11.03 - Los Chiles, Caño Negro, La Fortuna

Kellahelin tabas meid sel hommikul kell 6:10 kohaliku aja järgi ning tõusime nii vara seetõttu, et seitsmeks kindlasti sadamas olla. Raamat (Lonely Planet) kirjutas, et reeglina sellel kellaajal esimesed paadid välja lähevad ning me tahtsime kindlasti ühel nendest olla. Kiire hommikusöök ja siis juba fotokott selga, statiiv kätte ning kand-ja-varvas sadama poole. Kuigi öömaja oli meil tinglikult linna servas, siis Los Chiles on tegelikult üsna pisike, mistõttu poolkiirel kõnnakul jõuab Carolina Cabinasest sadamasse umbes kümne minutiga.

Kõndides lihvisin mõtetes viimse piirini kõik teada olevad (ja ka täiesti tundmatud) läbirääkimisvõtted ning ma juba kujutasin ette, kuidas ma laevnikud üles rivistan ja omavahel hinna osas konkureerima panen. Lõpuks maksavad nad hoopis ise 90$, et saaksid õiguse meid mööda jõge mõned tunnid ringi vedada! Ehk siis kus need kaptenid on? Hoidke alt, eestlased tulevad!

Koldjalg-sultantait
No ja eestlased tulidki ning olidki… kell oli 6.45 ja olime kõige esimesed inimesed sadamas. Mitte ühtki hingelist. Ei paadikapteneid ega turismigruppe, vaid üksik sultantait ragistas põõsas (mille ma ka kiirelt fotokaga ära registreerisin). Sohh, mis see siis nüüd tähendab? Olime valmis kõigeks muuks (suurteks rahvamassideks, umbkeelseteks paadimeesteks, rasketeks hinnaläbirääkimisteks jne), kuid mitte selleks, et sadam on tühi. Seal ei olnud MIT-TE KE-DA-GI. See on imeline tunne, kui oled kõik üle kavaldanud, sealhulgas iseenda. Mõtlesime, et säästame raha, orgunnime ise ja oleme seetõttu üle keskmise nutikad rändurid, kuid muu maailm ei tulnud selle ideepalanguga kahjuks kaasa. Jah, keegi unustas kaptenitele öelda, et nad peavad meie pärast võitlema hakkama.


Nii me siis seisime seal - kaks turisti, sultantait ja pinutäis tühje paate-laevu. Minutit kümme-viisteist hiljem toimus vaikelus aga terav muutus, tee peal oli näha liikumist. Ning tõepoolest, silmad ei petnud - sadama poole tuli köötsa-köötsa üks vanamees, kes heitis hoolimatu pilgu meile, astus ühte nendest laevadest ja sõitis sellega teisele poole jõge. Kõik. Vsjoo. Kogu lugu. Ei mingit suhtlust, ei mingit küsimist („Et mis te siin teete?“), lihtsalt sõitis laevaga teisele poole jõge.

Aga see oli õnneks alles algus, sest peagi läks täielikuks rapsimiseks - tuli lausa kaks meest mööda teed. Üks nendest läks taas otsejoones laeva peale, kuid teine - olge nüüd tähelepanelikud - vaatas korraks meie poole ja siis nii muuseas jalutas korra lausa mede eest läbi!

Usun, et ei saa olemas olla veel paremat tahan-midagi-teie-käest-osta-nägu, kui see, mis meil oli pähe manatud. Lootusrikkad silmad lausa anumas: „PALUN, küsige meie käest, et kas me soovime midagi osta!“ Täiesti müstiline ja hoomamatu olukord - kaks valget turisti on ühes keskmiselt populaarses turismi sihtkohas, kõige magusamal ajal ning mitte kedagi kurat ei huvita see. See on samaväärne olukorrale kui näiteks silmnähtavalt varakas ameeriklane seisab Tallinna vanalinnas suveniiripoe ukse taga, silmad põlevad peas, et oma sõpradele ja absurdselt suurele suguvõsale Eesti merevaiku ja kohalikke traditsioonilisi matrjoškasid osta, kuid kaupmees ei viitsi poodi avada, sest tahab enne „Maahommiku“ lõpuni vaadata. Isegi dollaripakiga vastu akent kolkimine ei pane meelt muutma.

Meil läks tegelikult veidi paremini. See tüüp, kes meist mööda jalutas, astus tagasi tulles paar sammu lähemale ja küsis, et kuidas läheb. Ah, et kuidas läheb? Rasaki - kohe aktiviseerus minus see läbirääkija, kes varahommikust saadik on oma tundi oodanud. Manades ette (enda arvates) täiesti ükskõikse näo, ütlesin, et kõik on normaljokk. No ja siis tuli SEE küsimus - mis te teete siin? Jess! Jackpot! Purgis, haahaaa, kohe keeran su ümber sõrme nagu lintnuudli!

Püüdsin jätta muljet, et ma väga küll ei viitsi vastata, aga kuna ta küsima tuli, siis olen viisakas ja tulen vastu - „Tahaksime paadituurile minna“. Vestluspartner oli aga vääriline - suhteliselt kiirelt tuli vastus, mida Costa Rica põhjaosa dialekte pikalt uurinud filoloogid võiksid tõlkida nii: „Ahah“. Pärast seda vahetas ta mõned laused „White Shark“ nimelise laeva kapteniga, kes oma alust seal vaikselt korda sättis ning siis ütles meile, et vot temaga võitegi minna. Küsisime kohe, et palju maksab ja tema vastu, et „Noventa“. Noventa on üheksakend. Ehh…

Kusjuures hiljem mõtlesin, et see võis olla täitsa vabalt seesama tüüp, kellele ma eile helistasin, kuigi ta seal kai ääres seistes väitis, et inglise keelest aru ei saa. Aga milline hea võimalus tagasi teha - oli ju teada, et 2-4 gringot otsivad hommikuks paadisõitu, seega ei pea just tuumafüüsik olema, teadmaks, et nad on hommikul sadamas ootel. Aga mina teda hääle järgi ära ei tundnud ning ta ei teinud ka ühtegi viidet selle kohta, et me oleks varem suhelnud.

Niisiis - hind on endiselt 90 dollarit. Vaadates seda suurt laeva, millega sõitu pakuti (tuletan meelde, et rohkem huvilisi seal sadamas, ega ka sadama lähedal ei olnud), siis ma saan aru, miks hind selline on. Laeval oli suurusjärgus 40-50 istekohta, mistõttu sellise praamiga lustisõidu tegemine ongi kulukas, puhtalt kütusekulu arvestades.

Aga ma ei tea millele ma lootsin. Arvestades neid teenuspakkujate horde (3 inimest), kes tol hommikul seal klientide eest „võitlesid“, oleksin pidanud olukorraga leppima ja nõutud raha välja käima, kuid ei. Kuulsin end hoopis ütlemas, et „Ei, seda on ikka liiga palju. Teeme hoopis 60$ ning võiks hoopis väikese paadiga minna.“ Vahendaja vahendas informatsiooni laevakaptenile ning vastuseks tuli, et 60$ on liiga vähe suure laeva eest ja selle mehe väike paat (mis asus jõe teisel kaldal), ei lähe kahjuks käima. Aga kuidas oleks 80 dollariga? Sisemise läbirääkija silm läks särama - vot nüüd me räägime! Mõistlik inimene oleks siin tegelikult nõus olnud, kuid mina mitte. Ütlesin hoopis, et ootame veel veidi, vaatame. Selle peale kaotas vahendaja totaalselt meie vastu huvi, kehitas õlgu ja soovis jõudu.

Mnjah, edasised arengud mõrvasid selle minu sisemise läbirääkimisguru üsna külmavereliselt. Esmalt jalutas minema see vahendaja, siis ajas oma laeva sadamakai äärde tagasi see kõige esimene kapten ja jalutas samuti nimega ning i-le täpiks oli see kui lahkus ka „White Sharki“ omanik. Olime nüüd kahekesi. Isegi sultantait oli kadunud. Mis siis nüüd saab? Kell oli juba seitse läbi ning polnud seda nägugi, et siin lähiajal turistideveoks läheb.

"Valge hai"
Esimene positiivne sündmus tollel hommikul oli see, kui „White Sharki“ kapten uuesti silmapiirile ilmus, tööriistakast näpus. Tundub, et ta võttis seda üsna hinge, kui väiksema paadi poole näpuga näitasime. Kusjuures meil polnud ühtki teadmist selles osas, et väiksema paadiga sõit odavam oleks. Lihtsalt tundus loogiline, et see nii võiks olla. Meile sõnagi ütlemata sõitis El Capitan oma suure laevaga üle jõe, väikese paadi juurde ja hakkas seal nokitsema. Meie istusime sadamapingil, vahtisime närviliselt ringi, ootasime imet, kuid tema putitas rahulikult oma väikest paati. Ilmselt mõtles, et ammu olen plaaninud selle suure töö ette võtta, seega miks mitte praegu. Muud nagunii midagi teha pole.


Kell pool kaheksa andsime alla, me raiskame siin 10-20$ pärast parima vaatlusaja ära. Vahet pole, kui 80 dollarit, siis 80 dollarit. Niigi saime 10 taala alla ju. Nüüd tuli see otsus kiirelt kaptenile selgeks teha, kuid see polnudki nii lihtne. Ta nokitses seal paadimootori kallal nii ennastunustavalt, et ei pööranud jupil ajal pilkugi üle jõe vehkiva turisti suunas. Mis siis ikka, tuli karjuda. Esiti ei andnud seegi tulemusi, kuid ühel hetkel ta siiski vaatas, et kes see hull üürgab ning ma siis näitasin näpuga suure laeva peale ja hüüdsin, et „Esta bien!!“. See laev on ok. Tundub, et sai aru. Rahulikult pakkis oma tööriistakasti kokku, tõmbas paadile väikse katte peale ja tuli oma „Valge Haiga“ sadamasse tagasi.

Kontrollisin üle, et kas 80$ kehtis veel? Kehtis. Selle eest siis lubati kolme tunni pikkust sõitu jõe peal ning tõepoolest sellesama suure laevaga. Kell 7.40 läksime lõpuks teele.

Kas ka kaptenit ootav turist?
Kapten otseselt inglise keelt ei rääkinud, kuid lindude, loomade ja taimede nimesid ta siiski teadis. Ning oli näha, et ta on neid tuure teinud siin väga palju, sest teadis kust mida otsida ning suutis üsna kiirelt ära määrata kasvõi korraks üle lennanud linnu või kusagilt metsast kostuva loomahääle. Kohe algul vaatasime üle vastaskaldal, puude otsas toimetavad möiraahvid, keda ka eile õhtul olime kuulnud ning siis juba mööda jõge lõuna poole ning peamisteks vaatlusalusteks linnud.


Kiiver-basilisk ehk Jeesus Kristus sisalik
Kusjuures kokkuvõttes see oli suur pluss, et me selle suure laevaga läksime. Esiteks oli see palju stabiilsem kui väike paat (väga oluline moment pildistamisel) ning teiseks sain ma üles seada statiivi (veel olulisem moment pildistamisel), mis andis mulle võimaluse pildistada praktiliselt 360 kraadi ulatuses. Kedagi teist peale meie ju laevas polnud. Ning stabiilsust ja statiivi oli väga selgelt vaja, sest ilm oli alguses udune ning tuli ka päris mitu sahmakat troopilist lausvihma.


Õõnepääsuke
Aga mulle see ilm meeldis ja seda just seetõttu, et see lisas piltidele põnevust. Kiiskava päikese käes oleks fotode tegemine palju keerulisem, sest jäävad tugevad varjud ning pildistamiseks sobilik sektor oleks oluliselt ahtam (saaks ju peamiselt üles võtta allapäikest asuvaid subjekte). Nüüd oli aga kogu jõgi meie päralt ning neid ikka oli, keda
Valgepea kaputsiinahv
vaadata ja ka mälu-kaardile jäädvustada. Loomadest needsamad möiraahvid, lisaks kaimanid, ämmalahvid, sisalikud, kaputsiinahvid, nahkhiired ning lindudest kõikvõimalikud haigrud, kuningkalurid, pardid, madukaelad, kormoranid, kuid ka pääsukesed ja papagoid. Fotokas klõbises pidevalt, õnneks elusloodus polnud ka väga arg, kapten suutis laeva praktiliselt alati suunata vaikselt piisavalt lähedale (vahest ka liiga lähedale), nii et mul oli ainult kadreerimise vaev.
Suur-tiigerhüüp vihmas
Samas kohatine üsna pime keskkond eeldas väga stabiilset tegutsemist, sest hoolimata laeva suurusest, oli see siiski laev, mis tähendas, et väike võnge oli pidevalt sees. See aga suures plaanis tegelikult probleeme ei tekitanud ning kui me kolme tunni pärast uuesti kai ääres sildusime, mul ikka nägu konkreetselt peeretas peas. 


Prillkaiman kalda ääres, puude all varitsemas
Tegemist oli olnud täiesti suurepärase privaat- tuuriga ning kapten oli olnud suurepärane giid (hoolimata oma kasinast inglise keele oskusest). Kusjuures, sel hetkel, kui hakkasime tagasi jõudma, nägime ka lõpuks teisi turiste. Vastu tulid päris mitmed laevad, kus oli reeglina üle kümne inimese. Tundub, et põhimass tuligi jõele kusagil 10 ja 10.30 vahel ning see muutis tegelikult ka üldist olukorda. Kui meil 
Ruikkurg
oli võimalus loodust jälgida ja pildistada kohati täielikus vaikuses (või siis vihmapladina saatel), sest kapten lükkas tihti mootori välja, siis nüüd oli kuulda paadimootorite põrinat, laste kilkeid, inimeste jutukõma ja kõike muud sarnast. See oli andnud oma hoobi ka faunale - linnud olid siin küll üle keskmise
Õõnesäälik
julged, kuid mitte nii julged ja selle tulemusena olid jõeääred palju tühjemad. Ehk siis olime näinud loodust uhkes üksinduses, olime näinud rohkem ja tegelikult ka odavama hinna eest (La Fortunast müüdavad tuurid maksavad alates 75$ per inimene). Kokku jäi meil tol hommikul fotosilma ette 21 erinevat linnuliiki ja 6 erinevat loomaliiki, kusjuures ükski linnuliik ei kattunud eile Sarapiquis nähtud 24 linnuliigiga.


Vahepeal ikka sadas kõvasti
Seega tänasime kaptenit niipalju, kui hispaania keele oskus võimaldas ning tema tänas meid vastu ja hüüdis lõpetuseks, et „Adios! Pura Vida!“. See viimane fraas on muide Costa Rica tunnuslause, mis sisuliselt võib tähendada kümneid erinevaid asju, kuid otsetõlkes tähendab Puhast Elu (ehk siis ela täiega või et elu on
Sinihaigur
ilus). Kui meie kapten hüüdis „Pura Vida!“, siis tähendas see midagi sellist, et mingu teil hästi (no ma vähemalt loodan nii). Seda öeldakse ka siis kui midagi ebaõnnestub ning siis on tähenduseks „No juhtub!“ Loomulikult öeldakse „Pura Vida!“ ka siis, kui kõik on suurepärane - siis on tähenduseks „Juhhhuuuuu!“. Kui sõbraga kokku saad, ütled „Pura 
Laulu-kuningkalur
Vida?“ ehk kas kõik on hästi. Sõber vastab: „Pura Vida!“ ehk „Kõik on suurepärane!“ Kui keegi tüütab sind ja uurib mingeid asju, millele sa ei taha vastata - ka siis sobib see fraas ideaalselt, sest siis tähendab see „Mul pooh…, ära tüüta!“ Ja nii edasi. Ehk „Pura Vida!“ võib tähendada sisuliselt kõike - tähendus sõltub suuresti kontekstist, intonatsioonist ja ka näiteks näoilmest. Ning seda kahte sõna ikka kuuleb Costa Ricas vahetpidamata.


Mustkäpp-ämmalahv maiustamas
Kuna kapten soovis meile head päeva, siis päev võttis sõnasabast kinni ja muutuski üha paremaks. Vihm oli lakanud, pilvede vahelt immitses juba päikest ning Carolina restoran ja hotell tundus täna juba täitsa toreda ja koduse kohana. See veendumus suurenes koos hommikusöögiga, mille otsustasime
Ameerika madukael tiibu kuivatamas
pärast check-outi nende söögikohas teha. Guantanamerat küll enam ei lauldud, kuid süüa pakuti sellegipoolest. Ning toit oli hea ja rikkalik. „Traditsiooniline hommikusöök“ sisaldas endas loomulikult gallo pintot, kuid õnneks ka omletti, tomatit, röstsaia ning kohvi. Hind 2800 coloni
Hallkael-võsaruik
(5 eurot) portsu eest, seega pigem odava- poolne. See riis ubadega on ikka tohutult toitev, kui viitsida ette veetud portsjonid süüa. Mida aga kiitma peab, on kohv - üks Costa Rica uhkustest. Halba (ja ka välismaist) kohvi siin riigis ei tolereerita ning isegi poes müüakse ainult oma maa arabicat.


Mantel-möiraahv niisama hängimas
Kõht kulmudeni toitu täis, tegime plaane edasiseks. Otsustasime, et kui me juba nii lähedal oleme, läheme vaatame Nicaragua ka ära. Üle piiri küll ei lähe, kuid läheme vaatame vähemalt piiripunkti ära. No et kui keegi kunagi mõnes seltskonnas küsib, et kes on elus oma ihusilmaga Nicaraguat näinud, siis saame kenasti käed püsti ajada. :)


Nicaragua
Piirini oli ligikaudu 10 kilomeetrit tühja teed. Tee oli tühi seetõttu, et tollel hetkel polnud piiri ületamine autoga selles paigas võimalik (piiripunkt avati paar kuud hiljem), kogu piiriülene liiklus käis mööda Frio jõge ja laevadega. Ehk siis tegelikult seal muud polnudki, kui piirivalvurid ja nende majakesed. Taamal lehvis suur Nicaragua lipp ja silt teavitas uude riiki jõudmisest ning Costa Rica poole peal lehvis veel suurem lipp ja ringi jalutasid relvastatud valvurid.


Võiks ju arvata, et need kaks Kesk-Ameerika riiki on nagu vennad, kuid päris nii see pole - Nicaragua ja Costa Rica suhted on üpris erilised. Nicad (Nicaragua elanikud) ja Ticod (Costa Rica elanikud, naissoost isikud on ticad) ei saa pehmelt öeldes omavahel läbi. See ei ole selline eestlaste ja lätlaste omavaheline tögamine, vaid tegemist on sisulise poliitilise ja etnilist laadi konfliktiga. Kuigi Costa Rical puudub sõjavägi (see kuluartikkel kadus riigieelarvest juba aastal 1949, olles sellega esimene sarnane riik maailmas), on neil hambuni relvastatud piirivalve, mis on eriti tähelepanelik riigi põhjapiiril, sest seal neil on nicadega pooleli dispuut teatud maa-alade (täpsemalt piirijõe) kuuluvuse osas. Otseselt laskmiseks pole läinud ja vaidlus käib Haagi rahvusvahelises kohtus, kuid pingelist seisu suhetes, võib tajuda mõlemal poolel.

Costa Rica piir
Nicad
arvavad, et ticod on ülbed ja ennasttäis, sest nende elatustase on oluliselt kõrgem (mis on ka tõsi). Ticod omakorda arvavad, et nicad on laisad, harimatud ja kalduvad kuritegevusele. Kusjuures rõhuva osa ticode huumoribaasist moodustab ilkumine oma põhjanaabrite rumaluse üle (no nagu iirlastel ja inglastelgi). Veel veerand sajandit tagasi oli Nicaragua, muide, Costa Ricast selgelt jõukam, kuid kodusõda ja USA embargo pankrotistasid riigi ja täna ollakse läänepoolkera üks vaesemaid (Haiti järel). Sellisest hoobist nicade enesehinnangule (et inimpõlv hiljem ollakse Costa Rica „vaene naaber“) kindlasti lähiajal ei toibuta.


Sellegipoolest on Costa Ricas väga palju põhja poolt tulnud immigrante, kes töötavad üle kogu riigi, peamiselt abi- ja lihttöölistena, sest siin lihtsalt on võimalik selgelt rohkem teenida ning samuti hinnatakse kõrgelt riigi haridus- ja meditsiinisüsteemi. Kuna aga migrantide legaalne töötamine on Costa Ricas tehtud äärmiselt keeruliseks, on enamus võõrtöölistest ja nende peredest endiselt illegaalid, kes tihtipeale kogunevad elama kahtlase kuulsusega äärelinnadesse. Ja kuna kuritegevuse tase riigis on samuti tõusuteel, näitavad kohalikud üsna konkreetselt näpuga nicade poole. Ühesõnaga - läbisaamine on kehv ning kohalikud suhtuvad põhjanaabritesse (ka neisse, kes nende heaks töötavad) üsna üleolevalt. Sellise suhtumise muutumist lähiajal kahjuks oodata ei ole.

Koht, kus see kahe rahva vaheline vastuolu (et mitte öelda vihavaen) täies mahus õide puhkeb, on Ladina-Ameerika riikidele kohaselt jalgpalliväljak. Kuid, oh häda - ka siin on ticode mansa kaugelt parem kui nicade oma. Kes mäletab viimast jalka MM-i (Brasiilias, 2014), siis Costa Rica tiim oli üks suurimaid üllatajaid üldse. Oma alagrupis (mida nimetati surmagrupiks ja kus Costa Ricat peeti täielikuks autsaideriks) võideti kindlalt Uruguaid ning samuti tehti tuupi itaallastele ja mängiti viiki Inglismaaga. Ehk siis prognoositud kindel alagrupi viimane hoopis võitis selle. Veerandfinaalis jäädi penaltitega küll Hollandile alla, kuid sellegipoolest oli legend sündinud ja kostariikalased võtsid oma tiimi kodus vastu rahvuskangelastena. Pärast seda edukat MM-i tõusti FIFA edetabelis lausa esikümne piirimaile. Ja kus on Nicaragua jalgpall? Parim koht FIFA edetabelis on 95, kuid reeglina ulbitakse seal 100. ja 120. koha vahel (laias plaanis seega Eesti masti meeskond). Ning see pole veel kõik - viimati võitis Nicaragua Costa Ricat jalgpallis aastal 1950 ja… see on ka ajaloo ainus kord kui nii juhtus. Seetõttu pole ka imekspandav, et sõpruskohtumisi korraldatakse vaid 1-2 korda kümne aasta jooksul. Kessi ikka tahab oma madalat enesehinnangut veelgi väiksemaks lihvida (kui nüüd Nicaragua vaatevinklist vaadata).

Võimas suhkruroog
Niipalju, siis kahe riigi omavahelistest suhetest ja nende puudumisest. Nüüd kui olime põhjanaabri oma silmaga ära näinud, keerasime autol otsa ümber ja sõitsime Los Chilese suunas tagasi. Tegelikult sõitsime sealt lausa peatumata läbi, kuid me ei põrutanud mitte Muellesse välja, vaid mõned kilomeetrid pärast linnapiiri keerasime suhkruroo istanduste vahelisele kruusateele, mis pidi viima otse läbi Caño Negro märgala südame.


Siinne tee oli siis esimest korda selline, kus võib öelda, et tegemist oli halva teega. Kuna hiljuti oli sadanud vihma, siis oli see kohati üsna libe ning ka lombid olid mehised. Kuid see ei olnud mitte midagi katastroofilist ning ette rutates võib öelda, et kõik need 38 kilomeetrit oleks olnud võimalik läbida ka kaherattaveolise sedaaniga. Neljarattaveoline ja sõiduautost tsipa kõrgema kliirensiga masin tegi sõitmise lihtsalt mugavamaks. Tegelikult kõige suuremaks probleemiks polnud mitte muda, augud ja
Nikaraagua leeträhn
libedus, vaid hoopis see killustik, millega tee oli kohati kaetud. Kivid olid osati päris parajad purakad, millele oli targem mitte otsa sõita. Ning isegi kui paari kämbla suurused mürakad kõrvale jätta, oli ka ülejäänud killustik päris jämedakoeline, mistõttu väga kiiresti sõita ei saanud ja ka aeglasel sõidul raputas auto päris kõvasti.


Kuldlauk-lootoselind üleujutatud heinamaal
Aga las raputas! Isegi kui siin oleks olnud ideaalne asfalttee, siis me oleksime liikunud täpselt sama kiirelt, sest esimesed 14 kilomeetrit (suurelt teelt kuni Caño Negro külani) oli pillavalt külluslik linnumaailm. Strateegia oli teha niinimetatud drive-by shootingut - pildistatava subjekti nägemisel talle võimalikult lähedale sõitmine,
Ruddy-breasted Seedeater ja ämblikuvõrk
mootor välja, oakott aknale ja kaamera aknast välja. Ütleme nii, et seismist ja pildistamist oli tunduvalt rohkem kui sõitmist ning taaskord kogunes mälukaardile hoogsalt ülesvõtteid aina uutest ja (meile) seninägemata liikidest.


Põhja-tuttkarakaarad õite keskel
Kuigi oli keskpäev, siis pildis- tamiseks olid täiesti ideaalsed olud (nii head kui üldse päevasel ajal olla saavad), sest päike oli väga ere, aga ta oli just täpselt paraja paksusega pilvekihi taga. Ehk siis väljas oli valgust niipalju, et sai kasutada väga madalaid ISO-väärtusi, aga pildistatavatel puudusid igasugused varjud. Fotopeded ütlevad selle
Leekõlg-turpial
koha peal, et kasutusel oli looduslik softbox.


Selle kõige positiivse juures oli ka üks päris suur obstaakel - kliima. Väljas oli umbes täpselt 30 kraadi (seega ei midagi müstilist), päike
Haruldane Nicaraguan Seed-finch
oli pilve taga, AGA… õhuniiskus oli tunnetus- likult seal 1523% juures. Temperatuuri järgi vaadates oli väljas selline mõnus suveilm, kuid kui autost välja astusid, siis põhimõtteliselt nägid oma silmadega, kuidas elujõud sust lahkus. See on ikka täiesti uskumatu kuipalju niiskus eluolu mõjutada suudab. Kuna tuult ka ei olnud, siis põhimõtteliselt oli üks-ühele sauna leiliruumis olemise tunne.
Igale veisele oma veisehaigur!
Tegelikult ei pidanud „elamuse“ saamiseks isegi autost välja minema - piisas sellest kui peatasin auto, et kedagi pildistada ning mootori välja lülitasin. Sellepeale lülitus ju välja ka kliimaseade ning kuna aken oli lahti, siis kusagil minuti pärast läks autos olemine üsna niiskeks.
Teistmoodi tiivulisi oli kah
Higi hakkas voolama kohe - sa kas liigutasid või ei liigutanud, vahet polnud.


Varsti oligi nii, et naine keeldus autost välja tulemast, mind motiveeris seda tegema ainult pildisaamise soov (mis tol hetkel veel oli tugevam kui see ebamugavustunne). Peagi oli selgelt eelistatum see, et lased akna alla, teed pildi kiiresti ära ja kui oled fotoga rahul,
Hallpea-masktikat
siis ruttu aken kinni ja mootor tööle. Sellist asja polnud mina veel varem kogenud. Olen küll viibinud erinevates troopilistes tingimustes, kuid see, mis toimus Caño Negro keskosas, oli ikka täiesti hull lugu.


Samas sellise kõrge niiskustaseme osas pole midagi imestada, sest tegemist on ikkagi märgalaga. Lausa nii märja alaga, et päris mitu kuud aastas on see meie sõidetav tee täiesti läbimatu (seega pole ka
Hibiskuse õis lisandiga
praegune tee kvaliteet imekspandav) ning siinkandis sõidetakse ainult paadiga. Kuival hooajal on veetase kõvasti madalam, kuid sellegipoolest on igal pool jõed ja jõekesed, järved, tiigid, mudalombid, soised alad ja nii edasi. Putukate (ja seetõttu ka lindude) paradiis. Märjal hooajal on siin lindude hulk praegusega võrreldes mitmekordne, aga nagu ma juba mainisin, ei saanud ka praegu millegi üle kurta.


Jar Jar Binks
Caño Negrot peetakse teadusringkondades maailma üheks olulisemaks märgalaks ning tegemist on märkimisväärseima niiske kliimaga alaga Costa Ricas. Sellel mõnesajal ruutkilomeetril on võimalik kohata 350-t erinevat linnuliiki, 160 imetajaliiki ning mitut sadat erinevat taimeliiki - ühesõnaga loodushuvilise paradiis. Kõige haruldasemad liigid, kellega väga hea õnne korral Caño Negros võib kokku trehvata, on jaaguar, puuma, taapirid, otselotid ning
Vagunokk-ühiskägu
siinkandis on üks parimaid võimalusi näha ka basiliski (keda kutsutakse oma vee peal „kõndimise“ oskuse tõttu Jeesus-Kristus-sisalikuks - vaata ka pilti ülal). Loomi me keskpäevakuumuses ei trehvanud, kui nüüd mõned kodustatud piima- ja lihaloomad välja jätta (kes nägid välja nagu Jar Jar Binks tähesõdadest).


Aga linde oli siiski lademetes, vähemalt seni kuni jõudsime rahvuspargi nime kandva küla ja laguunini. Vaatasime need mõlemad üle, kuid pikemalt ei peatunud. Tundus selline väääga rahulik kant olevat, aga kel rohkem aega ja huvi märgala looduse vastu, siis kindlasti soovitatakse siin paar ööd-päeva aega võtta ning paadiga laguunil käia.

Rohelust jagus
Järgmised 24 kilomeetrit teed läbisime juba kiiremini, sest liiklus oli selgelt tihedam kui Los Chilese ja Caño Negro vahel (3-4 autot tunnis vs 1 auto minutis) ning metsiku looduse vahele eksis ära juba üsna palju väikeseid külakesi ja fincasid (istandusi). Ka tee oli parem - augud ja killustik klopsisid küll sisikonna kenasti vahtu, kuid nelivedu ja kõrgemat kliirensit enam vaja ei läinud. Ligikaudu 5 tundi pärast Los Chilese lähedalt kruusakale keeramist, jõudsime lõpuks taas asfaltteele (maanteele number 4). Keskmiseks kiiruseks tuli seega natuke alla 10 km/h ning lisaks saadud emotsioonidele, jäävad seda venimist meenutama ligikaudu 600 fotot mälukaardil.


Vahvate küngastega maastik
Niipea kui märgala lõppes, muutus maastik ka mägisemaks. Künkad polnud just väga kõrged, aga sedavõrd rohkem olid nad maalilised. Osad paigad nägid välja nagu kääbikute küla „Sõrmuste isanda“ filmidest.


Reisikavasse oli meil järgmisena üles märgitud San Rafael de Guatuso linnake, mis on Maleku nimelise rahvakillu asurkonna keskuseks. Kuna pärismaalasi on Costa Ricas ülivähe, siis otsustasime, et kui võimalus antakse, tutvume mõnega nendest. Ning ennäe - San Rafael jäigi meil täpselt tee peale. Malekusid on järel ligikaudu 600 inimest ning enamus nendest pidid elama selle linna lähedal asuva reservaadi külades. Mingitest allikatest lugesin, et ega nende külade külastamine väga lihtne pole (pidid olema üsna eraldatud ja raskesti ligipääsetavad), kuid San Rafael
Teel
de Guatusos võib leida nende käsitööd kui hästi otsida. Oma arust otsisime küll hästi, aga ei leidnud mitte ühtegi viidet malekudele. Ning San Rafael ei ole väga suur linnake - 3 tänavat ühtepidi, 7 tänavat teistpidi. Seega sõitsime KÕIK kohad läbi, kuid mitte midagi. Ei olnud isegi sellist kohta, kust infot võiks pärida - asula nägi välja nagu üks tüüpiline maa-alevik Eestis (lihtsalt rahvast liikus tänavatel rohkem). No kui ei leia, siis ei leia. Tegelikult hakkas vaikselt ka hämarduma, mistõttu otsustasime edasi sõita.
Ikka mäest üles ja alla, vasakule-paremale
Pimedas ei ole väga suurt huvi käänulistel mägiteedel liigelda. Kuna me käsitööd ei saanud, siis ostsime lohutuseks tee äärest põllusaadusi. Ananasside kuhjade all lookas müügiletid palistasid praktiliselt kogu seda maanteed. Ühes kohas pidasime siis kinni ja 300 coloni (50 senti) vahetas omanikku. Selle eest andis üks väike, särasilmne plikatirts meile parajalt kobaka ning imeliselt lõhnava ananassi.


50 minutit ja kilomeetrit hiljem jõudsime La Fortuna linna, mis on üks suurtest Costa Rica turismimekadest. Seda oli ka kohe tänavapildis näha - enamus ringi jalutavatest inimestest olid võõramaalased ning praktiliselt kõik majad olid hotellid (need mis ei olnud hotellid, olid restoranid). La Fortuna tõmbenumbriks on linna kõrval kõrguv Arenali vulkaan, mis veel mõned aastad tagasi ajas stabiilselt oma tipust laavat välja. Tänaseks on see vaatepilt kahjuks kadunud ning tänu tihedatele pilvedele ei tunnetanud me tol õhtul üldse mingisuguse mäe lähedust (kuigi vulkaan on selge ilmaga nähtav kõigist linnakese punktidest).

Meie majake
Meie ööbimiskoht oli mõned kilomeetrid linnast väljas ja see oli olnud teadlik valik. Valisime öömaja hinna ja kvaliteedi suhte järgi, rendiauto jättis meile selle vabaduse. „
Hotel Rancho Cerro Azul“ tähendab maakeeli „Hotell-rantšo Sinine Mägi“ ning viitas sellele, et ilusa ilmaga saaksime siin nautida hunnitut vaadet Arenalile. Kui linnas olid valikuteks ainult toad, siis siin saime sama raha eest
Magamistuba oli...
korraliku majakese. Ütleme nii, et Carolina hotellist tulles, oleks ka lihtne aknaga tuba olnud vaimustust tekitav, kuid Cerro Azul pakkus oma külalistele hoopis rohkemat. Magamistuba oli suur ja kõrge ning sinna mahtus lisaks voodile (millele olid asetatud rätikutest voolitud kujukesed) ära ka istumiskoht lauaga (millel oli troopilistest lilledest ikebana). Vannituba oli lausa absurdselt suur, sinna oleks põhimõtteliselt kogu eelmise öö „hotelli“ numbrituba ära mahtunud. Ning see polnud veel kõik (nagu uskumatute pakkumistega telereklaamides öeldakse) - lisaks kõigele oli meil istumiskohtadega veranda maja ees ning võrkkiigega terrass maja taga. Ning võrkkiigest avanes hunnitu vaade troopilisse aeda, kust ei puudunud ei helikooniad ega ka koolibrid. Paradiis!


...suur
Tõsi, ka hinnatase oli pisut teine võrreldes Los Chilesega. Samas ei ole 71 USD (65€) öö eest mitte midagi üleloomulikku, Tallinna mõistes selline hotell „Dzingel“ (ehk siis äärelinna odavhotelli) tase. Kusjuures siinkandis jäigi silma see, et üsna palju arveldatakse dollarites. Öö eest maksime dollarites (kaardimakse), menüüd olid dollarites, osades kauplustes olid hinnad samuti dollarites. Selles valuutas võeti ärides vastu ka sularaha ning tagasi said samuti taalasid. Ameeriklased on ikka kohaliku turismitööstuse täielikult ära hellitanud (loe: rikkunud), sest Jumal hoidku selle eest kui ameeriklane peaks mingeid kursse meelde jätma ja hindasid ümber arvutama hakkama.


Ah, kes oleme tegelikult meie, et neid ameerikamaa kombeid ja tavasid arvustada, eriti arvestades asjaolu, et läksime tol õhtul sööma Burger Kingi. Lihtsalt tekkis soov saada midagi sellist, kus ei ole riisi ja ubasid ning samuti oli soov seda saada kiirelt (sest viimasest korralikust söögikorrast oli talumatult palju möödas). Burger Kingi massrämpsusöökla vastas nendele tingimustele ideaalselt. Üks double-whopperi nimeline burger ja kanaburger hiljem olime juba toidupoes järgmisteks päevadeks varusid soetamas. Kuna toas oli olemas ka külmkapp, siis oli patt seda kasutamata jätta. Lisaks snäkkidele, võileivamaterjalile ja õlledele sai taaskord ostetud neid pisikesi banaane. Neid juurvilju (vastavalt Euroopa Liidu direktiivile 86/362/EEC - 32000L0081) läks tänu minule ikka tööstuslikes kogustes. Nad paganad ei maksa praktiliselt midagi, aga maitsevad oi-kui-palju-paremini kui need Eestis müüdavad ja (eranditult) ahjudes küpsetatud banaanid. Ning mulle maitsevad väga ka need ahjudes küpsetet banaanid!

Õhtu veetsime oma majakese terrassil oleskelles. Taaskord sai reisipäevikut kirjutatud ning ma kulutasin ka hulga aega piltide kustutamise peale. No et udused pildid väärtuslikku mälukaardiruumi ei raiskaks. Kuigi mul neid 32GB ultrakiireid kaarte oli kaasas päris mitu tükki, siis arvestades seda, et ühe RAW pildifaili suurus on ligikaudu 20MB, siis ega priisata polnud midagi, kui päevas üle tuhande ülesvõtte tuleb. Aga tolle päeva looduspilte (mis siia blogisse ei mahtunud) saab vaadata taaskord siin

Kella kümneks aga tundusid päevategevused olevad kõik tehtud ning see andis võimaluse unenäomaal juba uue päeva seiklusi oodata.

Kommentaare ei ole: