et riis ja oad on siin põhitoidus. Menüüsse vaatamisel see ka kinnitust leidis, kuid õnneks oli siin ka palju muud põnevat. Naine muidugi ei saanud teisiti, kui pidi võtma kõige imelikuma asja, mille kokk oli julenud toidukaardile
Tulevane maailmakuulus jalgpallistaar?
kirja panna - lehmamagu tomatikastmes, riisi ja maisipannkoogiga. Enne kindlat jah-sõna ta küsis veel teenindajalt, et kas tema, kui kohalik inimene, sööb seda, kuid vastus oli äärmiselt ebalev. No, et olen söönud, aga päris kindlasti pole see minu lemmik ja et see on sellise spetsiifilise maitsega. Et pigem ei soovita. Tuli välja, et see oligi see julgustus, mida naine oli oodanud ja ta telliski vissimuu kõhuosad ära.

Üks lehmamagu riisiga, palun
Serveeriti seda jõledust väga armsas (kuid läbipaistmatus ja kaanega) potikeses, mis tegi tast peaaegu asja, mida võiks toidulauale asetada. Naine sõi rahulikult, ilma nägusid tegemata, üsna suure osa sellest lobist ära. Pärast reisipäevikusse kirjutas, et „väga enam ei tahaks“ :)

Mina jäin ka seekord inimestele mõeldud toitude juurde ning sõin Monteverde meeskonna ilmselgele kaotusele kaasa elades ülimaitsvaid quesadillasid. Need on sellised juustupirukad ning arvestades tänast kuuma ilma, oli nendest mulle küll ja veel.

Tuba oli suur, kui koppel
Kella kuue paiku olime juba oma hotellis/majas ning otsustasime, et teeme pooleteise tunni pikkuse hilise siesta. Eks see kolisev öö ja pikk päevane matk andsid tibakese tunda. Mõeldud-magatud. Poole kaheksast olime taas üleval ning tegelesime järgnevate päevade planeerimisega. Homme õhtuks oli vaja leida öömaja (esmalt aga üldse see linnake, kuhu me Vaikse ookeani rannikul oma baasi teeme), panna paika reisimarsruut ning mõelda välja, et mitu ööd ja päeva me sealkandis oleme. Seekord ei läinud ööbimispaikade otsimise ja leidmisega nii ladusalt kui seni. Ägedaid ja mõistliku hinnaga kohti oli, kuid need kõik olid broneeritud. Osad olid ka sellised, kus online-broneeringut polnud võimalik teha, nendele siis kirjutasin (kuid ei tol päeval ega ka järgmisel ei saanud ma oma kirjadele ühtki vastu). Igatahes sellele tegevusele ning ka piltide sorteerimisele ja väikesele õhtueinele kulus päris palju aega, mistõttu tuli kustus meie tares alles kell 11 õhtul.

Enne kui pea patja puutus, oli selge, et ka täna tuleb eilsega sarnane öö, sest õhtu hakul oli tuul taas tuurid üles võtnud ning nii käisid puud jällegi vastu plekk-katust. Ikka koll-koll-koll, koll-koll-koll, koll-koll-koll…

Kommentaare ei ole: