Ärkasime üsna viisakal ajal, umbes-täpselt 7:05. Vastupidiselt naisele, magasin mina öösel nagu kott (eeldusel, et kott magab sügavalt ja pidevalt). Temal aga oli väike reisiärevus sees ning olevat seetõttu öösel mitu korda üles ärganud ja hommikul suutis ka kella ennetada. Kuigi jah, tuleb tõdeda, et kui mõte hommikul liikuma hakkas (ligikaudu 15 minutit pärast äratuskella), siis oli ka endal alakõhus teatud nupud sisse lülitatud ning oli tunda, et midagi hakkab vist varsti juhtuma.
Hävitasime poolvägisi ära kaasa ostetud hommikusöögi ja põhimõtteliselt olime valmis. Lääne poole lennates on alati see vahva lugu, et justkui jõuad kiirelt kohale. Ärkad hommikul seitsmest, kell 10 läheb lennuk, õhtul pool 7 jõuad Miamisse ning pool 9 juba Costa Ricas kohal. Ainult et… piletil on kirjas, et kogu see 8,5-tunnine lennureis võtab millegipärast aega 18,5 tundi. Aga ärgem tõtakem ajast ette, me olime veel endiselt Vantaa lennuvälja lähedal hotellis.
Nagu mainisin, siis toa hinna sees oli ka transfeer lennuväljale. See startis iga 20 minuti tagant ning sõit ise kestis 10 minutit. Kuna Finnairi check-ini sain interneeduses ära tehtud päev varem, siis läks kogu protsess lennujaamas ludinal. Kohvrid „Baggage droppi" ja pardakaardid vastu, Soome tollitöötajad ei soovinud ka meiega intiimsemat tutvust sobitada. Väljalendu saime oodata juba mugavatel lamamistoolidel, seetõttu 10 punkti Vantaa lennuväljale!
Aga nüüd lähemalt siis piletite soetamise võludest ja valudest. Costa Ricasse mineku plaan sai lõplikult küpseks aasta päris esimestel päevadel. Sinnani olime vaaginud nii üht kui teist sihtriiki, kuid aastavahetus tõi (mingil põhjusel) selguse. Eks ma olin neid lennuvõimalusi ka enne uurinud ning laias plaanis oli selge, et „Otse ja omadega“ sinna troopikasse ei saa. Seega tuli leida sobiv jätkulendude kombinatsioon, mis maksaks võimalikult vähe ning samas jõuaks suhteliselt mõistlikku trajektoori pidi kohale. Stiilis „Tallinn-Pärnu-bussiliin-ümberistumisega-Sillamäel“-reisi ei soovinud ette võtta, sest siis oled kohale jõudes selline aastatepikkuse staažiga elav surnu, kel silme all nii suured kotid, et lennufirma palub need eraldi registreerida ja küsib täiendavat pagasitasu.
Esmane sinisilmne testimine piletite osas käis muidugi algusega Tallinnast. Kui just ei ole mingit erakorralist imekampaaniat, siis tõenäosus saada kodumaalt hea hinnaga pilet kaugesse sihtkohta on sama suur kui nõela leidmine heinakuhjast, kusjuures ka heinakuhja asukoht on teadmata. No ja arvata oligi - hinnad algasid 1000€-st per nospel ning reisi aeg 36+ tundi. Ehk siis ideaalne zombistamislend kalli hinna eest.
Kui Tallinn asendada piletite otsimootorites (kasutasin Estravelit, Bookinghouse’i ja skyscannerit) mõne teise lähipealinnaga, olukord õnneks muutus. Lups ja lups lasin sealt läbi nii Riia, Helsingi kui Stockholmi ning sõelale jäid kaks viimast. Rootsist olid lennusõidu pakkujateks SAS/United ning British Airways/Delta ning Helsingist American Airlines/Finnair. Pärast pikka tuulamist ja punnitamist erinevate kuupäevadega, jõudsin tulemuseni 711€ per inimene ning lend algusega Helsingist. Oleks tegelikult saanud veel 50€ odavamalt, kuid siis oleks ebamugavustase tõusnud hüppeliselt (üks vahepeatus oleks veninud kahelt tunnilt kaheksale), mistõttu läks loosi see mainitud hinnaga pilet.
Reisi teekond tuli siis selline, et Finnairiga Helsingist Miamisse ja sealt American Airlinesiga otse San Josésse (Costa Rica pealinna). Vahepeatuse pikkus 4 tundi. Tagasi tulles taaskord American Airlinesiga San Josést Miamisse (peatus 2 tundi), sealt edasi sama firmaga New Yorki (vahepeatus 2,5 tundi) ning NYC-st Finnairiga Helsingisse. Minek oli suhteliselt ideaalilähedane - ühe lühikese vahepeatusega lend otse sihtkoha suunas.
Piletid ostsin läbi Bookinghouse’i. Suhtusin küll sellesse portaali mõnda aega reservatsioonidega (nende kliendisuhtluse tase on/oli kurikuulus), kuid hinna ja sobivate lennuaegade vastu ei saanud isegi American Airlinesi ja Finnairi enda kodulehed. Täpsemalt öeldes kumbki nendest lehtedest isegi ei pakkunud sellist reisivõimalust - otsingu tulemuseks oli seal kiri, et Helsingist San Josésse ei saa.
Selle viimase probleemi põhjuseks oli asjaolu, et Finnair ja American Airlines tegelevad küll koodijagamisega (st on lennundusmaailmas sõbrad), aga kuna üks on Euroopa ja teine USA lennufirma, siis nende broneerimissüsteemid näivad töötavat täiesti eri alustel ja ei ühildu. Heaks näiteks oli kasvõi broneerimistunnus, mis piletite ostmisel saadetakse. Sellega sai vaadata lendu American Airlinesi kodulehelt, kuid Finnairi lehel sellise tunnusega lendu ei leitud. Mingi variandiga (ei mäleta enam kuidas) leidsin lõpuks ka broneerimistunnuse, mis töötas ka Soome lennufirma lehel. Aga kõige suurem peavalu oli istekohtade broneerimisega.
Nagu ma aru sain, siis ostsin Bookinghousest American Airlinesi lennu (kus Euroopa otsa pakub partnerfirmana Finnair), mistõttu istekohtasid sain esiti valida ainult neil lendudel, mida teenindab USA firma ise. Ehk siis MIA-SJO, SJO-MIA ning MIA-JFK. Kõige pikemate (ehk Finnairi) otsade puhul aga teatas American Airlines koduleht, et nemad ei tea istekohtadest midagi (kuigi õnneks siiski näidati kodulehel, et säärased lennud siiski eksisteerivad) ning täpsema info saamiseks tuleks pöörduda soomlaste lehele. Pöördusin, kuid sealt öeldi, et kuna tegemist on USA lennufirma koodijagamisega, siis istekohtade valik on võimalik alles 24 tundi (reaalsuses küll 36 tundi) enne väljalendu. Pepu!
Hävitasime poolvägisi ära kaasa ostetud hommikusöögi ja põhimõtteliselt olime valmis. Lääne poole lennates on alati see vahva lugu, et justkui jõuad kiirelt kohale. Ärkad hommikul seitsmest, kell 10 läheb lennuk, õhtul pool 7 jõuad Miamisse ning pool 9 juba Costa Ricas kohal. Ainult et… piletil on kirjas, et kogu see 8,5-tunnine lennureis võtab millegipärast aega 18,5 tundi. Aga ärgem tõtakem ajast ette, me olime veel endiselt Vantaa lennuvälja lähedal hotellis.
Nagu mainisin, siis toa hinna sees oli ka transfeer lennuväljale. See startis iga 20 minuti tagant ning sõit ise kestis 10 minutit. Kuna Finnairi check-ini sain interneeduses ära tehtud päev varem, siis läks kogu protsess lennujaamas ludinal. Kohvrid „Baggage droppi" ja pardakaardid vastu, Soome tollitöötajad ei soovinud ka meiega intiimsemat tutvust sobitada. Väljalendu saime oodata juba mugavatel lamamistoolidel, seetõttu 10 punkti Vantaa lennuväljale!
Aga nüüd lähemalt siis piletite soetamise võludest ja valudest. Costa Ricasse mineku plaan sai lõplikult küpseks aasta päris esimestel päevadel. Sinnani olime vaaginud nii üht kui teist sihtriiki, kuid aastavahetus tõi (mingil põhjusel) selguse. Eks ma olin neid lennuvõimalusi ka enne uurinud ning laias plaanis oli selge, et „Otse ja omadega“ sinna troopikasse ei saa. Seega tuli leida sobiv jätkulendude kombinatsioon, mis maksaks võimalikult vähe ning samas jõuaks suhteliselt mõistlikku trajektoori pidi kohale. Stiilis „Tallinn-Pärnu-bussiliin-ümberistumisega-Sillamäel“-reisi ei soovinud ette võtta, sest siis oled kohale jõudes selline aastatepikkuse staažiga elav surnu, kel silme all nii suured kotid, et lennufirma palub need eraldi registreerida ja küsib täiendavat pagasitasu.
Esmane sinisilmne testimine piletite osas käis muidugi algusega Tallinnast. Kui just ei ole mingit erakorralist imekampaaniat, siis tõenäosus saada kodumaalt hea hinnaga pilet kaugesse sihtkohta on sama suur kui nõela leidmine heinakuhjast, kusjuures ka heinakuhja asukoht on teadmata. No ja arvata oligi - hinnad algasid 1000€-st per nospel ning reisi aeg 36+ tundi. Ehk siis ideaalne zombistamislend kalli hinna eest.
Kui Tallinn asendada piletite otsimootorites (kasutasin Estravelit, Bookinghouse’i ja skyscannerit) mõne teise lähipealinnaga, olukord õnneks muutus. Lups ja lups lasin sealt läbi nii Riia, Helsingi kui Stockholmi ning sõelale jäid kaks viimast. Rootsist olid lennusõidu pakkujateks SAS/United ning British Airways/Delta ning Helsingist American Airlines/Finnair. Pärast pikka tuulamist ja punnitamist erinevate kuupäevadega, jõudsin tulemuseni 711€ per inimene ning lend algusega Helsingist. Oleks tegelikult saanud veel 50€ odavamalt, kuid siis oleks ebamugavustase tõusnud hüppeliselt (üks vahepeatus oleks veninud kahelt tunnilt kaheksale), mistõttu läks loosi see mainitud hinnaga pilet.
Reisi teekond tuli siis selline, et Finnairiga Helsingist Miamisse ja sealt American Airlinesiga otse San Josésse (Costa Rica pealinna). Vahepeatuse pikkus 4 tundi. Tagasi tulles taaskord American Airlinesiga San Josést Miamisse (peatus 2 tundi), sealt edasi sama firmaga New Yorki (vahepeatus 2,5 tundi) ning NYC-st Finnairiga Helsingisse. Minek oli suhteliselt ideaalilähedane - ühe lühikese vahepeatusega lend otse sihtkoha suunas.
Piletid ostsin läbi Bookinghouse’i. Suhtusin küll sellesse portaali mõnda aega reservatsioonidega (nende kliendisuhtluse tase on/oli kurikuulus), kuid hinna ja sobivate lennuaegade vastu ei saanud isegi American Airlinesi ja Finnairi enda kodulehed. Täpsemalt öeldes kumbki nendest lehtedest isegi ei pakkunud sellist reisivõimalust - otsingu tulemuseks oli seal kiri, et Helsingist San Josésse ei saa.
Selle viimase probleemi põhjuseks oli asjaolu, et Finnair ja American Airlines tegelevad küll koodijagamisega (st on lennundusmaailmas sõbrad), aga kuna üks on Euroopa ja teine USA lennufirma, siis nende broneerimissüsteemid näivad töötavat täiesti eri alustel ja ei ühildu. Heaks näiteks oli kasvõi broneerimistunnus, mis piletite ostmisel saadetakse. Sellega sai vaadata lendu American Airlinesi kodulehelt, kuid Finnairi lehel sellise tunnusega lendu ei leitud. Mingi variandiga (ei mäleta enam kuidas) leidsin lõpuks ka broneerimistunnuse, mis töötas ka Soome lennufirma lehel. Aga kõige suurem peavalu oli istekohtade broneerimisega.
Nagu ma aru sain, siis ostsin Bookinghousest American Airlinesi lennu (kus Euroopa otsa pakub partnerfirmana Finnair), mistõttu istekohtasid sain esiti valida ainult neil lendudel, mida teenindab USA firma ise. Ehk siis MIA-SJO, SJO-MIA ning MIA-JFK. Kõige pikemate (ehk Finnairi) otsade puhul aga teatas American Airlines koduleht, et nemad ei tea istekohtadest midagi (kuigi õnneks siiski näidati kodulehel, et säärased lennud siiski eksisteerivad) ning täpsema info saamiseks tuleks pöörduda soomlaste lehele. Pöördusin, kuid sealt öeldi, et kuna tegemist on USA lennufirma koodijagamisega, siis istekohtade valik on võimalik alles 24 tundi (reaalsuses küll 36 tundi) enne väljalendu. Pepu!
Arvestades seda, et kõik need, kes lendavad Finnairiga lihtsalt USAsse ja on ostnud oma pileti Finnairi lehelt, saavad oma kohad kohe ära valida, oli paras loto, et kas saame ikka kõrvuti istuma. Ja seda ma ei saanudki teada enne kui eile, kui internetis check-ini leht avanes. Õnneks oli veel alles kõrvuti asuvaid kohti, oli isegi paar vaba kahest rida. Juhuu! Loodetavasti tagasilennul New Yorgist Helsingisse läheb sama hästi.
Finnairi pikamaalendude Airbusid on täitsa mugavad, eriti kui istuda kaheses reas. Jalaruumi oli ka minusuguse pea-kahe-meetrise kolkme jaoks täitsa piisavalt. Vajadusel sai isegi jalad eespool oleva istme alla sirgeks lükata, seega tiptop.
Niipea kui lennumasina rattad Euroopa pinnalt end lahti rebisid, hakkas meil filmimaraton. „Hector and the Search for Happiness“, „Horrible bosses“, „Nightcrawler“ ja „Walk among the tombstones“ olid mõned näited, mis meie ees olevatelt ekraanidelt läbi jooksid. Finnairi turistiklassi meediapakett on küll üsna asjalik, kuid mitte nii laiapõhjaline kui näiteks Araabia poolsaare lennufirmadel. Uute filmide valik oli pigem kesine, kuid väga palju kurta ka polnud.
Kurta võis aga teeninduse üle, mille kohta olen reisipäevikusse kirjutanud järgmise sõna: „hooletu“. Eks põhjamaalased ongi veidi külmemad ja mitte nii avalad kui soojemas ja päikselisemas kliimas kasvanud inimesed, kuid klienditeenindajad võiksid vähemalt püüda. No näiteks oli selline juhtum, kus naise multimeediakeskuse ekraan jooksis kokku ja ma vajutasin stjuardessi kutsumiseks vastavat nuppu. Lambike meie pea kohal läks põlema ja see oli ka kõige ainumas asi, mis sellest nupuvajutusest muutus. Mõtlesin, et olgu - soomlased pidid eestlastest veel aeglasemad olema, seega annan aega. Las nad mõtlevad läbi, et mis „bling“ see neil seal töökoha juures käis, miks ühe istmerea kohal lambike põleb ja mis nad nüüd antud juhul (kui üldse) tegema peaks. Andsin esiti 10 minutit. Selle aja jooksul teenindajad selgusele ja meie juurde ei jõudnud. Vajutasin uuesti - stjuardesside alas käis taaskord väga selge „bling“ ning olime oma salongiosas ainsamad, kelle kohal tuluke põles (ei olnud nii, et kõik lennusaatjad olid hõivatud probleemide lahendamisega). Kusjuures meie juurest purjetasid stjuardessid mööda mitu korda, klaasistunud pilk silmis, et jumala eest ei märkaks seda pisikest lambikest (mida nad ilmselgelt juba ammu olid näinud). Pärast kolmandat kutsungit ja kahtekümmend minutit (alates esimesest nupuvajutusest) lõpuks tuldi uurima, et miks niiviisi tinistatakse. Ja veel 10 minutit hiljem oli meediakeskus taas töökorras. No tegelikult saaks kiiremini…
Ka toidu osas ei saanud väga hõisata. Esiteks oli otsas roog, mida soovisin (veiseliha kartuliga), ning teiseks olid need alles jäänud road ühed parajad räämad. Sulakõnts näis olevat okselaadse välimusega riisipläga juustuga (roog liha üldse ei sisaldanud) ning ega ausalt öeldes selle alternatiiv parem polnud - makaronilobi hakklihaga ning kõrvale kreekerid. Kusagil Koeru põhikooli sööklas 1980.-te keskpaigas oleks sellise toidu kohta ehk öeldud, et polegi väga hull, kuid kaasaegselt lennufirmalt ootaks siiski rohkemat. Qatar Airways ja Emirates on tõestanud, et lennuki turistiklassis ON võimalik pakkuda ja saada head toitu. Miskipärast enamus maailma lennufirmadest tangivad oma toiduvagunid endiselt kanariisimaal või makaronihakklihamaal. Positiivse noodina tooksin välja muu põhiroa juurde käiva - juust, kreekerid, moos, saiakesed, koogitükk.
Aga eks ma sain tegelikult aru, miks Finnair selliseid supiköögi roogasid pakub. Vastupidiselt Araabia poolsaarele, ei pressi Soomes graniidipragudest naftat ja gaasi välja ning nende lennufirma peab kuidagi klientidelt saadava rahaga ära majandama. Seda ökonoomiat iseloomustas hästi alkoholipoliitika - tasuta napsi pakuti ainult pearoa juurde. Seetõttu võtsime kohe mitu pudelit (väikest loomulikult, ega me joodikud pole :)), sest soov oli filmide kõrvale veidi veini libistada ja teatavasti mõjub see käärinud viinamarjajook ka positiivselt unestaadiumi saavutamisele. Kuigi ma mainisin, et ma saan kokkuhoiumeetmete põhjustest aru, ei tähenda, et ma sellega lepiks. Kui näiteks tulevikus tekib olukord, kus Finnair ja näiteks Emirates on pakkumistelt võrdsed, siis arvestades kogemust, eelistan päris kindlasti sõidu algul lennuohutusnõudeid kuulata soome keele asemel araabia keeles.
See vein tegelikult oli magama jäämiseks ilmtingimata vajalik, sest meil ju oli täna kogu aeg päev. Kui kontrollisid seda, et mis on kell selle koha peal, mille kohal lennuk asub, oli see esimese 5-6 tunni jooksul reeglina sama (keskpäev +/- 1 tund). Sõit ise läks üle Skandinaavia keskosa, üle Briti saarte põhjatipu, Islandist põhjapool, üle Gröönimaa (kus oli väga kõva turbulents) ja Ameerika mandri kohale sisenesime Nova Scotia juures. Edasi Toronto, Niagara Falls, Philadelphia, Charlotte (Põhja-Carolina), Augusta (Georgia), Cape Canaveral (Florida kosmosesüstikute linn) ja siis juba Miami. Enne maandumist tegi lennuk suure tiiru Evergladesi ääretu soo kohal, mis on väga tuttav paik kõigile kunagise „CSI: Miami“ teleseriaali vaatajatele :) Lisaks kõik need pisikesed saared/poolsaared/maaninad mis asuvad tohutute kanalivõrgustike ääres ning mis kõik on täispikitud uhkeid villasid.
Maandusime pilvisesse ja vihmasesse USA vanainimeste ja rikkurite linna veidi enne ühte päeval (tuletame meelde, et start oli kell 10) - selline Tallinn-Võru ots (mis kestis tegelikult peaaegu 11 tundi). Järgmise lennuni oli aega veidi üle 5 tunni (väljumisaeg oli 18.25), seega piisavalt. Algul tundus seda isegi palju, kuid arvestades seda kadalippu, mille me seal tollitsoonis läbima pidime, siis tegelikult olime rõõmsad, et seda ümberistumise aega jagus.
Kõigest nüüd siis lähemalt. Oluline on siinkohal märkida, et meie mõlema jaoks oli tegemist esimese USA külastamisega elus (millel tegelikult on kadalipu pikkuses oma roll). Enne reisi olime ära teinud niinimetatud elektroonse viisa ehk ESTA, kuid selle saamine oli sisuliselt ülekande (14$) tegemise vaev. Ega me täpselt ei teadnud mismoodi see süsteem siin toimib.
Ülesanne number üks, pärast lennukist väljumist, oli jõudmine kohta, kus üldse mõni lennujaama töötaja oli. Soovitavalt võiksid selle teekonna ette võtjad olla keskmises sportlikus vormis ning vastupidavusalade kogemusega. Selline tunne oli, et Finnairi lennuk pargiti mingile naaberlinna lennuväljale, kust siis (Tallinna ja Helsingi sadamatest tuttav) tunnel viis sinka-vonka Miami lennuväljale. Arvestades seda, et me läksime üsna reipal sammul ning retk võttis aega ligikaudu 20 minutit, siis tuli vast 2-3 kilomeetrit ära. Enne kui üldse jõudsime kohta, kus tuli järjekorda võtta ning ootama hakata.
Ning järjekorrad olid väääga eeskujulikud. Esimene saba, kus seista tuli, oligi seesama ESTA (ehk siis elektroonse sissepääsutõendi) automaatkontroll. Automaatsus seisnes selles, et seisid mingi masina ees, mis esmalt skännis sisse su passiandmed, siis tahtis pilti teha ja lõpuks võttis ka sõrmejäljed. Minul tekkis probleem just viimastega, sest minu käe ja sõrmede gabariidid ilmselgelt ei klappinud USA masinaleiutajate ootuste ja nägemustega. Kuna olin üsna kindel, et mingit ebardite masinat olemas polnud ja ilma sõrmeskännita riiki sisse ei lubata, siis otsustasin maksku, mis maksab hakkama saada - väänan oma käsi niipalju, et see kuradima aparaat mu näppude võlvid ja silmused maha suudab kritseldada. Võtsin käelabadega erinevaid poose, mis ka kogenud kondiväänajaid ahhetama paneks ja lõpuks käis kauaoodatud piiks ja roheline tuluke ekraanil andis märku harjutuse õnnestumisest.
Masin trükkis sellepeale mingi lipiku välja ja sellega pidi minema järgmisesse järjekorda - piirikontrolli. Rõõmuga nägin, et piiriametnike putkasid oli seal ikka kümneid ning enamikes ka töötajad sees, kuid see rõõm asendus peagi masendusega, sest need paganama järjekorrad ei liikunud üldse! Iga piiriületajaga oli täpselt sama protseduur - skänniti passiandmed (taaskord), võeti sõrmejäljed (taaskord) ja tehti pilt (taaskord). Lisaks siis veel kontrollküsimused, et kaua USA-s olete, palju raha kaasas on ning ega te juhtumisi terrorist pole. Kui järjekord kusagil viie nädala pärast (no vähemalt tundus nii pikk aeg) meieni jõudis, siis vastasime eeskujulikult, et ei jää üldse siia, ameerikamaa sulli on kaasas paar sotti ning terrorist eriti ei ole. Piirivalvur oli äärmiselt sõbralik ja lõbus, kuid pakun, et ka see oli üks meetod, kuidas inimeste tähelepanu uinutada. Meie vastustega ta igatahes jäi rahule ning passi löödi mitte-nii-uhke-kui-võiks-arvata tempel riiki sisenemise kohta. Arvate, et jee-juhuu oligi kõik? Ei!!
Kuigi meie reis Helsingi - San José oli ühe pileti peal, pidime Miamis kohvrid välja võtma. Kui me ükskord pagasilindi juurde jõudsime sealt piiriametniku juurest, siis oli Finnairi lennu pagas ilusti juba lindi kõrvale tõstetud - meie kohvrid õnneks nende hulgas. Sumadanide kättesaamisega avanes meil võimalus minna tollikontrolli järjekorda. See oli pikk, kuid liikus õnneks kiirelt. Tempot võttis maha vaid asjaolu, et ette lasti neid inimesi, kelle lennud lähiajal väljuvad. Selle kohta käis kogu aeg mingi ametnik järjekorras küsimas - „Kas kellelgi läheb lend kell 3 või varem?“. Kui jah, siis veeti sind kõigist mööda. Meil läks hiljem, seega jätkasime järjekorras seismise sooritust.
Tollikontrolör tahtis endale tollideklaratsiooni, mille olime juba lennukis ära täitnud. Kuna olime mõlemad vastanud kõigile küsimustele (no jälle need „Kas oled terrorist?“ „Mitu pommi sul kaasas on?“ „Kas mulda ja suitsuvorsti ka kaasas on?“) kas „No“ või „Nothing to declare“ (ei põle miskit halba kaasas), siis võeti see vorm lihtsalt ära ja juhatati edasi. Kas nüüd oli kõik? EI!
Siis tuli uuesti ära anda kohvrid, mille paarkümmend meetrit tagasi üles olime korjanud (miks nad pagan neid ise edasi ei saada?!?). Õiged pagasilipikud olid juba küljes, seega oligi ainult ära andmise vaev. Ühe suure ja tühja saali nurgas seisis mingi onkel ning tema juures oli silt „American Airlines baggage drop“. Suhteliselt kahtlane näis, aga ta vaatas meie pileteid, noogutas ja võttis kohvrid ära ning pistis kuhugi musta auku. Loodetavasti me näeme neid veel kunagi… Kas nüüd oli kõik? No ei olnud…
Uus järjekord, uued kontrolörid! Seekord siis turvakontroll - kingad ära, rihm ära, taskud tühjaks - nagu ikka. Ameeriklased on sellele lisanud veel ülekeha skänneri külastuse. Astud mingisse kapslisse, tõstad käed üles, siis röntgeniaparaat teeb su ümber tiiru ja uks avaneb. Mõtlesin seal endamisi, et juhul kui näiteks leitakse ihu seest midagi kahtlast (no kui on narkootikumikee maos või dünamiidipulk tagumikus), siis kas ukse asemel avaneb äkki hoopis põrand? Kuna meil sellist sisemist rikkust polnud, siis saime seekord ukse kaudu tulema.
Arvestades seda, et USAl on nüüd mu sõrmejäljed, pildid, ülesvõtted läbivalgustatud ihust, passiandmed ja kõik muud andmed, mida ma olen selle riigi ettevõtetega (nt nagu Google) ja seega ka riigiga jaganud, siis tahaks lausa mõne ametnikuga kohtuda, kel kogu info korraga käes. Ilmselgelt teab ta minust palju rohkem kui mina ise, äkki räägib mulle veidi, et mis inimene ma selline üldse olen. Täitsa huvitav oleks teada.
Niisiis Miami lennuväli (lühend MIA). Tegemist on ühe kõige toimekama lennuväljaga USA-s, mis vahendab rahvusvahelisi reisijaid Ladina-Ameerikasse. Kusjuures rahvusvaheliste reisijate üldarvu järgi on ta lausa ameerika lennuväli number kaks, kohe New Yorgi JFK järel. Seetõttu polnud ka imestada, et see oli üks suur rahvaste paabel, kuigi seltskond päris nii kirju polnud kui Dubai või Doha lennujaamades.
„Tänu“ pikale piiriprotseduurile, oli meil järgmise lennuni vaid napilt üle paari tunni aega, mistõttu oodates igav ei hakanudki. Esmalt vuntsisime end pärast väntsutusi uuesti üles, et suures plaanis inimväärne välja näha. Siis kerge eine ning meenete soetamine. Costa Ricast tagasi tulles
on meil USAs küll kaks peatust, kuid kuna kummagi vahepeatuse pikkus on vaid 2 tundi, siis eeldasime, et peale ühest lennukist teise jooksmise, meil rohkemaks aega pole, mistõttu tegime oma kohustuslikud suveniiriostud ära. Kummaline oli see, et USA lippu polnud kusagil müügil. Hollywoodi filmidest ju nähtub reeglina äärmuslik patriootlikkus, kus stars and stripes on kõikvõimalikel kujudel, kõikvõimalikes kohtades, aga vat näed Miami lennuväljal ei müüdud. Tahtsin osta väikest laualippu, aga ei saanud.
Siis veel natuke lugemist, pildistamist, inimeste vaatamist ja juba kutsutigi lennukisse. Ülekaalukalt lendasid meie lennuga Costa Ricasse kohalikud ameeriklased (kes polnud üllatuslikult üldse mitte ülekaalulised). Ning see seltskond jagunes omakorda kaheks -
noored (meie lähistel istus näiteks üks klassitäis kümnendikke) ning penskarid (kelledest paljudel olid binoklid kaelas). Noored ilmselt läksid rannapuhkusele ning vanad loodust uurima (võimalik, et liiga stereotüüpne lähenemine, aga mina need kaasreisijad niiviisi paika panin).
American Airlines on USA lennufirma, seega mingeid illusioone mul ei lennu ega teeninduse osas polnud. Ülelombi kompaniid on tuntud sellepoolest, et kõige osas ollakse jõuliselt keskpärased või
alla selle. Ning eks umbes nii võib ka seda meie sõitu kokku võtta - istmed olid äärmiselt ebamugavad (ükskõik kuidas ma ka ennast ei asetanud sinna, pead toetada ei olnud võimalik), istmevahed selgelt kitsamad kui Finnairil, in-flight meelelahutus puudus (ok, kaugel eemal helendas ekraan, kus midagi liikus, kuid heli lisamiseks tuli osta kõrvaklapid) ning loomulikult ei pakutud tasuta isegi kummist võileibu. Ok, kohvi enne maandumist pakuti, kuid maitse järgi otsustades võis see vabalt olla ka vana mootoriõli. Iseenesest väga nutikas lahendus keskkonnale ohtlikest jäätmetest vabanemiseks - tuleb reisijatele kohvi pähe sisse joota.
Finnairi pikamaalendude Airbusid on täitsa mugavad, eriti kui istuda kaheses reas. Jalaruumi oli ka minusuguse pea-kahe-meetrise kolkme jaoks täitsa piisavalt. Vajadusel sai isegi jalad eespool oleva istme alla sirgeks lükata, seega tiptop.
Niipea kui lennumasina rattad Euroopa pinnalt end lahti rebisid, hakkas meil filmimaraton. „Hector and the Search for Happiness“, „Horrible bosses“, „Nightcrawler“ ja „Walk among the tombstones“ olid mõned näited, mis meie ees olevatelt ekraanidelt läbi jooksid. Finnairi turistiklassi meediapakett on küll üsna asjalik, kuid mitte nii laiapõhjaline kui näiteks Araabia poolsaare lennufirmadel. Uute filmide valik oli pigem kesine, kuid väga palju kurta ka polnud.
Kurta võis aga teeninduse üle, mille kohta olen reisipäevikusse kirjutanud järgmise sõna: „hooletu“. Eks põhjamaalased ongi veidi külmemad ja mitte nii avalad kui soojemas ja päikselisemas kliimas kasvanud inimesed, kuid klienditeenindajad võiksid vähemalt püüda. No näiteks oli selline juhtum, kus naise multimeediakeskuse ekraan jooksis kokku ja ma vajutasin stjuardessi kutsumiseks vastavat nuppu. Lambike meie pea kohal läks põlema ja see oli ka kõige ainumas asi, mis sellest nupuvajutusest muutus. Mõtlesin, et olgu - soomlased pidid eestlastest veel aeglasemad olema, seega annan aega. Las nad mõtlevad läbi, et mis „bling“ see neil seal töökoha juures käis, miks ühe istmerea kohal lambike põleb ja mis nad nüüd antud juhul (kui üldse) tegema peaks. Andsin esiti 10 minutit. Selle aja jooksul teenindajad selgusele ja meie juurde ei jõudnud. Vajutasin uuesti - stjuardesside alas käis taaskord väga selge „bling“ ning olime oma salongiosas ainsamad, kelle kohal tuluke põles (ei olnud nii, et kõik lennusaatjad olid hõivatud probleemide lahendamisega). Kusjuures meie juurest purjetasid stjuardessid mööda mitu korda, klaasistunud pilk silmis, et jumala eest ei märkaks seda pisikest lambikest (mida nad ilmselgelt juba ammu olid näinud). Pärast kolmandat kutsungit ja kahtekümmend minutit (alates esimesest nupuvajutusest) lõpuks tuldi uurima, et miks niiviisi tinistatakse. Ja veel 10 minutit hiljem oli meediakeskus taas töökorras. No tegelikult saaks kiiremini…
Ka toidu osas ei saanud väga hõisata. Esiteks oli otsas roog, mida soovisin (veiseliha kartuliga), ning teiseks olid need alles jäänud road ühed parajad räämad. Sulakõnts näis olevat okselaadse välimusega riisipläga juustuga (roog liha üldse ei sisaldanud) ning ega ausalt öeldes selle alternatiiv parem polnud - makaronilobi hakklihaga ning kõrvale kreekerid. Kusagil Koeru põhikooli sööklas 1980.-te keskpaigas oleks sellise toidu kohta ehk öeldud, et polegi väga hull, kuid kaasaegselt lennufirmalt ootaks siiski rohkemat. Qatar Airways ja Emirates on tõestanud, et lennuki turistiklassis ON võimalik pakkuda ja saada head toitu. Miskipärast enamus maailma lennufirmadest tangivad oma toiduvagunid endiselt kanariisimaal või makaronihakklihamaal. Positiivse noodina tooksin välja muu põhiroa juurde käiva - juust, kreekerid, moos, saiakesed, koogitükk.
Aga eks ma sain tegelikult aru, miks Finnair selliseid supiköögi roogasid pakub. Vastupidiselt Araabia poolsaarele, ei pressi Soomes graniidipragudest naftat ja gaasi välja ning nende lennufirma peab kuidagi klientidelt saadava rahaga ära majandama. Seda ökonoomiat iseloomustas hästi alkoholipoliitika - tasuta napsi pakuti ainult pearoa juurde. Seetõttu võtsime kohe mitu pudelit (väikest loomulikult, ega me joodikud pole :)), sest soov oli filmide kõrvale veidi veini libistada ja teatavasti mõjub see käärinud viinamarjajook ka positiivselt unestaadiumi saavutamisele. Kuigi ma mainisin, et ma saan kokkuhoiumeetmete põhjustest aru, ei tähenda, et ma sellega lepiks. Kui näiteks tulevikus tekib olukord, kus Finnair ja näiteks Emirates on pakkumistelt võrdsed, siis arvestades kogemust, eelistan päris kindlasti sõidu algul lennuohutusnõudeid kuulata soome keele asemel araabia keeles.
See vein tegelikult oli magama jäämiseks ilmtingimata vajalik, sest meil ju oli täna kogu aeg päev. Kui kontrollisid seda, et mis on kell selle koha peal, mille kohal lennuk asub, oli see esimese 5-6 tunni jooksul reeglina sama (keskpäev +/- 1 tund). Sõit ise läks üle Skandinaavia keskosa, üle Briti saarte põhjatipu, Islandist põhjapool, üle Gröönimaa (kus oli väga kõva turbulents) ja Ameerika mandri kohale sisenesime Nova Scotia juures. Edasi Toronto, Niagara Falls, Philadelphia, Charlotte (Põhja-Carolina), Augusta (Georgia), Cape Canaveral (Florida kosmosesüstikute linn) ja siis juba Miami. Enne maandumist tegi lennuk suure tiiru Evergladesi ääretu soo kohal, mis on väga tuttav paik kõigile kunagise „CSI: Miami“ teleseriaali vaatajatele :) Lisaks kõik need pisikesed saared/poolsaared/maaninad mis asuvad tohutute kanalivõrgustike ääres ning mis kõik on täispikitud uhkeid villasid.
Maandusime pilvisesse ja vihmasesse USA vanainimeste ja rikkurite linna veidi enne ühte päeval (tuletame meelde, et start oli kell 10) - selline Tallinn-Võru ots (mis kestis tegelikult peaaegu 11 tundi). Järgmise lennuni oli aega veidi üle 5 tunni (väljumisaeg oli 18.25), seega piisavalt. Algul tundus seda isegi palju, kuid arvestades seda kadalippu, mille me seal tollitsoonis läbima pidime, siis tegelikult olime rõõmsad, et seda ümberistumise aega jagus.
Kõigest nüüd siis lähemalt. Oluline on siinkohal märkida, et meie mõlema jaoks oli tegemist esimese USA külastamisega elus (millel tegelikult on kadalipu pikkuses oma roll). Enne reisi olime ära teinud niinimetatud elektroonse viisa ehk ESTA, kuid selle saamine oli sisuliselt ülekande (14$) tegemise vaev. Ega me täpselt ei teadnud mismoodi see süsteem siin toimib.
Ülesanne number üks, pärast lennukist väljumist, oli jõudmine kohta, kus üldse mõni lennujaama töötaja oli. Soovitavalt võiksid selle teekonna ette võtjad olla keskmises sportlikus vormis ning vastupidavusalade kogemusega. Selline tunne oli, et Finnairi lennuk pargiti mingile naaberlinna lennuväljale, kust siis (Tallinna ja Helsingi sadamatest tuttav) tunnel viis sinka-vonka Miami lennuväljale. Arvestades seda, et me läksime üsna reipal sammul ning retk võttis aega ligikaudu 20 minutit, siis tuli vast 2-3 kilomeetrit ära. Enne kui üldse jõudsime kohta, kus tuli järjekorda võtta ning ootama hakata.
Ning järjekorrad olid väääga eeskujulikud. Esimene saba, kus seista tuli, oligi seesama ESTA (ehk siis elektroonse sissepääsutõendi) automaatkontroll. Automaatsus seisnes selles, et seisid mingi masina ees, mis esmalt skännis sisse su passiandmed, siis tahtis pilti teha ja lõpuks võttis ka sõrmejäljed. Minul tekkis probleem just viimastega, sest minu käe ja sõrmede gabariidid ilmselgelt ei klappinud USA masinaleiutajate ootuste ja nägemustega. Kuna olin üsna kindel, et mingit ebardite masinat olemas polnud ja ilma sõrmeskännita riiki sisse ei lubata, siis otsustasin maksku, mis maksab hakkama saada - väänan oma käsi niipalju, et see kuradima aparaat mu näppude võlvid ja silmused maha suudab kritseldada. Võtsin käelabadega erinevaid poose, mis ka kogenud kondiväänajaid ahhetama paneks ja lõpuks käis kauaoodatud piiks ja roheline tuluke ekraanil andis märku harjutuse õnnestumisest.
Masin trükkis sellepeale mingi lipiku välja ja sellega pidi minema järgmisesse järjekorda - piirikontrolli. Rõõmuga nägin, et piiriametnike putkasid oli seal ikka kümneid ning enamikes ka töötajad sees, kuid see rõõm asendus peagi masendusega, sest need paganama järjekorrad ei liikunud üldse! Iga piiriületajaga oli täpselt sama protseduur - skänniti passiandmed (taaskord), võeti sõrmejäljed (taaskord) ja tehti pilt (taaskord). Lisaks siis veel kontrollküsimused, et kaua USA-s olete, palju raha kaasas on ning ega te juhtumisi terrorist pole. Kui järjekord kusagil viie nädala pärast (no vähemalt tundus nii pikk aeg) meieni jõudis, siis vastasime eeskujulikult, et ei jää üldse siia, ameerikamaa sulli on kaasas paar sotti ning terrorist eriti ei ole. Piirivalvur oli äärmiselt sõbralik ja lõbus, kuid pakun, et ka see oli üks meetod, kuidas inimeste tähelepanu uinutada. Meie vastustega ta igatahes jäi rahule ning passi löödi mitte-nii-uhke-kui-võiks-arvata tempel riiki sisenemise kohta. Arvate, et jee-juhuu oligi kõik? Ei!!
Kuigi meie reis Helsingi - San José oli ühe pileti peal, pidime Miamis kohvrid välja võtma. Kui me ükskord pagasilindi juurde jõudsime sealt piiriametniku juurest, siis oli Finnairi lennu pagas ilusti juba lindi kõrvale tõstetud - meie kohvrid õnneks nende hulgas. Sumadanide kättesaamisega avanes meil võimalus minna tollikontrolli järjekorda. See oli pikk, kuid liikus õnneks kiirelt. Tempot võttis maha vaid asjaolu, et ette lasti neid inimesi, kelle lennud lähiajal väljuvad. Selle kohta käis kogu aeg mingi ametnik järjekorras küsimas - „Kas kellelgi läheb lend kell 3 või varem?“. Kui jah, siis veeti sind kõigist mööda. Meil läks hiljem, seega jätkasime järjekorras seismise sooritust.
Tollikontrolör tahtis endale tollideklaratsiooni, mille olime juba lennukis ära täitnud. Kuna olime mõlemad vastanud kõigile küsimustele (no jälle need „Kas oled terrorist?“ „Mitu pommi sul kaasas on?“ „Kas mulda ja suitsuvorsti ka kaasas on?“) kas „No“ või „Nothing to declare“ (ei põle miskit halba kaasas), siis võeti see vorm lihtsalt ära ja juhatati edasi. Kas nüüd oli kõik? EI!
Siis tuli uuesti ära anda kohvrid, mille paarkümmend meetrit tagasi üles olime korjanud (miks nad pagan neid ise edasi ei saada?!?). Õiged pagasilipikud olid juba küljes, seega oligi ainult ära andmise vaev. Ühe suure ja tühja saali nurgas seisis mingi onkel ning tema juures oli silt „American Airlines baggage drop“. Suhteliselt kahtlane näis, aga ta vaatas meie pileteid, noogutas ja võttis kohvrid ära ning pistis kuhugi musta auku. Loodetavasti me näeme neid veel kunagi… Kas nüüd oli kõik? No ei olnud…
Uus järjekord, uued kontrolörid! Seekord siis turvakontroll - kingad ära, rihm ära, taskud tühjaks - nagu ikka. Ameeriklased on sellele lisanud veel ülekeha skänneri külastuse. Astud mingisse kapslisse, tõstad käed üles, siis röntgeniaparaat teeb su ümber tiiru ja uks avaneb. Mõtlesin seal endamisi, et juhul kui näiteks leitakse ihu seest midagi kahtlast (no kui on narkootikumikee maos või dünamiidipulk tagumikus), siis kas ukse asemel avaneb äkki hoopis põrand? Kuna meil sellist sisemist rikkust polnud, siis saime seekord ukse kaudu tulema.
Arvestades seda, et USAl on nüüd mu sõrmejäljed, pildid, ülesvõtted läbivalgustatud ihust, passiandmed ja kõik muud andmed, mida ma olen selle riigi ettevõtetega (nt nagu Google) ja seega ka riigiga jaganud, siis tahaks lausa mõne ametnikuga kohtuda, kel kogu info korraga käes. Ilmselgelt teab ta minust palju rohkem kui mina ise, äkki räägib mulle veidi, et mis inimene ma selline üldse olen. Täitsa huvitav oleks teada.
Aga kas nüüd oli kõik? Jah, lõpuks oligi kõik. Rohkem kui poolteist tundi pärast lennukist maha astumist, avanes meie ees uks, millel oli kiri „Welcome to the United States“. Huuh, pärast 11-tunnist lendu oli see järjekordade maraton paras katsumus. Teistkordsel sisenemisel on protsess juba mõnevõrra lühem (vaata reisikirja 27. märtsi juttu), aga esmakülalisi peedistatakse ikka parajalt.
Niisiis Miami lennuväli (lühend MIA). Tegemist on ühe kõige toimekama lennuväljaga USA-s, mis vahendab rahvusvahelisi reisijaid Ladina-Ameerikasse. Kusjuures rahvusvaheliste reisijate üldarvu järgi on ta lausa ameerika lennuväli number kaks, kohe New Yorgi JFK järel. Seetõttu polnud ka imestada, et see oli üks suur rahvaste paabel, kuigi seltskond päris nii kirju polnud kui Dubai või Doha lennujaamades.
„Tänu“ pikale piiriprotseduurile, oli meil järgmise lennuni vaid napilt üle paari tunni aega, mistõttu oodates igav ei hakanudki. Esmalt vuntsisime end pärast väntsutusi uuesti üles, et suures plaanis inimväärne välja näha. Siis kerge eine ning meenete soetamine. Costa Ricast tagasi tulles
 |
| Miami lennuväljal on päris tihe liiklus |
Siis veel natuke lugemist, pildistamist, inimeste vaatamist ja juba kutsutigi lennukisse. Ülekaalukalt lendasid meie lennuga Costa Ricasse kohalikud ameeriklased (kes polnud üllatuslikult üldse mitte ülekaalulised). Ning see seltskond jagunes omakorda kaheks -
 |
| American Airlines |
American Airlines on USA lennufirma, seega mingeid illusioone mul ei lennu ega teeninduse osas polnud. Ülelombi kompaniid on tuntud sellepoolest, et kõige osas ollakse jõuliselt keskpärased või
 |
Põhimõtteliselt oli tegu nagu maakonnaliini bussiga - istmed on, juht on ning see ongi kogu teenus, mille saad. Teisalt see alla 3-tunnine lend ongi ameeriklaste jaoks nagu üks lähiliin, pole siin midagi vaja pirtsutada. Mina aga pirtsutasin, sest olin 20 tundi juba järjepanu üleval olnud (naine õnneks sai magada nii teel USAsse kui ka praegu) ning ei suutnud enam väga hästi kaela hoida. Isegi kaelapadi ei aidanud! Tuli istuda selg sirgus, jalad krõnksus ning klaasistunud pilk kauguses oleva ekraani ja kaasreisijate kukalde vahel tuikumas. Kusjuures ekraan oli täpselt nii kaugel, et ma ei saanudki aru, et kas seal näidatakse paljaid naisi või käis lastesaade Otto-Triinuga. Aga autasustan end vapruse medaliga, sest pidasin vastu ja nutma ei hakanud. Oma osa oli sellest ka tegelikult sellel mootoriõlil, sest energiat see siiski tekitas.
Costa Rica pealinn San José oli lennuki maandumise ajaks mattunud juba pimedusse, kellaseierid väljendasid lennujaama terminalis ennastunustavalt poole üheksast kellaaega. Tänase lõppematu päeva märksõnaks oli päris kindlasti „järjekord“, sest just üks seesamune moodustis oli meid aegsasti tolliametniku ette ootama sättinud. Õnneks liikus saba suhteliselt kiirelt ning võrreldes USAga, oli riiki sisenemine puhas formaalsus. Ainuke tõrge tekkis siis, kui piirivalvur küsis, et mis kuupäeval me kesk-Ameerikast taas lahkuda plaanime. Olles just-just jõudnud arusaamisele, et me lõpuks oleme mainitud paika jõudnud, ei tulnud kohe unise peaga meeldegi, et millal koju tuleb minna. See on sama hea, kui lähed kellelegi külla ja pärast teretamist võõrustaja küsib: „Ei tea, mis kella paiku te siis nüüd ka ära lähete?“ Ei suuda end ära kiita, et need paar viilu adekvaatset mõtlemist, mis veel alles olid, suutsid ära blokeerida keele otsas olnud „nalja“, et kas tahate meist juba lahti saada või? Selle peale oleks ilmselt ametnik öelnud, et jah ning olekski reis tehtud. Pika pingutamise peale tuli hoopis selline tekst: „Vist 28. märts". See kuupäev ka passi sisenemistempli juurde kirjutati. Õige kuupäev muideks oli 27.märts - õnneks eksisin õiges suunas, üks päev üle on viisa peal selgelt parem kui üks päev puudu.
Pärast tembeldamist toimus rõõmus taaskohtumine kohvritega, mis tuli enne sissetulevate lendude alalt lahkumist ka röntgenist läbi lasta. Pommid, narkootikumid, must raha ja kõik muu laadne oli teel siia ilusti pagasist ära varastatud, mistõttu ekstsesse ei tekkinud. Ning siis: „¡Bienvenido a Costa Rica!“ Tõlkisime selle enda peas ära niiviisi: „Varsti saab voodisse pikali.“
Olles teinud eeltööd, teadsime, et on mõistlik võtta ametlik takso. See võib olla esiti veidi kallim kui varrukamehed, kuid kohale jõudes (kui üldse jõuad) võib olla täpselt vastupidi. Nagu Tallinna taksopättidegagi. 14 000 coloni (ca 23€) tundus õiglase hinnana ning teenust pakkus tõesti ametlik punakas-oranž „Taxi-aeropuerto“. Juht pani igaks juhuks tööle ka maria (ei, tegemist ei olnud taksos kaasa sõitnud sõbrannaga vaid nii kutsutakse seal taksomeetreid) ning umbes täpselt niipalju ka läks (kohaliku raha puudumisel maksin tegelikult dollarites - see on täiesti ok variant terves riigis). Sõit läbi mõnusalt sooja, õhtuse pealinna kestis ligikaudu pool tundi ja kuna olin õppinud aadressi pähe, siis leidis juht hotelli kiiresti.
Muideks aadressid ei ole seal sellised nagu Eestis. No et Tapluse puiestee 55 või Kännuämbliku 2. Tegemist on tüüpilise hispaania stiilis linnakesega, kus linnaplaan on nagu malelaud ning ühte pidi jooksevad tänavad (calle) ja nendega ristuvad avenüüd (avenida). Ning praktiliselt kõik need on nummerdatud, väga vähestel on nimed. Ning et asi veel erilisem oleks, ei ole mingil põhjusel majadel ka numbreid. Ei tea mis põhjusel kunagi ticod (nii kutsuvad end Costa Rica elanikud) otsustasid, et nemad sellise jõledusega kaasa ei lähe, et hakkavad maju nummerdama (mis järgmiseks - varsti on korteritel ka numbrid??), aga selline see olukord oli. Seega on teejuhatamisel võimalik anda ainult ligikaudseid koordinaate. Kohalikud võivad kasutada näiteks selliseid: „No sealt vana Sancheze maja juurest sada meetrit lastepargi poole“ või „Kohe selle maja kõrval, kus 80.-tel spordipood „Dünamo“ oli“. Turistide peal see ei töötaks eriti hästi, seega on kasutusel süsteem, kus öeldakse, et mis tänaval maja on ja milliste tänavate vahel. Näiteks meie hotelli aadress oli selline: „Avenüü 7, tänavate 3 ja 5 vahel.“
 |
| Meie tuba... |
Mainitud aadressil asus Hotel Santo Tomas. Tegemist on tripadvisoris vägagi kiidetud hotelliga, mis asub pealinna vanalinna keskpunkti vahetus läheduses. Mitte, et San José vanalinn nüüd midagi väga imelist oleks, aga arvestades meie plaane, oli tegemist väga õiges kohas oleva hotelliga, mida vedas üks Costa Ricas elav
 |
| ...oli suur |
Esimeseks paariks ööks olin võtnud Deluxe nime kandva rõduga toa, vaatega siseõuele, sest need olid väidetavalt kõige vaiksemad ning pärast pikki väntsutusi siiajõudmisel, olime suure toa ja vaikuse kuhjaga ära teeninud. Raha küsiti selle toa eest 90$ per öö ning selle eest anti hommikul ka süüa. Tuba oli tõesti suur ja avar ning rõdult paistis kenasti kätte ka sisehoovis olev bassein ja mullivann. Nende tõdemustega ka päeva lõpetasime, sest uni ootas juba ammu silmalaugudel oma korda. Eks siis homme vaatame täpsemalt, et kus me oleme ja mis me teeme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar