13.03 - Arenali järv, Viento Fresco, Monteverde

Uni kandis meid tol hommikul „lausa“ poole kaheksani. Otseselt kiirelt meil polnud kuhugi, kuid katsu sa magada, kui kella kuue paiku hakkab akna taga mitmehäälne ühendatud linnukooride kontsert, mis muutub (vähemalt minu arvates) laul-laulult valjemaks. Ühel hetkel hakkab see unenägudest niivõrd palju üle käima, et ei jäägi muud üle, kui ärgata.

Cerro Azuli majakesed aia poolt
Aga kiiret polnud meil sellegipoolest, sest kui tänane päev ennatlikult kokku võtta, siis pidime jõudma praegusest asukohast paarikümne kilomeetri kaugusele (linnulennult). Juhtumisi me linnud siiski polnud, seega tuli minna mööda teed ning nii talitades tuli kilomeetrid tiba rohkem - ligikaudu 110. Kaart näitas, et tee on käänuline ja teisel pool Arenali järve tuli ukerdada ka mägedes, mistõttu ajaliselt võis arvestada 3-4 tunniga. Kuna aga meil oli paar peatust ka plaanis, siis laiem eesmärk oli enne pimedat kohale jõuda. Näis, kuis läheb. Kõigepealt aga siis hommikused toimetused.
Pärast kerget hommikueinet, otsustasime teha väikese jalutuskäigu meie majutuskoha territooriumil. Lisaks lopsakale aiale, pidi kusagil siin voolama ka jõgi ning mul tekkis kohe sportlik huvi, et kas selle nirekese vesi on ka keskmisest soojem? Äkki saaks päeva alustamiseks teha samuti väikese spa-protseduuri?

Muide päev oli hoopis teistsugune kui eile - taevas siras päike ning soojakraade oli seetõttu kõvasti rohkem. Juba hommikul vara kehtis õues selline hea Eesti suvi (kraade kahekümnendate keskpaiku). See aga ei tähendanud, et piirkonna tõmbenumber, Arenali vulkaan, oleks verandalt kätte paistnud. Millegipärast häbenes ta endiselt ning hoidis end turvaliselt pilvede varju. Jah, nõlvu oli rohkem näha, kui eile, kuid tipu pidid endiselt ise juurde mõtlema, sest seda meile ei näidatud. Aga mida minut edasi, seda kõrgemale see pilvevaip kerkis, mistõttu vaikselt lootsime, et enne lõplikku ärasõitu, ikkagi näeme selle ideaalselt koonja mäe täies hiilguses ära.

Jääkülm kärestik
Jõgi oli täiesti külm, lausa jääkülm. Ümbrus oli küll kaunis, kuid suplema see kargus ei kutsunud. Eilne vanniveejõgi oli meid täiesti ära hellitanud. Kui veel eilset päeva meelde tuletada, siis mäletatavasti sai enestele lubatud, et kui on ilusam ilm, siis võiks uuesti seda Chato vulkaani matka katsetada. Ilusam ilm oli, kuid katsetama siiski ei läinud. Esteks olime eile juba väikese matka (tõsi, üsna kerge) teinud ning teiseks oli meil tänaseks ka üks paras ronimine välja mõeldud (see, et see programm sisaldas kõva turnimist, selgus küll alles kohapeal :)). Lisaks muidugi veel asjaolu, et kui me selle Chato matka alla 6-8 tundi magama paneme, peame Monteverde suunas kulgema ilma peatusteta ning suurema osa teest ilmselt läbima ka pimedas. Seda aga ei tahtnud, sest Arenali järveäärne maastik pidi olema väga maaliline ja ma pakun, et eriti valgel ajal.
Cerro Chato (keskel) ja Arenal (vasakul) pilveteki all
Enne La Fortuna linnast lahkumist, tuli aga seal veel mõned asjad joonde ajada. Esmalt oli vaja marke (sest muidu oleks see eilne postkaartide kirjutamine tühja läinud) ning neid saab Costa Ricas ainult postkontorist. Õnneks oli linnas säärane
La Fortuna kirik
asutus olemas ning ka avatud. Järjekorras oma võimalust oodates sai vaikselt fantaseeritud, et millised selle riigi margid välja võiksid näha. Arvestades kohaliku looduse värvikirevust, olime kindlad, et ju seal peal mõni uhke lind-loom-kala-lill on. Sellele vargsi viitasid ka suured ja värvilised margipildid postkontori seintel.


Aga võta näpust (mida sealt parasjagu võtta on), ei olnud nii! Meie ees järjekorras seisis USAst pärit tädike, kes vist oli terve Vana Testamendi (ja ka Uue takkapihta) postkaartidele ümber
Kesklinn
kirjutanud. Postkaarte oli ta pihus tõesti kümneid. Pärast seda kui ta oli küsinud teenindajalt mustmiljonit marki, ulatati talle üks rull kleepekatega. Üleõla kiigates nägin ka põhjust,  miks mammi põsed järsku küünarnukkidest allapoole vajusid. Markideks võis neid kleepse nimetada ainult seetõttu, et postkontori töötaja ütles, et need on margid. Kui ei teaks, ütleks, et need on mingid kleepsud tootekoodidega, mida siis pakenditele peale kleebitakse.


Põhimõtteliselt moodustasid silmapaistva osa sellest lipikust mingi numbriline kood, kuupäev, kellaaeg (ilmselt siis margi printimise oma), mingi tsooninumber, hind ja Costa Rica posti nimi ning kodulehe aadress. Et see asi päris ekseli väljatrüki moodi välja ei näeks, oli keegi ühtevärvi vildikaga ühe kauni siksaki
Keskpark
ka sinna põiki üle tõmmanud. Palju ilusamaks see „marki“ ei teinud, koledamaks ammugi mitte (sest see polnud lihtsalt võimalik). Kui kunagi oleks ka maailma esimesed margid sarnased välja näinud, puuduks globaalsest lingvistikast sõna „filateelia“ ning miljonid noored poisid oleksid markide kogumise asemel hoopis paha peale läinud. Seda seetõttu, et selliste markide kogumine oleks sama rahuldust pakkuv kui poetšekkide kuhjamine
Arenali vulkaan paistis La Fortuna igast punktist
kuhugi albumisse. Või tundub, see tõenäoline olukord, kus üks kolmanda klassi poiss ütleb teisele, et ma vahetaks 4 Säästumarketi tšekki ühe Stockmanni tšeki vastu?


Aga tagasi La Fortuna postkontorisse. Maadam Ameerikast siis tegi meeleheitliku katse ja küsis, et kas mingeid alternatiivseid marke ka on? Et tahaks midagi ilusamat kaartidele panna. „Ei, need on ainuke variant,“ kõlas vastuseks. Nujah, mis siis ikka. Naljakas oli see, et see klient maksis kenasti USA dollarites ning sai tagasi samuti seda valuutat. Ma saan aru kui suvenirkades ja muudes turistidele suunatud eraärides on võimalik nii toimida, kuid riigiasutuses…

Arenal kergitab vaikselt pilvekatet
Võtsime linnast veel paagi bensiini täis, varusime ka produkte, mida tee peal vahelduseks nosida (seal hulgas portsu minibanaane taaskord) ning teele! Pilvekiht taevas oli jäänud veel hõredamaks ning suurim vesise õhu kontsentratsioon oli endisel Arenali tipu ümber. Kuid nüüd oli tõepoolest ainult kõige kõrgem tipp kaetud, ülejäänud vulkaan oli aga ilmunud nähtavale. Põhimõtteliselt
Idüll
nägime siis tulemäge vahetult enne piirkonnast lahkumist rohkem, kui varasematel päevadel, kui selle ümber tatsasime. Aga vägev oli ta tõepoolest ning kuju mõttes tõesti õpikunäide vulkaanist - kõrgusesse sööstev koonus.


Sõitsime mööda ja pildistasime just seda poolt, kus oli näha kivistunud laavavoolu. Ilmselt paari tunni pärast oleks ka viimane pilv kadunud ja tipp väljas, kuid ei hakanud seda ära ootama. Mägi nagu mägi ikka, tänapäeval ju sealt miskit ei purska.

Kurjakuulutav vulkaan
Aga see tee algus oli tuttav, eile olime siin korduvalt saalinud. Esimese peatuse tegime üsna ruttu, sest tahtsime pilgu peale visata ka Arenali järve paisutamiseks loodud tammile. See tamm tegelikult loodi suhteliselt hiljuti - aastal 1979 - ning nagu tavaliselt, oli ehituse põhjuseks uus hüdroelektrijaam. Valmimise hetkel tootis see jaam lausa 70% Costa Rica elektrist, tänaseks on särtsunõudlus kõvasti kasvanud, mistõttu osakaal jääb sinna kuuendiku juurde.

Laava hakkab vaikselt rohelusega kattuma
Kusjuures selle tammi ehitamine suurendas Arenali järve pindala kolmekordseks ning vetevalda jäid ka kaks küla, mis ümber asustati. Enamus rahvast suunati selleks spetsiaalselt ehitatud linna, Nuevo Arenali (Uus Arenal). Vana Arenali küla asus järve lõunatipus La Fortuna lähedal, uus linn asub aga järve põhjatipus (seega ca tunnise autosõidu kaugusel). Emotsionaalselt oli see kindlasti raske - oma kodu maha jätmine, kuid teisalt asub Nuevo Arenal looduslikult väga kaunis kohas, miljonivaatega järvele, mistõttu võib-olla see vahetus polnudki kõige hullem. Aga sinna linna jõudsime hiljem, esmalt siis tamm.

Arenali jalam
Tammi parkimisplatsil pakuti meile kohe mingeid teenuseid (täiesti ebatüüpiline olukord Costa Ricas). No näiteks võimalus laenutada vesijalgrattaid, paate või sõita mootorpaadiga kuhugi teise järveotsa. Nendest viisakalt keeldusime (ühest „ei“-st täiesti piisas), kuid samas tekkis endal huvi osta prooviks üks kookospähkel, mida üks vanamees seal oma autokastist müütas (müütas rohkemaid, aga osta tahtsime üht). Esmalt vaatasime, kuidas kohalikud seda ostuprotsessi läbi viivad (peamiselt huvitas see, et palju nad selle eest raha välja käivad) ja siis läksime ise nõutama. Neid kookoseid täis palme kasvas seal igal pool, mistõttu tundus see olevat üsna lihtne bisneks, kuid papi pakus ka lisandväärtust - lisaks ära korjamisele ja kohale vedamisele. eemaldas kaupmees nendelt rohelise kesta, lõi pähkliosalt kupu maha ja viskas kõrre ka sisse. Kõrre kaudu voolas suhu looduslik värskendav jook ja seda kõike 500 coloni (90 eurosendi) eest.

Järve tamm
Maitse oli selline… lihtsakoeline. No nagu kasemahl - tundub jube vinge, kuidas puu seest vedelik kätte saadakse, kuid kui jood, siis on selline tavaline, kergelt hapukas vesi. Kookospähkli vees oli lihtsalt kookose maitset grammivõrra rohkem kui kasemahlas. Halb ei olnud, aga uut vaimustavat lemmikut sealt ka ei tekkinud.

Pärast tammi kaemist autos istudes ja seda kookost luristades, kiikasin korraks telefoni ja kae-kae - õeraas oli miskit interneeduse kaudu kriipseldanud. Seal oli küsimus, et kas meiega on kõik korras? Et mingi vulkaan oli pursanud ja San José lennujaam olevat suletud. Algul mõtlesin, et ta teeb iseviisi nalja (no talt võib selliseid nalju oodata), sest mul on korra selline asi juhtunud - Indoneesias olles. Uudistes oli suur paanika, kõik helistasid ja kirjutasid (sealhulgas Välisministeerium), kuid see oli meedia poolt täiesti proportsioonist välja puhutud teema.

Seal kusagil mägedes on Monteverde
Nüüd kiikasin korra üle õla Arenali poole - see oli mugavalt meie vasemal käel, nägemisulatuses. Esmamulje näitas, et Arenali rahvuspargist ei jooksnud välja põlevaid ja kiljuvaid inimesi ning ka meie suunas ei tundunud esmapilgul sulakivikamakaid lendavat. Ehk siis vähemalt põhjapoolsetel nõlvadel (kuhu viimati toimunud pursete ajal olid laavavoolud suundunud) oli küll kõik vaikne. Tulemäe tipp oli endiselt pilve sees ning ka selle kookosemüüja näost ei paistnud ärevusepoegagi. No et kohe hüppan autosse ja sõidan sellega kindluse mõttes järve. Seega hakkasime antud küsimust klassifitseerima ikkagi „omamoodi nalja“ lahtrisse, kuid igaks juhuks kontrollisin Costa Rica üht inglise keelset uudisteportaali. Sa püha pühvli pükskostüüm - oligi üleriigiline karauul!!!

Pealinnast 50 kilomeetri lääne pool asuv vulkaan Turrialba oli mütaka ära pannud ning kõik lennutrajektoorid olid vulkaanilist tuhka täis, mistõttu ükski (raud)lind ei lennanud ja ükski (inimese)loom lennukiga koju ei saanud. See tõmbas muidugi lennujaama kohe rahvast umbe, sest algamas oli ju nädalalõpp, mil paketireisid tavaliselt lõpevad. Ohtu inimkonnale polnud, kuid segadust oli sellevõrra jälle rohkem. Keegi ei teadnud, millal lennujaam uuesti avatakse (järgmisel päeval, nädalal või kuul?), kuid kuna meie lennuni oli paar nädalat aega, siis selle pärast väga ei pabistanud. Huvitav oli aga see, et Eesti Vabariigi välisministeerium ei üritanud meiega kontakti saada (ei tol päeval ega ka hiljem). Olime mõlemad end korralikult kodulehel ära registreerinud (soovitan seda alati teha!), kuid ei ühtki kõnet ega e-kirja. Oleks oodanud siiski huvi tundmist, et kas kodanikega on kõik korras. Seega siitpoolt väike etteheitev pearaputus ministeeriumiametnike suunas - kui ikka maailmas midagi turismisektorit mõjutavat juhtub, oleks viisakas uurida, et kas eestlased ehk abi ei vaja ja kas nendega on kõik korras.

Teetööd (töö ajal, aja juttu jutu ajal)
Nüüd kui see mikrokriis sai lahenduse, saime rahuliku südamega edasi sõita. Tee vonkles piki järvekallast ning just sõna „vonklema“ kirjeldab seda maanteed kõige täpsemalt. Iseenesest käisid seal mitmes kohas ka teetööd, kuid see keskmist kiirust ei kahandanud, sest hoolimata üsna heast teest oli see nii pagana kurviline, et parimagi tahtmise juures ei saanud ka sirgeimatel lõikudel viitkümmet (km/h) kätte. Ok, võib-olla oleks paaris kohas isegi saanud, kuid see „võit“ oleks olnud üsna lühinägelik, sest ülejäänud päeva oleks tulnud tegeleda auto järvest kättesaamisega. Vot ei saa aru, et miks peab sõidutee jälgima järvekalda iga pööret ja sopikest.
Eks kodusel Maarjamaal on ka selliseid teid, kus näed juba kaugelt oma sihtpunkti ära… ja siis hakkab tee minema vasakule-paremale, kurakäele- hüvakäele ning veelkord paarkümmend korda paremale ja tosin korda vasakule. No ei võinud otse tõmmata maanteelinti?!? Jalgsi ja rahulikul sammul otse üle aasade astudes jõuaksid kohale 15 minutiga, aga autoga kurvitad seal kaks päeva.

Aga korrates nüüd üle tänase päeva mantrat - ega meil kiiret polnudki. Paaris kohas pidasime lausa kinni, et seda lubatud
Kaunis järveäärne
looduskaunidust ka fotoka abil talletada. Mis veel sõites silma jäid, olid hulgalised, inglise keelsed sildid, mis pakkusid järve ääres maad osta. Mõnedel olid hinnad ka juures (loomulikult US dollarites) ning ütleme nii, et need olid päris krõbedad. Kõige väiksemad hinnad olid seal 30 000$ eest per krunt ning korralike majade eest järve kalda lähistel sooviti juba vähemalt viis korda rohkem (uhkeimate villade hinnad ulatusid sinna paari miljoni lähistele). Kui siia juurde mõelda seda, et Costa Rica SKP per naase on kaks korda väiksem kui Eesti oma, siis on selgemast selgem, et tavaline kohalik endale siinkandis midagi lubada ei saa. Vähemalt mitte midagi sellist, kus oleks järvevaade või mõni muu mittemateriaalne hüve. Parimad palad on juba läinud või lähevad lähiaastatel ameeriklastele ja sellest on muidugi natuke kahju. Eks meil oli ja on natuke samamoodi soomlaste ja jõukate venelastega. Ning täpselt samamoodi nagu eestlased, on ka ticod pahased, et nende parimaid maid võõramaalastele ära müüakse.

Parasjagu sellel ajal kui kõht hakkas pilli lööma, jõudsime aga juba eelpool mainitud Nuevo Arenali linnakesse. Leidsime vahva restorani nimega „Moya’s place“, mis tundus olevat selline kohalik tõmbekeskus, kus käivad päeval söömas ja õhtul
Veiseliha köögiviljadega
niisama hängimas nii kostariikalased kui ka expatid (valged, kes on välismaale - antud juhul siis Costa Ricasse - kolinud). Siis kui meie sinna jõudsime, olid viimased selges ülekaalus ning kõrvu kostus ainult inglise keel. Kusjuures kes ei tea, siis expatid on tõesti ainult valged inimesed, kõiki teisi ümberasujaid nimetatakse maailmas pagulasteks või immigrantideks :) Karm, aga täpselt nii see suhtumine enamasti on.


Menüüs olid roogadel kenasti ka pildid juures ning ma ei saanud seetõttu kuidagi mööda minna maja spetsialiteedist - suurest veiselihasteigiga burgerist, kus oli veel igatsugu mudru juures. Naine võttis samuti veiseliha, kuid ilma saiata ning koos köögiviljadega. Nii nagu Arenalis, teenis söögikoht kestvad ovatsioonid välja juba jookidega. Võtsime mõlemad ananassi-piimakokteili ning ma sisuliselt tõmbasin selle pool liitrit märjukest endale minutiga kerre. Algul mõtlesin, et proovin väikese sortsu kõrreotsast, kuid edasi läks nagu ahjualuse jutus - siis kui pilt ette tuli, oli pada (antud juhul siis suur klaas)
Moya majaburger
tühi. Osatakse ikka teha häid asju, aga no kui värsked viljad käes on, siis ei ole muidugi väga imestada.


Õnneks läks nii, et häid jooke ei balansseeritud kehvade söökidega. Kaalukauss lendas ikka positiivse poole peale täiesti uppi, sest ka toit viis keele alla (kuigi see pole kõige parem fraas, sest keele alla neelamine tähendab automaatselt lämbumist ja seetõttu ka fataalseid tagajärgi, mida tavaliselt ei juhtu ning ka meie lõuna lõppes täiesti elusaks jäämise seisundiga). Nagu pildilt näha, oli burger üks parajalt masajas torntoit, mida ümbritsesid friikartulite asemel hapukad jahubanaani sipsid. Ka burgeriliha oli üle valatud
Sissepääs järveäärsesse villasse
mingi hapuka ja imehea kastmega, mistõttu ma nautisin sellest roast igat ampsu. Naise veiselihasteik oli aga maetud väga maitseka piprakastme alla ning üllatuslikult ei olnud sinna juurde isegi gallo pintot pandud. Järelikult käib siin turiste siiski rohkem kui kohalikke :) Igatahes Moya pleisile tuleb siit kahe reisiselli kindel soovitus.


Pärast Nuevo Arenali maastik muutus. Idüllilise järveäärse vaikelu vahetas välja omanäoline kuppelmaastik ning lisaks tõusis tugev tuul. Maalilisust ei võtnud see aga kübetki vähemaks, pigem tuli
Kaunis päev Arenali järve ääres
isegi juurde. Sügavsinine järvevesi, poolpilvine taevas ning järve ümbritsevad künklikud pinnavormid. Mitu korda pidasime kinni, et pilti teha, kuid see polnud üldse mitte kerge, sest iilid olid nii tugevad, et isegi statiivi ei saanud muudmoodi stabiliseeritud kui et auto tuli tuulele ette parkida. Enne Tilarani linna jõudmist, keeras tee järvest eemale kuplite tippude suunas ning siis läks asi minu arust ikka täiesti hullumeelseks.


See pilt, kus auto on tee äärde pargitud, oli üks raju kogemus. Foto järgi võiks öelda, et on tegemist sellise kuuma ja rahuliku suveidülliga. Kuum oli küll, kuid rahulikkusest oli asi sama kaugel
Tuulte tallermaa
kui Venemaa demokraatiast. Selline tunne oli, et oleks justkui orkaani meelevallas. Parkisin auto ära ja see kõikus nii tugevalt nagu oleks kuhugi tänavarahutuste keskpunkti sattunud ning vihane rahvahulk üritaks masinat kummuli keerata. Autost välja astudes läks elu-olu veel huvitavamaks. Isegi minul - kaalukategooria
Kuppelmaastik
Tsentner Pluss - tekkis korraks mõte, et kui nüüd midagi valesti teha, siis võib juhtuda, et mul õnnestub ilma kõrvaliste abivahenditeta ellu viia üks inimkonna üks suurimaid unistusi - saaks lennata.


Mina aga lennata ei tahtnud (lennata oleks võinud, aga ma arvan, et maandumine oleks rõõmu ära rikkunud), seega sisuliselt lasin
Maaliline paik
kehal langeda tuule saabumise suunas ja nii talitades oli ihu tikksirgelt püsti. Oleks tuulevoos väike auk sees olnud, oleks ma nina ees maantee äärt kündnud. Autost välja ronisin ma aga ikka oma pildimaania toitmiseks, sest ümbruskaudne maastik oli lihtsalt nii vinge, et ma ei saanud rahulikult mööda sõita. Statiivi maha panemine oli täiesti mõttetu tegevus - nii toimides oleks sellest lihtlabaselt ilma jäänud. Seega tuli kuidagi seal poolenisti õhus „rippudes“ leida oma „ujuvuspunkt“ ning käest klõpsud ära teha. Kes tahab endale jäävat Erich Kriegeri soengut (juuksed üle pea kammitud) ilma kemikaale kasutamata, sellele soovitan küll seal ära käia. Seisad viis minutit näoga vastutuult ja ükski juus ei kasva enam teistpidi.


Aga sellel tuulel on tegelikult ka väga konkreetne põhjus, see polnud lihtsalt erakordselt tuuline päev. Ei, siin on praktiliselt kogu aeg niimoodi. Tegemist on nimelt unikaalse kõrgustikuga - Vaikse ookeanini jääb siit tuulelennult 100 kilomeetrit lauskmaad ning teisele poole jääb 150 kilomeetri kaugusele Kariibi meri (samuti ei ühtki mäge tuulelendu takistamas). Ehk siis ainuke kõrgem koht kahe suure ookeani (Vaikse ja Atlandi) vahel, elik siis nende tuulte kohtumispaik.
Nii polnud ka suuri küsimusi selles osas, et miks meie esimene pikem peatuspaik või vaatamisväärsus tollel päeval kandis nime Viento Fresco (ehk Värske Tuul). Tegemist on eraomandis oleva paigaga, kus on võimalik matkata viie erineva suurusega kose juurde. Asub see 10 kilomeetri kaugusel Tilaranist lõunas, Monteverdesse viiva tee ääres. Tee ise muide muutus pärast linnapiiri kardinaalselt - asfalt asendus suurekoelise killustikuga kaetud augulise teega, mis tõi liikumiskiiruse selgelt alla (keskmine ehk vast 30 km/h). Kusjuures eranditult kõik Monteverdesse viivad teed on sellised, ükskõik mis suunast lähened. Teid on hoitud kehvas olukorras meelega, et hoida turistide hordid kontrolli all. See strateegia ei ole aga väga töötanud (Monteverde on üks külastatumaid paiku Costa Ricas), mistõttu ilmselt varsti saab põhimaantee siiski asfaldi alla. Costa Rica on ses mõttes ikka vahva paik - otsitakse võimalusi, kuidas hoida turiste eemal :)

Aga niisiis Viento Fresco. Piletiostu putka asus suure tee ääres ning pärast 30 dollari üle andmist (nendele, kel matemaatika oli kaks: pilet maksis 15$), rehmas teenindaja käega, et „näe, sõitke seda teed kada kuni ta otsa lõpeb - sealt on juba matkaraja algus näha“. Ütleme nii, et kui meilt oleks 15 dollarit küsitud selle tee läbimise eest, mis raja parklasse viis, oleksin ilmselt öelnud, et see on üsna adekvaatne taks. Seda seetõttu, et sellist sõidukogemust polnud
Viento Fresco võimsad kuplid
mul veel tänavasõitudeks mõeldud autoga kunagi olnud. Põhimõtteliselt oleks saanud küll neliveota hakkama, kuid see aitas siiski väga palju kaasa. Tee lookles alguses lihtsalt põldude vahel, kuid siis algasid Ameerika mäed (täpsemalt Kesk-Ameerika mäed). Järsud tõusud, veel järsemad laskumised, pimedad kurvid, ühe auto laiune tee ning vasakul käel sügav kanjon (nii kusagil poole meetri kaugusel). Midagi hullu ei olnud, aga väga äge oli küll.


Kusjuures meie autol oli veel üks ägedust suurendav lisavidin - kõrvalistuja peegel. Kui tavaautol saab selle kaudu kaeda, et mis auto tol küljel ja ka auto taga toimub, siis antud X-Traili
Sellise kanjoni veerel sai kulgetud
kõrvalistuja peegel näitas vist seda, et mis toimub mingis teises dimensioonis ja aegruumis. Täpselt ei saanudki aru. Päris kindel võis olla aga selles, et sealt ei näinud seda, mida sealt peaks nägema. See tegi eriti põnevaks möödasõidud ja sellistel kitsastel teedel sõitmise. Vaatad peeglisse - näed seal näiteks ohtliku puujuurika asemel hoopis isamaalisi laule laulvat Ivo Linnat. Või no midagi sarnast. Tundub, et mõni varasem klient oli selle peegli ära lõhkunud ja selleks, et mitte selle eest maksta, oli sinna asemele orgunninud mingi suvalise peeglit meenutava klaasi. Näis sarnane, aga kasutegur oli null. Seda „lisavarustust“ ka autot ära andes AVISes mainisin ning rendifirma töötaja oli siiralt üllatunud.


Kuidagi siiski saime sõidetud ja õnneks kedagi vastu ka ei tulnud, sest muidu oleks olnud pupu. Aga vastutulevast autost pääsesime samas väga napilt. Meie parklasse jõudes, hakkas seal seisvast kahest autost üks just liikuma. Samuti oli oma matka lõpetamas viimase auto seltskond, mistõttu jäime peagi ainsateks külalisteks. Tuletame nüüd meelde seda, mida mulle AVISes auto rentimisel mitu korda üle korrati: „Autosse EI TOHI kohvreid MITTE MINGIL JUHUL jätta!“. Nüüd oli selline olukord, kus olime paigas, kus polnud hingelistki (see tuli veidi ootamatult, arvasime, et mingi parklavaht ikka siin on), lähim asustatud punkt on mõne kilomeetri kaugusel ning kohvrid kenasti auto pagasnikus (ilma pagasikatteta, ma toonitan) kõigile kenasti varastada. Kuidas käituda?

Kes ei riski, see kindlustusega ei suhtle (Karksi-Kurika vanasõna)! Otsustasime, et elame siis veidi ohtlikumalt ja läheme ikkagi koski vaatama ning jätama oma maise vara autosse. No me olime suurtest turismiteedest eemal, maal, keset eimidagit - mis siin ikka juhtuda saab? Kuulsad viimased sõnad? Üks üle keskmise nutikas autovaras muidugi mõtleks samamoodi - auto on suurtest turismiteedest eemal, maal, keset eimidagit, omanikud on kaugel-kaugel eemal suu ammuli koskesid uudistamas - mis saab lihtsamat ja lollikindlamat olla?

See pildil olev kosk oli matka lõpp-punkt
Meie nägime oma matka alguses selles teiste inimeste puudumises ka midagi positiivset - kogu Viento Fresco oli tõepoolest meie päralt. Algus oli petlikult lihtne - ainult mäest alla. Selle suunaga olime juba autoga parklasse sõites algust teinud, mistõttu vaikselt-vaikselt laskusime kuhugi kanjoni põhja suunas. Tänu sellele oli täiesti kadunud ka tuul ja alles oli jäänud tulikuum keskpäev (mida aitasid tsipa leevendada raja kohal kaarduvad puud). Ühel hetkel kaarti vaadates taipasimegi, et sisuliselt kogu see matkarada oligi kahedimensiooniline - koskede juurde minnes tuleb minna ainult mäest alla, tagasi tulles tuleb ronida ainult mäest üles. Kusjuures
Serena kosk
lõpp- sihtpunkt näidati meile kohe ära - kosk number 5 oli kanjonis kenasti näha, nagu peo peal. Me küll kuklas teadsime, et mida see allaminek tähendab - pärast tuleb siit uuesti üles rassida - kuid otsustasime seda fakti tol hetkel lihtsameelselt ignoreerida.


Esimese joa nimi oli „Peidetud kosk“, kuid selle otsustasime jätta peidetuks kuni siia tagasi jõuame - ehk siis jätsime esimese kose hoopis viimaseks. Nii oli esimene koht, kus me üldse vett nägime, hoopis „Serena kose“ juures. Selles mõttes oli see väga äge rada, et jalutad mööda mäe serva ja mõtled, et kus see jõgi siin üldse olla võiks ja järsku oled näuhti lummavalt kauni joa juures. No nagu
Vikerkaare kosk
välismaa filmis - hõrk veekardin tulemas kusagilt džunglisügavusest ning langemas mõned meetrid (antud juhul lausa 31 meetrit) allapoole, väikesesse järvesilma. Ümberringi lopsakad taimed ning ei ühtki inimest. See viimane oli minu arust veel eriti suur pluss - ei pidanud kellegagi küünarnukipoksi tegema, et silmanurgast vett näha. Kosk oli niisiis meie päralt, saime rahulikult istet võtta ja nautida ning ka pilti teha. Muide see esimene „joanire“ tegi Eesti kõrgeimale (Valaste joale) poole meetriga ära ning Jägalat ületas praktiliselt 4 korda. Seega oli, mida vaadata. Aga see polnud teps mitte kõrgeim juga sellest viiesest setist.


Kõrgeim polnud ka see, kuhu järgmisena jõudsime - hiiglaslik, 75 meetri kõrguselt laskuv „Vikerkaare juga“. See oli küll viiest kõige suurema veehulgaga ja kõige dramaatilisem, kuid mitte kõige kõrgem. Niagarale pani see kosk kõrguse mõttes pea pooleteise kordselt ära, kuigi jah, veemassiivid on suurusjärgu võrra erinevad jällegi Niagara kasuks. Võimas oli see vaatepilt sellegipoolest ning ka kohin oli parajalt võimas, kuigi oli kuiv hooaeg. See oli nüüd üks sellistest paikadest, kus tohtis ka ujuda, kuid otsustasime, et teeme seda tagasi tulles. Siis on rohkem higi, mida maha pesta. Kuigi selle puuduse üle ei saanud ka praegu kurta, väljas oli tõesti tohutult palav, tõeline kõrbekuumus. Aga me ei andnud alla - läksime lõpuni.

Matkarada lõppes selle kose juures, mida olime kaugemalt näinud - viisiku kõrgeim, 95 meetri kõrgune „Liumäe juga“. Eks piltidelt saab aimu, miks selline nimi - vesi voolab ülevalt alla mööda kaljut ehk siis nagu mööda liumäge. See oli küll võimas, kuid „Vikerkaare juga“ näis võimsamana.

Liumäe juga
Kes nüüd vaikselt siin neid koskesid loendanud on, saab kokku neli. Aga pidi olema ju viis. See viimane viies oli selline poolenisti haltuura - väikest (15 meetri kõrgust) „Kivi juga“ sai kaeda sealt „Liumäe joa“ jalamilt. Kuna ilma küünitamata seda väga hästi ei näinud ning küünitades oleks olnud suur võimalus „Liumäe koske“ selle nimele vastavalt tarbida, siis pildid jäid tegemata. Kuid sellepärast otsejoones raha tagasi nõudma ka ei tormanud. Esiteks ei jaksanud seal lõõsas isegi kiirustamise peale mõelda ning teiseks oli Viento Fresco meile pakkunud ikka väga vägevaid elamusi.

Aga meie jalutuskäik polnud veel läbi. Oo ei, kus sa sellega. Me olime raja kõige madalamas punktis, mistõttu meie matk sisuliselt alles algas. Samm sammu haaval, jalg jala ette, iga 10-20 sammu tagant puhates - nii me sealt ülesmäkke higistasime. Aega läks ja esimene töövõit oli see, kui jõudsime vikerkaare kose juurde tagasi. Panin kiirelt ujukad jalga ja karsumm karastavasse vette (naine miskipärast loobus sellest jahutavast vannist). Ossa
Liumäe juga eemalt vaadatuna
kui mõnus! Tõmbas ikka pea klaariks. Ujusin päris sinna kose alla, kuigi päris epitsentrisse ei jõudnud. Esteks saab 75 meetrit vabalt langev vesi päris paraja hoo sisse (ehk siis selline tunne oli nagu keegi materdaks sind mingi märja kaltsuga 3 korda sekundis) ning teiseks polnud seal midagi hingata. Veeaurus oli inimese jaoks liiga vähe õhku :)


Aga paar meetrit kose keskmest eemal ja fun sai alata! Muide Viento Fresco turismialane ajulugu on tegelikult sama värske kui
Supleja kose all
see tuul, mis ümbruskonnas lõõtsub. Ligikaudu 15 aastat tagasi ostis Alvarezte perekond siinkandis suure lahmaka maad, eesmärgiga talu pidada. Oma valdusi põhjalikumalt läbi vaadates, leidis omaniku vanim poeg sellelt esimese kose. Nädal hiljem tehti juba põhjalikum ekspeditsioon ning leiti teinegi ning peagi ka kolm ülejäänut. Selline „avastamine“ oli võimalik maastiku iseärasuste tõttu - seda ma juba mainisin ennist, et mäest alla ronides, polnud põhimõtteliselt aimugi mingite koskede olemasolust (kui see üks välja arvata, mis kaugelt silma paistis). Oli hästi mägine ja sopiline maastik, mistõttu võisid olla kosest mõnekümne meetri kaugusel, ilma, et sul sellest mingitki aimu oleks.


Avastamise aegu ei osanud farmerid selle teadmisega muud peale hakata, kui ise seda ilu nautida ja oma sõpradele ja sugulastele näidata. Kui need muidugi viitsisid „väikest“ jalutuskäiku ette võtta. Ligikaudu 10 aastat tagasi aga hakkas lähedal asuva Monteverde pilvemetsa turismitööstus arenema ja nii tuldigi ideele ka oma valdustel asuvat loodusrikkust väljamaalastele (ja muidugi ka kohalikele) näitama hakata. Algselt võis rändur ainult osta pileti ja jugasid vahtida (nagu meie tegime), kuid aasta-aastalt on teenuseid juurde tekitatud. Nüüd võib teha valdustel ka ratsamatka, einestada perekonna restoranis (mis asub piletikioski kõrval) ning külastada ka piimafarmi. Kohe-kohe on aga lisandumas liuglangevarju ja ka farmis ööbimise teenused. Seega lisaks maatükile sai pere kaasa ka täiesti uue tegevusala, mis ilmselt toidab võib-olla isegi paremini, kui põllumajandus.

Pärast karastavat suplust oli olemine mul väga värske, kuid see tunne kadus kerest ligikaudu 10 minutiga. Süüdi olid leitsaku ning jätkuva ülesmäge ronimise mõrtsuklik kombinatsioon. Varsti oli särk taaskord nii märg, justkui oleks sellega ujumas käinud.

Peidetud kosk
Olime seal kahekesi olemisega niivõrd ära harjunud, et rajal vastu tulev Ameerika perekond oli suhteliselt ootamatu moment. Kui siis nii, et siin veel inimesi on? Aga näed oli. Kuna nad meilt ei küsinud, et kas see sisselöödud klaasidega, põlev maastur on teie oma, siis eeldasime, et meie varaga on endiselt kõik korras. Küll küsiti meilt aga seda, et kas on ikka mõtet sinna alla ronida ning sellele said nad küll kindla jah-vastuse. Matk on väsitav, aga kindlasti ronimist väärt.

Piimajõgi
Meie lõpetasime oma tuuri kosega, mille siis algselt vahele jätsime - Peidetud kosk. See paarikümne meetri kõrgune nire oli tõesti ennast kenasti metsa sisse ära peitnud. Mnjah, maalilisi vaatepilte olime näinud juba palju, kuid see viimane juga vast isegi oli kõige ilusam.

Siis veel hulk rassimist mäeharja suunas ning kaks tundi pärast teele asumist, olime auto juures tagasi. Ning tõepoolest - meie masin oli mingil põhjusel kohalikel retsidel kahe silma vahele jäänud. Klaasid olid terved, kohvrid olid alles. See muidugi ei tähenda, et järgmises kohas ei võiks teisiti minna, mistõttu võimalusel me antud praktikat ei kordaks, kuid siin läks meil hästi.

Järgmised poolteist tundi veetsime Costa Rica massaaži nautides. Sellise nimetuse on kohalikud pannud auklikele kruusateedele, millest üks meid Monteverde poole viis. Kui arvestada seda, et läbitud teekond oli vaid 30 kilomeetrit, siis tuli keskmine kiirus päris kesine. Tõsi, me tegime ka paar
Hobuste vedu
peatust, et vaateid nautida ja poes käia, kuid ega seal kimada polekski võimalik. Või no selles mõttes oleks (ja kohalikud ässad ka rallisid 50-60-ga), kuid meil oli autot ja ka sisikonda veel vaja, mistõttu ei hakanud kiirustama. Pealegi oli tänane programm kenasti läbitud, kindel öömaja ootamas ning pimedani veidi aega.


Santa Elenasse (mis on üks kahes Monteverde suuremast asulast) jõudsime siiski päris hämaras. Oma majutuskoha - Monteverde Villa Lodge - leidsime üles kiirelt. Asusid nad küla servas, üsna eraldatud kohas, kuid kuna meil oli auto, siis polnud probleemi. Üks omanikest oli ise leti taga ning vastuvõtt oli tõeliselt soe ja isiklik. Kui meile veel „tuba“ näidati, siis oli kiirelt selge, et miks on
Külaliiga jalka
see koht tripadvisori portaalis Santa Elena B&B number üks. Kui meil La Fortunas oli olnud öömajaks suur ja avar bungalo, siis siinne maja oli ligikaudu 2 korda suurem! Esiteks oli magamistoas (täpsemalt võiks öelda, et magamissaalis) kaks topeltlaiusega voodit ja lisaks veel üks voodi. Ühes saali servas oli ka täisvarustuses köök ning sellest hoolimata oleksime võinud korraldada toas paarikümnele inimesele ühe korraliku tantsulka, sest keset maja laius suur tantsuplats.


Üks detail selles toas oli aga parajalt irooniline - telekas. Telekaks
Mägiküla keskus
oli valitud see köögikapile mõeldud pisike ussisilm, mille vaatamiseks tuleb nina tihkelt vastu ekraani suruda (sest muidu ei näe mitte midagi). Pildiaparaadi paigutamiseks oli ilmselt kohale kutsutud spetsialist, kes mõõtis välja paiga, mis asus toas voodist kõige kaugemal, kuid kuhu puldi signaal veel napilt ulatas. Selleks paigaks oli laealune paik, kohe ukse kõrval, mis tähendas, et aparaat oli vaatajast nii 10-15 meetri kaugusel (kui sa just ei tahtnud telku passimiseks keset „tantsuplatsi“ seista, kael õieli). Põhimõtteliselt suutis normaalse nägemisega inimene 83-l juhul 100st tuvastada selle, et kas televusser on sisse lülitatud või mitte, kuid sellega ka telekavaatamine oleks piirdunud. Ehk siis oleksidki vaadanud telekat kui aparaati. Õnneks oli probleem ka teistpidi ära lahendatud - kõikidel kanalitel jooksvate saadete ees oli paras „lumesadu“, mistõttu vaadata poleks neid niikuinii saanud. Aga see oli tegelikult olematu olulisusega probleem, sest me ei tulnud siia telekat vahtima.

Tulime me siia hoopis pilvemetsa kaema, kuid see oli homse päeva teema. Vastu õhtut otsustasime veel Santa Elena üle vaadata. Nagu juba varem mainisin, siis Monteverde piirkonnas on kaks suuremat asulat (Monteverde ja Santa Elena), kus turistid öömaja võivad saada ning Santa Elena tundus meile mõnevõrra hubasem. Peamiselt seetõttu, et turistide põhivoog suundub Monteverde külasse, mistõttu oli seal trügimist ilmselt rohkem. Aga ka Santa Elena keskus oli peamiselt inglise keelt kõnelevate inimestega ühtlaselt kaetud ning kõik ärid olid samuti suunatud just nendele.

Meie peamine soov oli parandada enda toiduainetega varustatuse taset, sest külmkapis ruumi oli ning täna õhtul ei viitsinud enam kuhugi välja sööma minna. See koskede juurde ronimine (peamiselt küll nende juurest tagasi tulemine) oli meilt elumahlasid päris korralikult välja pressinud, mistõttu voodis lösutamine ning millegi maitsva nosimine tundus kõige aktiivsem tegevus, mida täna veel ette oleks suutnud võtta.
Produktide poe kõrval asus suur-suur suveniiride kauplus, millest me ei saanud kuidagi mööda minna. Seal müüdi kallilt igasugu põnevaid asju ja odavalt igasugust sodi. Kuna kumbki kategooria meile otseselt huvi ei pakkunud, siis jäi tengelpung kiivalt taskusoojust nautima, aga seda kuni selle hetkeni kui jõudsime T-särkide sektsiooni. Arvestades asjaolu, et valik oli siin päris mitu korda suurem kui üheski teises kohas, kus olime olnud, siis otsustasin kingituseks siiski paar tükki kaasa võtta. Nii vahva on see, kui erinevad maailmajaod (ja osati veel ka riigid), kasutavad laste riietuse suuruse markeerimiseks täiesti erinevaid skaalasid. Eeldatakse, et ostjad on kõik koodimurdjad, kes teavad, et selle  tänava kollase särgipoe suurus number 10 on üle tee asuva sinise särgipoe suurus number 8, mis vastab USA suurusele 12 ja Euroopa suurusele 6.

Aga siis ikkagi veel ka toidupoest läbi ja oma tantsusaal-magamistuppa tagasi. Pärast rammusat õhtusööki tahtis uni kohe tulla, kuid näed ei lastud. Just öösel tuli välja Monteverde Villa Lodge’i kõige suurem miinus - taaskord oli selleks plekk-katus. Kui Los Chileses hoidis meid üleval piki katust kappav põrguelajas, siis siin tegid oma töö ära vali tuul ja majadele liiga lähedale istutatud puud. Põhimõtteliselt oli skeem lihtne - iiliti lõõtsuv tuul pani puud liikuma ja need tagusid vahetpidamata vastu katuseäärt. Ikka kolks-kolks, kolks-kolks… Ja mitte viisakalt, nagu häbelik inimene uksele koputab, vaid ikka korralikult, nagu keegi lajataks malakaga iga paari sekundi tagant. Uskuge mind - see veidi siiski häirib und, sest katusepleki ja voodi vahel oli ainult õhuke puidukiht ja mõni meeter õhku. Toa avarus muidugi võimendas ka veel heli.  Kuidagi me seal magama jäime (pea kahe padja vahel), kuid üldmuljele Monteverde Villa Lodgest see teatava mõlgi siiski jättis.

Kommentaare ei ole: