12.03 - La Fortuna, Arenali RP, kuumaveeallikad

Vaade meie majakese terrassilt
Hommik troopilises mägimajas. Enda tehtud võileivad, lindude siristamine, lõhnav ananass ning lõpmatult udune ilm. Pilk majauksest välja näitas seda, et mitte midagi ei näidata ka tänasel hommikul. Seal, kus pidi olema Arenali vulkaan, oli endiselt hall ja udune sein. Aga selline ilm ei olnud nüüd mingi faktor, mis meie tegevusplaani oluliselt muuta oleks suutnud - see oli lihtsalt fakt, millega pidi arvestama.

Kui kaugelt meile vulkaani ei näidata, siis äkki näidatakse lähemalt? Sellise loogika pealt võtsime reisikava innustusel pähe, et matkame suure ja võimsa Arenali väikse ja kauni õe - Cerro Chato - otsa. Esiteks asus ta kohe Arenali kõrval (seega tõenäosus sealt mäge näha oli suurem) ning teiseks on selle ammukustunud vulkaani kraatris maagilist värvi veega järv, mistõttu tundus ka see mägi ise väga vahva paigana. Mõeldud,… mõeldud.

Helikoonia
Selleks, et jõuda Arenal Observatory Lodge nimelise hotelli juurde, kust matkarada alguse saab, tuli autoga sõita ikka päris pikalt mäkke. Kilomeetreid polnudki ülemäära palju, kuid kogu sõit oli mäest üles. Ning see viimane lõpp oli eriti vinge tõus - tee kahanes täpselt auto laiuseks ning tõusunurk jõudis sinna 30-40 kraadi vahele. Sellise järsu tõusu peale sõites, näed roolis olles kohati ainult taevast. Ja kuna ma seda juba vahtisin, siis kasutasin olukorda ära ja palusin sedasama taevast, et keegi mulle sellel teel vastu ei tuleks. Ma ei tea, mis siis oleks saanud - viisakusreegel ütleb, et teed peab andma mäkke tõusja ehk siis ma oleks pidanud seal taevatrepil tagurdama hakkama. See mõte tundus mõnevõrra (loe: väga-väga-väga) hirmutavana…

Õnneks keegi vastu ei tulnud, kuid paar minutit hiljem jõudis sama rada pidi hotelli parklasse suur Coca-Cola kirjadega veokas. Vot seda võiksid küll nüüd kõik sensitiivid, astroloogid, kaardimoorid ja muud hambasse puhujad Igor Mangi eestvedamisel uurida,  et kuidas antud sündmus juhtuda sai, sest loodusseadustega see (minu arvates) kooskõlas ei olnud. Mina ise vaatasin, et mu Nissani maasturilaadne isend on maksimaalselt suur auto, mis sealt üles mahub, kuid kaubaauto oli siiski reaalsus. Juhil suits hambus ja küünarnukk aknast väljas - justnagu sõidaks Tallinn-Tartu trassi neljarajalisel osal.

Suur-lotthoko hotelli aias
Aga see selleks. Kui olime seal seda veokat juba piisavalt suu ammuli vahtinud, tuli õnneks lõpuks meelde, et miks me üldse siia tulime. Ilm ei olnud ka siin kõrgemal eriti paljulubav - oli selline olukord, kus ei osanud isegi seda öelda, et kas oli paks udu või sadas vihma. Põhimõtteliselt konkreetseid piisakujulisi esemeid ei kukkunud ülevalt poolt alla meie suunas, kuid teisalt oli udu niivõrd kleepuv, et kui end õhus lendlevate veeosakeste vahelt läbi pressisid, said riided ikka päris ruttu märjaks.

Hotelli vastuvõtus oli valves rõõmsameelne (skandinaavialiku välimusega) noormees, kes siis juhatas meid kohe suure kaardi juurde, kus olid matkarajad näha. Uurisime talt, et kas on lootust, et päeva peale läheb ilm paremaks, mille peale ta vastas rabavalt konkreetselt - võib minna küll, kuid võib ka mitte minna, siinse ilmaga võib iga minut kõike juhtuda. Et ta on aastaid siinkandis elanud ning ilma osas suudab ette aimata maksimaalselt üks tund ja ka siis suudab päris palju eksida.

Nüüd oli siis valiku koht - kas läheme uduses/vihmases keskkonnas Cerro Chato tippu võtma või mitte. Naine ütles, et läheme ikka, kuid mina lõin vedelaks. See, kuidas neid matkaradasid kirjeldati, ei aidanud ka kuidagi kaasa. Nimelt on mäetippu viivad matkarajad äärmiselt järsud ja kohati väga mudased (muudes kohtades lihtsalt mudased), mistõttu soovitatakse minna kuivemal ajal ning nendel, kes on heas füüsilises vormis ja mägedes trekkimise kogemusega. Naine oli suhteliselt hiljuti Kilimanjaro tipu vallutanud ja seetõttu võis tema oma kogemustepagasi pealt siin kekata küll, kuid mina olin siiski paras diletant, keda raskel rajal natuke liiga keeruline kantseldada. Kusjuures eriti räige pidi olema see rajaosa, mis läheb mäe tipust vulkaani koonuses asuva järve äärde. Kaldenurk pidi olema ülijärsk ning kui veel märg ka on (ja märg täna oli), siis pidi see rändajatele suisa eluohtlik olema. Ühesõnaga - mina ajasin sõrad vastu ja ütlesin, et ei lähe, võtame mõne teise (ja vähem ohtliku) matkaraja. Mägironimise kogemusega inimesed muidugi lagistavad praegu naerda, aga no mulle ei tundunud ahvatlevana mütata järgmised 5-6 tundi kusagil mudasel mäeküljel. Vähemalt lubasime enestele seda, et kui homme ilm parem, siis proovime uuesti.

Õnneks valikuvõimalusi matkamiseks siinkandis jagub. Selleks pidime küll teisele poole Arenali vulkaani sõitma, aga kokkuvõttes ei olnud see väga pikk sõit. Observatooriumi hotelli juurest alla sõites sain aga taas ikka imestada selle veoki osas - mis ime läbi ta siit üles sai??

Sealsamas lähedal oli muideks veel üks matkarada, mis viis La Fortuna kose juurde (taaskord 2-3 tundi väga järsku matka sh 400 trepiastet), kuid kuna homsesse päeva oli meil plaanitud paras ports erinevaid jugasid, siis jätsime ka selle vahele. Läksime selle asemel hoopis ühte käsitööpoodi, mis jäi tee äärde ning asus tsipa enne meie majutuskohta. Omanik istus kenasti poe ees verandal ja vestis midagi käes olevast puutükist (võis muidugi olla, et ta on sedasama puutükki siin verandal ostlejate meelitamiseks vestnud juba aastaid). Kuna turistide horde siit just väga palju mööda ei liigu, mõtlesime, et ehk see kajastub ka hindades. Ning tõepoolest - seal müüdi väga palju põnevat kraami ning osaliselt isegi päris unikaalset (omaniku enda looming). Kui alguses vaatasime, et võtame siit ainult paar asja, siis lõpuks kogunes kraami päris mitu kilekotitäit - puust karbid (öökulli ja tuukani kujulised), papjeemašeest kõrvarõngad (paar paari), veinihoidja, omapärane külmikumagnet konnakujuga ja veel nipet-näpet.  Ning hinnad olid tõepoolest head, see selgus järgnevatel päevadel teisi suveniiripoode külastades.

La Fortuna kesklinn
Kuna teel matkarajale sõitsime ka oma öömajast mööda, siis viskasime ostetud kraami ilusti tuppa ära ja võtsime ujumisriided. Ah et miks? Väljas oli ju ca 15 kraadi ja merd lähedal polnud. No oli vaja, aga sellest natukese aja pärast.

Esmalt sõitsime läbi La Fortuna linna, teisele poole Arenali vulkaani, kus asus sissepääs Vulkaan Arenali Rahvusparki. Matkaradadele pääsemise eest küsiti kohalike käest 1000 coloni (ca 1,7€), aga kui Costa Rica passi ette näidata pole, siis on taks 8000 coloni või 15 USD (13,7€). Per kärss. Selle eest sai siis võimaluse parkida auto ning jalutada läbi mõned kilomeetrid radasid, mis looklesid päris erinevates keskkondades. Positiivne oli see, et kõik matkarajad olid üksteisega loogiliselt ühendatud, mistõttu kõikide nende läbimisel jõudsid suhteliselt alguspunkti lähistele tagasi (vt ka jutu lõpus olevat kaarti - matkatee on kollane. Ning kuna meil täna aega oli, siis võtsimegi plaani kõikide radade (senderode) läbimise. Ees ootasid siis Sendero Las Heliconias (1,1 km), Sendero Las Coladas (2km) ja Sendero El Ceibo (1,8 km). Kõik kokku koos kõrvalepõigete ja radade osalise kordamisega ligikaudu 7 kilomeetrit. Ehk siis selline mõnus jalutuskäik pargis :)

Helikooniate raja algus
Alustasime helikooniate rajast. See lookles veidi avatumas keskkonnas, sest just siit olid voolanud 1968.-l aastal laavajõed kui Arenal litri ära pani. See jõmmkärakas oli pehmelt öeldes ootamatu, sest kogu teadaoleva ajaloo (ehk siis viimased 500 aastat) oli vulkaan vaikinud ning arvati, et tegemist on kustunud tulemäega. Teda isegi kutsuti lihtsalt Arenali mäeks, alates 29. juulist 1968 on tegemist aga väga selgelt vulkaan Arenaliga. Järgmised 42 aastat oli mägi äärmiselt aktiivne, laavat immitses pidevalt, vahel toimusid ka väiksemad pursked. See 1968 aasta mütakas muutis totaalselt ka kohalikku majandust - põllumajanduselt võttis juhtpulga üle turism, sest kes ei tahaks oma silmaga tegevvulkaani kaeda ning sellel taustal selfiesid (68.-l nimetati neid lihtsalt fotodeks endast) teha.

Vulkaaniline piirkond, ise tead...
Laava teatavasti on tohutult mineraalirikas, mistõttu loodus vohas siinsetel mäetahkudel vägagi võimsalt. Ümberringi oli võsa moodi mets, kuid siin-seal oli näha ka liikuvat loodust. Küll ragistas puude otsas orav, küll vedasid jalge ees pesa poole lehetükke väsimatud sipelgad ning küll laulis kusagil mingi nähtamatu troopiline lind.
Pilvedesse mattunud Arenal
Lisaks igasugused põnevad taimed ja ka orhideed. Rahvast sellel rajal liikus, kuid mitte nüüd väga palju ning ilmselgelt olime kõige aeglasemad matkajad. Kõik lihtsalt tundus nõnna põnev ja erisugune, et patt oleks olnud seal kiirema sammuga edasi lahmata.


Helikooniate rada lõppes sisuliselt järgmises parklas, kust oli võimalus minna vasakule või siis otse. Vasakpoolne lai tee viis mäkke ühe vaateplatvormi juurde, kust pidi avanema vaade vulkaanile. Hinnates ilmaolusid (hall ja udune) ning distantsi (1,3 km sinna ja 1,3 km tagasi), otsustasime, et sinna siiski ei lähe. Kaks ja pool kilti piki laia kruusateed litsuda ei olnud meie nägemus loodusmatkast. Kui oleme teistele matkaradadele ringi peale teinud ning siia tagasi jõudnud ning ilm on parem ja viitsimist on, siis käime seal ära. Praegu aga läheme edasi Sendero Las Coladasele.

Vaade Arenali järvele
Ümbruskond muutus üsna oluliselt - võsa asendus metsaga ning teele (ja ka metsa alla) ilmusid laavatükid. Oli nii pisikest klibu kui ka suuremaid känkraid - väga lahe vaatepilt igal juhul. Seda vaatepilti kippus ainult natuke häirima vihm, mis iga 5-10 minuti tagant otsustas viieks kuni kümneks minutiks sadama hakata. Kuna olime vihmametsas, siis saime aru küll, et peabki ju sadama, kuid eluolu muutus sellegipoolest niiskemaks ja ebamugavamaks.
Edasiminek keelatud!
Ebamugavamaks just seetõttu, et muudkui oli vaja kaamerat kotti ära panna (kui vett lahmama hakkas) ja siis jälle statiivi peale tagasi tõsta (kuna pidevalt näidati midagi või kedagi). Tänasin taaskord õnne, et otsustasin siiski statiivi Costa Ricasse kaasa võtta, ilma selleta oleks looduse pildistamine siin suhteliselt võimatu.


Las coladase rada lõppes väikese ronimisega ning selle tagajärjel jõudsime platoole, kust oleks pidanud avanema imeline vaade Arenali vulkaanile ja ka ümbruskonnale. Kui ümbruskond avanes tõepoolest kui peo peal (sh Arenali järv), siis tulemägi endiselt pirtsutas ja hoidis ennast pilveteki varju. Vaated olid sellegipoolest lummavad, sest seisime mõnekümne aasta
Džunglidetailid - number 9
vanuse laavakeele otsas, lähiümbruse kõige kõrgemas punktis. Siit edasi oli võimalik minna ainult Arenali tipu suunas, kuid seda sellegipoolest teha ei tohtinud. Sellekohased sildid olid seal ka väljas.


Ceiba raja ümbrus
Hoiatus- sildid olid väljas seetõttu, et hoolimata sellises poolunisest ilmast ja rahulikuna näivast keskkonnast, oli tegemist siiski seismilise piirkonnaga. Nagu juba mainisin, siis ka 1968.-l tuli vulkaanipurse ju ootamatuna. Eeldatavalt on tänapäeva tehnika ja uurimismeetodid nõnnapalju arenenud, et purskeid suudetakse ennustada, kuid maavärinaid või mingeid muid väiksemaid „arenguid“ ei pruugita piisava kiirusega mäe otsas turnijatele edasi anda. Seega lihtsam on probleeme ennetada ja inimesed ohtlikest kohtadest eemale hoida. Ning see ei ole lihtsalt ninnu-nännutamine, vaid Arenali otsas on päris mitmed turistid ka oma otsa leidnud - viimati aastal 2001. Kõige ohtlikumad on pragude kaudu vabanevad ülikuumad gaasid või siis lenduvad kuum tuhk ja kivid (seda pole siiski
Seenekesed ja nende allüürnikud
aastast 2010 esinenud), mida on praktiliselt võimatu ette näha või siis vältida. Kui ikka jalge eest, mingist väikesest praost, tuleb pahvakas gaasi, siis jõuab kolba sees aju enne ära keeda, kui jõuad mõelda, et „Oih, nüüd läks vist pahasti.“


Taimestik siin laavaväljadel vohas võimsalt ning lisaks kõikehõlmavale rohelusele jäid silma ka mõned kaunid orhideed. Küll väikesed, aga siiski orhideed. Püüdsime siit üle järvesopi silmata ka meie homset sihtkohta - Monteverde pilvemetsa - kuid päris täpselt ikkagi ära ei positsioneerinud. Maad oli sinna
Mingi vili
linnu- lennult vaid ligikaudu 15 kilomeetrit (autoga samas 3-4 tundi sõitu, sest tuleb minna ringiga), kuid pilvemets samuti käitus vastavalt oma nimele ja hoidis end pilvede varju.


Edasi jätkus meie matk Ceiba rajal. Vihm oli selleks ajaks järgi jäänud ning kaasteelisi enam väga tihti ei kohanud.  Mets muutus tõeliseks džungliks ja üha rohkem jäi objektiivi ette pildistamisväärset. Mingeid detaile vaadates tundub, et loodusel on igav olnud ja seetõttu ajaviiteks mõelnud välja nii imelikke asju kui üldse pähe tuleb. Peamiselt väljendus see taimede õites - küll olid need karvased, küll kummaliselt koonjad, küll nägid välja sellised nagu oleks need kokku pandud kusagil suures Hiina plastmassitehases ja nii edasi. Vaatad eemalt metsa - lihtsalt rohelus. Vaatad lähemalt - näed mingeid kujusid, vorme
Ja veel mingi vili
ja sümboleid, vaatad veel lähemalt ja näed kuidas iga ruutmillimeeter sinu ümbrusest hingab, kasvab ja õitseb. Väga vinge!


Üks hetk, kuid seal mingeid pisikesi detaile uurisin ja pildistasin, kuulsin järsku kuidas midagi sabistab pea kohal. Vaatasin üles ja… KANA! Suur ja uhke ning võimsa tutiga, aga siiski kana. Hiljem hotellis määrasime ta liigi ka ära - suurhoko eesti keeles - kuid meie
KANA!! Tegelikult suurhoko

jaoks oli ta tol hetkel siiski üks pirakas ja efektne kana. See ligikaudu meetri pikkune tiivuline tundus ise väga rahul olevat, et suutis meid üllatada. Poseeris üht- ja teistpidi, kuigi natuke okste varjus, mistõttu pildi saamine vajas päris parasjagu punnitamist. Seal, kus oli kõige parem pilditegemise koht, jäi objektiiv liiga pikaks (st lind ei mahtunud kaadrisse ära) ning seal, kus mahtus kaadrisse, jäid oksad juba ette. Õnneks polnud kanal kuhugi kiiret, mistõttu sain seal rahulikult otsida statiivi jaoks just seda õiget nurka ja paika.

Pärast fotosessiooni tekkis meil ka kogu matka kõige kriitilisem moment. Naisele jäi silma musta värvi madu, mis meie eest üle teeraja liugles. Siuh ja läinud see ušš oligi, kuid suur ja võimas ohutunne jäi. Hirmul on loomulikult suured silmad, kuid see tuletas ikkagi meelde, et päris koduses hiies me ikka pole. Lisaks boamaole (mis see meie nähtud madu küll päris kindlasti polnud), elutsevad Arenali rahvuspargis muuhulgas ka korallmadu ja kurikuulus fer-de-lance. See viimane on
Karvased õied
Costa Rica kõige ohtlikum rästik, kelle arvele kantakse ligikaudu pool kõigist maohammustustest riigis. Kui kiiresti abi saada, siis jääd küll ellu, kuid on väga suur oht sellest jäsemest ilma jääda, mida ta hammustab. See meie nähtud siug küll väga rästiku moodi välja ei näinud, kuid ega uurima ka ei hakanud, et kas ikka oli rästikunäoga või mitte. Niimoodi need maohambad kintsu saadaksegi, kui liiga
Sinised džunglimarjad
uudis- himulikuks minnakse. Igatahes väike ärevus tuli sisse ja igale poole end enam toetama ei kippunud.


Siis jõudsime aga puuni, mis on sellele matkarajale ka nime pannud - 400 aasta vanune võimas ceiba puu. Ossaissand kus see oli ikka pirrakas! Ligikaudu 40 meetrit kõrge ning see võra oli ikka tohutu. Huvitav, et ta siin vulkaani lähedal laavavooludest puutumata oli jäänud.

Võimas Ceiba
Edasine teekond oli kord kitsam, kord laiem ning kord mudasem ja kord kuivem. Midagi huvitavat jäi endiselt silma praktiliselt igal sammul. Näiteks oli maas palju selliseid (kuni kahe kämbla suurusi) puulehti, mille leheosa oli piinliku täpsusega nahka pistetud (või ära kõdunenud) ning alles olid jäänud ainult rood või rootsud või kuidas neid kutsutakse. Aga kuna alles oli praktiliselt terve lehe struktuur, siis tegemist oli justkui kunstiteose või näiteks loodusliku unenäopüüdjaga.

Ühel hetkel aga jõudsime Las Coladase rajale tagasi ning siis ei olnud muud kui parkla poole astumine. Helikooniate raja lõppu (või algusesse, oleneb kust poolt vaadata) saabudes, otsustasime, et seda kõrvalepõiget mäkke ei hakka ikkagi tegema. Esiteks oli ilm endiselt hall, mistõttu mäge poleks rohkem niikuinii näinud kui ennist nägime ning teiseks hakkasid jalad pärast seda mõnetunnist matka juba
Unistus puulehest
päris häälekalt puhkust nõudma. Jalgade vastasleeris oli aga kõht, kes nõudis hoopis endale tööd. Et mõlemad osapooled korraga ära rahuldada, otsustasime kusagil maha istuda ja veidi süüa.


Selleks sõitsime La Fortuna linna tagasi, sest meile jäi eile Burger Kingis käies silma selle naabriks olnud vinge grillrestoran. Mulje jäi sellest lausa nii võimas, et tahtsime selle söögikoha kindlasti ära
Puust draakon?
proovida. Eile oli kõht liiga tühi, et oleks viitsinud pikalt toidu järele oodata, kuid täna mitte. 15 kilomeetrit sõitu ja kohal me olimegi… praktiliselt tühjas restoranis. See ei tähenda reeglina midagi head, kuid süüdistasime klientide puuduses kellaaega. Ega’s kella kolme paiku päeval polegi säärastel asutustel väga kiired ajad ning kuna siia võis vajadusel ära mahtuda päris mitusada inimest, siis vaevalt nad nii suurt asutust halva toidu pealt ülal jaksavad pidada.


Uudishimulik orav
Aga söögiplatsi sisustus oli lahe. Teenindajad olid kõik Costa Rica rahvariietes ning ühes nurgas grillis kahe (max kolme) hambaga vanamees poolt siga. Ehk siis tõsine grillrestoran - no siin ei saa halba toitu olla!

Metsaõis
Alustuseks võtsime ananassimahlad ja juba selle „toote“ pealt annaksin antud restole kümme punkti kümnest. Seepärast, et see polnud niisama pakist klaasi valatud veega-pooleks-sula, vaid värskelt pressitud ananassidest mehumahl, mis oli viljalihast tiine ning üks kolmnurkne tükike oli oma tee leidnud veel ka klaasi servale kaunistuseks. Ananassimahl on niikuinii üks minu lemmikutest, kuid see jook oli ikka hoopis teises kategoorias võrreldes senikogetuga. Kõik oli ideaalselt paigas.

Veiseliha asjadega
Peagi tuli ka toit ning meie rahulolu selle söögikohaga muudkui kasvas. Juba välimus oli roogadel selline, mis näitas, et kokk hoolib kliendist. Kraam oli taldrikule laotud vägagi kunstipäraselt, nii et ei täinudki kohe kahvlit ja nuga sisse lüüa. See kehtis eriti minu roa puhul, milleks oli „tüüpilise kohaliku prae“ nime kandev majaroog (nimi viitab küll sellele, et on tehtud turistide tarbeks, aga no vahet pole). Naine võttis endale veiseliha steigi köögiviljade ja minikartulitega. Kui naise toiduks olidki need eelmainitud produktid banaanilehel (mis oli asetatud siiski ka taldrikule), siis minu roog koosnes mõnevõrra pikemast toiduainete listist.

"Tüüpiline kohalik praad"
Taldriku keskel olid loomulikult Costa Rica gastronoomia alustalad - väikeses taignast korvikeses mustad oad ning selle kõrval riisikuhi. Sellele sekundeerisid küpsetatud notsuviilakad ning pruunistatud köögiviljad. Põnevaks läks aga lisanditega - näiteks oli seal tuumkõrvitsa (ingl. k. chayote) ja magusa maisi salat, praetud jahubanaan (ingl.k. plantain), rohelise papaya salat, lisaks veel tükike tavalist maisi, kaunikoeliselt riivitud peet ja porgand, törtsuke tavalist kapsasalatit ja üks keedetud muna. Kõik see mudru oli samuti asetatud banaanilehele (ja taldrikule).

Maitse jäi minu roa puhul välimusele alla, naisel oli vastupidi. Ei saaks öelda, et mu toit oleks halb olnud, lihtsalt mingid maitsed olid harjumatud ning riis ubadega ei anna minu arvates toitudele väga palju juurde (sest see on lihtsalt selline parajalt maitsetu ja tummine mögin). See tuumkõrvitsa salat oli aga väga hea ning liha ja pruunistet’ köögiviljad samuti, jahubanaani (mis on muidu selline jahune ja maitsetu) päästis mingi imehea hapukas-soolane pudi, mida selle peale oli loobitud (või siis oli sinna kusagilt pudenenud). Kõht sai igatahes väga täis ja nagu need paar lõiku heietamist siin vihjavad, oli tegemist igati meeldejääva toiduelamusega. Tore, et see restoran meile eile silma jäi.

Toidulauas istudes liugles silm ajaviiteks ka ringi, jälgis mööda sõitvaid autosid ning inimesi ja muuhulgas leidis lähedalt poekese pealkirjaga „Suveniirid“ (ok, päris eesti keeles ei olnud). Kuna me hommikul olime ühest sarnasest paraja portsu kraami ostnud, siis mõtlesime, et läheme vaatame, et paljuga siis lüpsta saime. Kui isand Murphy avaldatud seaduste kogus tooduga arvestada, oleksid siin kõik need kaubad ligikaudu poole odavamad olnud. Aga oh imet, ei olnudki! Olid kas samas hinnas või kallimad ning päris samu asju siit ei leidnudki. Kuigi meil algselt mingit ostuplaani polnudki, siis riiulitel pakutav veenis meid taas rahakotiraudu avama (mitte, et rahakotil mingid rauad oleksid).

Costa Rica lindude ja loomade liigirikkusest olen ma siin korduvalt jahunud ning see oli ka üks reisi peamisi põhjuseid. Tegelikult ei piirdu see tohutu looduslik mitmekesisus ainult jalgade ja tiibadega olendiga, ka riigi floora on täielik bioloogi paradiis. Aga mis siis? Aga seda mitmekesisust kasutab ära ka suveniiritööstus ning nii on võimalik poodidest osta erinevaid raamitud värvilisi liblikaid (ka neid suuri siniseid), kohalikest puudest tehtud nikerdusi ning kõikvõimalikul moel prepareeritud ja kujutatud taimi. Oluline on märkida, et liblikad tulevad spetsiaalsetest kasvandustest (mitte elusloodusest) ning puitmaterjal „ökolepikutest“. Skeptikud muidugi praegu noogutavad sarkastiliselt: „Jajaa, muidugi tulevad need spetsiaalsetest kasvandustest. Vihmametsa võetakse maha ja liblikaid tapetakse - vaat kust need tulevad!!“ Aga Costa Rica puhul tasub neid väiteid uskuda, sest selles riigis võetakse looduskaitset väga tõsiselt.

Ja seda on aktiivselt tehtud viimased 25 aastat. 1970-1990 oli riik maailmas esirinnas sellepoolest, et vihmamets hävines Costa Ricas kõige kiiremini. Siis toimus mõttemaailmas muutus ning tänaseks on jõutud selleni, et metsamass enam ei vähene vaid kasvab (õige pisut, aga siiski). Veerand riigi pindalast (ja üle poole metsadest) on kaitse all ning ökoturism on riigi jaoks äärmiselt tulus rahaallikas. Probleeme illegaalse raiega loomulikult on, kuid riik üldiselt ja ka kodanikud üksikisikutena, on siiski teinud ära tohutu töö. Kui seda mõttemaailma muutust poleks 1990.-tel toimunud, oleks Costa Rica täna üks suur ananassi-, kohvi- ja banaaniistandus. Tõeline banaanivabariik sõna kõige hullemas mõistes.

Aga tulen nüüd selle suveniiripoe juurde tagasi. Just puidust esemed olid need, mis meid paelusid. Näiteks selline väike näidis kümnest eksootilisest Costa Rica puuliigist - roosakaspunasest puust roheliseni ja ironwoodist tiigipuuni. Lisaks veel sarnasest paletist käevõrud ning juuksekummid ja kõige tipuks ka veel mõned postkaardid kodustele saatmiseks. E-kirjade, näoraamatu, skaibi ja tšätiajastul on postkaart välismaalt kui üks korralik retropauk. Mis siis, et saatja on mõnikord enne kodumaal tagasi kui saaja kaardi kätte saab ning mis siis, et operatiivset infot selle kaudu ei saa praktiliselt kunagi - postkastist (selles metallist, mis asub koridoris, mitte plastikust, mis asub taskus) on äärmiselt lahe tunne seda sellegipoolest välja võtta ja siis õhinaga lugeda. Vähemalt minu arvates.

Nüüd kus kere kinnitatud ja suveniiriostud tehtud, asusime päevaprogrammi viimase punkti juurde.

Kes nüüd on pingsalt seda reisijuttu lugenud, on ehk kaudsete vihjete abil aimanud, et asusime vulkaani jalamil (vaata näiteks veelkord tänase päeva kaarti sellesama lehe lõpus). Ja kes veel ei tea, siis vulkaan on seestpoolt üle keskmise leige mägi. Lisaks kõigile muudele ohtudele ja hüvedele tähendab see ka seda, et need allikad ja jõed, mis saavad tulemäe nõlvadelt alguse (või siis mööduvad magmakambrite lähistelt), on kas soojad või lausa tulikuumad. Mäe põhjaosas on paaris jões aga tingimused ideaalsed selleks, et inimesed saaksid neis termaalvanne võtta.

Eelnenust tulenevalt on paari mäe poolt tuleva jõe kaldad tihedalt spasid ja muid laadseid kuurorte täis ehitatud, kus siis soovijad saavad ennast erinevates kuumaveevannides turgutada. Võrreldes tavaliste spadega on siin erinevus selles, et vee soojendamise ja mineraliseerimise asemel, on siin lihtsalt vannid ja basseinid ehitatud nii, et saaks jõe nendest läbi suunata. Ning ongi tervislikud, ligikaudu 60 kraadise veetemperatuuriga, sulistamiskohad olemas. See muidugi viis mind mõttele, et ei tahaks seal allavoolu asuvas, kõige viimases spas küll väga sulistada, sest seal ei pruugi see soe vesi enam olla 100% vulkaanilist päritolu…

Igatahes pärast tänast matka tundus kuumas vees lobistamine küll väga ahvatlevana. Aga kuhu siis täpselt minna? Enamus spadest olid suunatud välisturistile ning külastajatele pakuti pakette - „lõuna + spakülastus“, „termaalvannid + õhtusöök“, „kuumaveeallikate külastus + 2 ööd kuurortis“ ja nii edasi. Lihtsalt kuumaveebasseinides ujumist väga ei tahetud pakkuda või kui pakuti, siis sellise üsna krõbeda hinna eest (keskmiselt 35 USD per inimene). 70 dollari eest kahekesi vannis käia tundus tsipa üle makstud.

Aga õnneks on huviliste jaoks olemas ka alternatiivid, sest see loodusvara, mida kasutatakse (soe jõgi), ei kuulu ühelegi spale. Veidi otsimist ja leidsimegi, et on täitsa olemas paik, kus kohalikud ja ka turistid käivad täiesti tasuta veemõnusid nautimas. Asus see sisuliselt kõikidest spadest ülesvoolu (suur pluss :)) ning juurdepääs oli sellesama tee ääres, mida olime täna juba paar korda sõitnud. Kes nüüd täpsemat asukohta soovib, siis tuleb sõita Tabacon Hot Springs & Spa juurde ning selle lähistel asuva maanteesilla kõrvalt jõe äärde ronida. No eks see sinna jõudes ka näha on, sest rahvast seal ikka liikus.

Juurdepääs silla kõrvalt
Esmamulje võib-olla ei ole kõige kuldsem, sest sõna otseses mõttes pead ronima tee kõrvalt mitte just kõige kaunima silla alla. Kuid… see, mis asub nii ühel kui teisel pool silda oli ikka täiesti superluks. Kujutage nüüd ette - lopsakas vihmamets, parajalt lai (kuid madal) jõgi, väikesed kärestikusopid ning kogu see krempel vaikselt aurab (sest jõgi on igal hetkel soojem kui välistemperatuur). Selline müstiline ja lummav looduslik spa. Soovitan sinna minnes jalga panna veejalatsid ning võtta kaasa võimalikult vähe asju, sest parimad kohad asuvad sillast ülesvoolu, kus peab tsipa ronima ning kus ilmselt ei pääse sellest, et saad vähemalt nabani märjaks.

Kuna mul oli kaasas ka fotokott, siis valisime sulistamiseks koha sillast allavoolu. Aga ega see kehvem polnud. Täiesti sürr tunne on hüpata 60-kraadise temperatuuriga jõkke! Nagu kuum vannivesi, aga no kurat see on ju jõgi! No nagu Pirita või Reiu või Võhandu. Kuna olime autos juba ujumisriided selga vedanud, siis oligi vaid asjadele sobiva koha leidmise vaev ning mulistamine võiski alata. Muide asjadel tasub silm peal hoida, sest kus rahvast, seal pätte.

Džunglispa
Aga oh sina heldene aeg küll, kui mõnus see oli. Sulistasime mõlemad nii, kuidas jaksasime. Eriti vahva oli see, et vool oli päris kiire ning kärestiku all seistes, olid justkui kuuma duši all. Aga kui lasid veel ennast veidi edasi kanda, jõudsid enam-vähem vannisuurustesse laavakivist soppidesse, kus said täiesti privaatselt selles toitainetest (ja lõhna järgi ka väävlist) tiines jões oma konte leotada.

Veemõnusid nautivaid inimesi oli üllatavalt vähe - üsna palju käis küll seda kohta vaatamas, kuid enamus panid lihtsalt silla juures jalad vette ja läksid peagi minema. Teisel pool silda vast oli mõnikümmend inimest, kuid selles osas, kus meie olime, jäi arv selgelt ühekohaliseks (koos meiega). Kusjuures kohalikke ja turiste oli silma järgi vast pooleks, sest La Fortunast kuhugi põhja poole sõitva liinibussi peatus oli kohe silla kõrval ning miks mitte pärast tööpäeva tulla ja soojas vees väike lõõgastav suplus teha?

Ausalt öeldes ei oskagi aimata, et kaua seal oldud sai. Ühel hetkel vaatasime, et elu-olu on juba üsna hämar, mistõttu oleks mõistlik hakata kodu poole säädma. Veest välja ronides selgus, et vahepeal oli taaskord veidi vihmatama hakanud. Jões olles ei pannud seda isegi tähele, sest üle vee kaardunud puud võtsid enamuse piiskadest kinni ja olgem ausad - ühte või kahte lisapiiska selles niiskes keskkonnas niikuinii ei märka.

Autos istudes ja hotelli poole sõites ronis ihuliikmetesse selline tunne, et kogu keha koosneb ühtlasest sültjast massist. Nii kondid, lihased kui siseorganid - kõik on üks paras kallerdis. Matkaväsimus oli ammu juba allavoolu ära ujunud ning mõnus rammestus oli selle asendanud. Oma majakesse jõudes ja voodisse pikali visates tekkis momentaalselt tunne, et ega täna rohkem ei jõuagi rohkemat teha. Kuidagi sundisime ennast siiski kaarte kirjutama, taustaks hispaaniakeelsed Simpsonid (Los Simpsons!!) Aga niipea kui viimane aadress sai kaardi peale kirjutatud, ka pastakas kukkus ning uni tuli. Ehh, jälle oli üks tõeliselt mõnus reisipäev selja taga.

Kommentaare ei ole: