06.03 - Minek Helsingisse

Kell sai 17.30, oli reedene päev. Tavajuhul tähendaks see seda, et järjekordne töönädal on selja taha jäänud ning ees ootaks kahepäevane puhkus. Aga see kõle ja vihmane märtsikuu päev ei olnud teps mitte tavaline, sest ees ootas palju rohkem töövabu päevasid. Lausa 21 päeva rohkem. Ning kurikuulus deemon põrgu alumisest ringist (nimega Eesti Ilm) tegi tol päeval tõepoolest kõik selleks, et soojale maale puhkusele sõitjate enesetunne oleks ideaalilähedane. Isegi töökohast üle tee minek, et koduseks saanud sushikohast veidi kehakinnitust hankida, oli niivõrd ebameeldiv, et ei suutnud juba ära oodata, et saaks Euroopa selja taha jätta. Lennukisse astumiseni oli aga veidi aega, sest esmalt pidime end oma põhjanaabrite juurde transportima.
 
Helsingi sai stardiplatsiks valitud väga proosalistel põhjustel - lennupiletid Helsingist San Josesse olid odavamad kui alternatiivsetest pealinnadest (Tallinn, Riia, Stockholm) ning lennuajad klappisid ka kõige paremini. Aga sellest juba hiljem.
 
Esmalt tuli eelmainitud kalatoit kerre keerata ja Tallinna sadama D-terminal üles otsida. Otsingutel jäi meile tee peale ka Norde Centrumi RIMI, mis varustas rändureid õhtu- ja hommikusöögiga. Kuna Helsingisse (täpsemalt Vantaasse) pidime jõudma üsna hilja ja lahkuma sealt üsna vara, siis läksime igaks juhuks lihtsama vastupanu teed ja võtsime oma toidud kaasa. No nagu vanasti ikka välismaale mindi - plokk turistieinet ja seljakotitäis võileibu kaasas (ok, päris nii ei olnud, aga põhimõttest saate aru).
 
Kuna olime oma ajakava niiviisi planeerinud, et sadamas väga konutama ei pidanud, siis marssisime ühe soojaga Tallink Shuttle’i ühte „imetabastest“ puhvetitest, hõivasime seal pingi ja laua ning istusime. Näppisime telefoni, lugesime raamatut, sirvisime reisikava ja istusime. Niiviisi kaks tundi. Tunnistan, et selline välismaale sõitmine ei ole ühestki otsast glamuurne ega erutav, kuid mõeldes sellele, mis kõik ees ootab, läks see paar tundi siiski üsna kiirelt. Laevalt tormasime ummisjalu maha, kuid Helsingis (nagu ka Tallinnas) tuleb teha ikka päris korralik (silma järgi öeldes 11-12 km) pikkune rännak raudtunnelites, et jõuda laevast terminali. Mul vahepeal lausa tekkis tunne, et see tunnel teeb Helsingile tiiru peale ja jõuab uuesti sadamasse tagasi (sest no sadamahoone oli ju sealsamas, laeva kõrval, mis pagana pärast me seal tunneleid mööda pidime kondama?).
 
Toll meie vastu huvi ei tundnud, seega olime peagi trammipeatuses ja sama varsti ka number 9 trammi peal. Sõit raudteejaama oli lühike, aga meeldejääv. Reisikaaslasteks trammi tagaosas olid kolm eesti kutti, vanuse mõttes vast mõned sekundid üle kahekümne aasta. Lisaks rahvusele, ühendas meid ka see, et olime välisreisile kaasa võtnud kohvrid. Meil oli kohvrites kõik vajalik, mida järgneva kolme nädala jooksul tarvis võib minna ning neil… no põhimõtteliselt sama ilmselt. Eristas vaid see, et meie kohvrid olid tagasihoidlikult tumedat värvi, nende kohvrite peale oli aga värviliselt kirjutatud „A le Coq“. Ok, olgem ausad - õllekohvritega rahvas, mis tuleb Tallinna laeva pealt, pole just unikaalne vaatepilt. Imetabane oli aga see jutt, mis tüüpidel suust välja nirises.
 
Juba esimese lausega sai alamliigi ära määrata - eestlasest ehitaja ehk kalevipoeg. Ning arvestades kõike edasist, siis tegemist oli kõige stereotüüpsema kipsipanijaga üldse, kellega mul on olnud au elus kohtuda. Jutu pealtkuulamine ei ole küll viisakas, aga kahjuks helitugevust reguleerida ei saanud. Ma nüüd jätan edasisest jutust kõik p-, m-, v- ja t-tähelised ropud sõnad välja (need moodustasid tekstimassiivist ligikaudu poole) ja üritan sellest hoolimata kuidagi mõtet edasi anda. Ühesõnaga… Esimene tüüp alustas sellega, et halas/uhkeldas (ei saanudki lõpuni aru, et kudapidi seda võtma pidi) sellega, et oli eelmise (Soomes) käigu  palga kõik kasiinos maha mänginud. Oli veel avanssi ka võtnud ning ka selle huugama pannud. Jutus oli teatav rahulolematus raha kaotamise pärast. Teised kaks elasid kamraadile kaasa (näitlikustamiseks: „Mine m…., ei ole nii! Eriti p… värk!“). Samas lubas ta tulevikus ikkagi selle raha tagasi võita, sest varem on ta ikkagi kasiinodes pigem võitnud. Teised vastasid samade lausetega, mis ennegi.
 
Siis tuli teisel meelde, et on ka vahest kasiinos käinud, kuid peamiselt joomas, kuna alkohol on seal odavam kui baarides ja pubides. Ning siis tuli talle veel meelde see, et talle ei tulnud eelmise nädalavahetuse lõpul meelde see, kuidas ja kus ta rõhuva osa mainitud perioodist veetis. Olevat pühapäeval ärganud poolalasti (meenutame, et oli napilt märts) kusagil pargis ilge pohmakaga. Telefon ja rahakott olid samas alles olnud. Sellise süvameelelahutusega tegelemise eest sai party-boy sõprade poolt tunnustava noogutuse osaliseks, millele lisati kaalu mõne kujundiküllase sõnaga.
 
No ja siis võttis kolmas präänik jutujärje üle ning kirjeldas kuidas käis samuti eelmine nädal pidutsemas. Oli mingi seltskond olnud, kus kõik oli väga tore olnud, aga siis mingi tüüp oli meie kangelasele kuidagi närvidele käima hakanud ning oli sellele „otse kümpi sõitnud“. Selle peale oli seal väike mäsu tekkinud ning ta olevat veel mingi kaaspidulise maha murdnud ja tahtnud ka temale kümpi sõita, kuid kaaslased tirisid ta mingil põhjusel vahetult enne akti eemale. Selle üle oli poiss väga pahane - oli ta ju ometi mitu minutit vaeva näinud, et vastane maha saada ja just enne kulminatsiooni rebiti ta niiviisi jõhkralt sealt ära. Aga selle peale hakkasid kõik läbisegi rääkima, et kellele nad on / kellele nad soovivad kümpi sõita ja kellelt nad ise on saanud. Suur au oli selliste intellektuaalidega trammipäras paari ruutmeetrit jagada.
 
Kahjuks nende õilishingede vestlust rohkem dokumenteerida ei õnnestunud, sest pidime maha minema. Aga oleks tahtnud küll, sest siit oleks saanud kuldaväärt materjali rohketeks antropoloogilisteks, psühholoogilisteks, lingvistilisteks ja tont-teab-veel-millisteks uurimistöödeks. Võib-olla keegi tegi veel seal märkmeid, sest antud informatsiooni osalisteks said kõik eesti keele oskajad, kes trammi tagumises otsas viibisid.
Väikese otsimise peale leidsime raudteejaama kõrvalt üles ka bussi number 650, mis meid viieka eest Vantaasse viis. Bussijuhiks oli loomulikult eestlane - nii on täitsa tore Soomes käia kui igal pool eesti keelega hakkama saada. Samas miinuseks oli see, et ta polnud kuulnudki sellest peatusest, kus pidime maha minema. :) Lautamiehentie nime kandev peatus oli sellest hoolimata siiski olemas ja ligikaudu 40 minutit pärast bussi istumist, laekusime juba Hotel Bonus Inn vastuvõtulauda.
 
Selle hotelli broneerimisega oli mul ka üks põnev lugu. Pärast lennupiletite ostmist, hakkasin otsima majutust võimalikult Vantaa lennuvälja lähedale. Kuna seal neid hotelle ülemäära palju pole, siis põhimõtteliselt võrdlesin 2-3 võõrastemaja hindu erinevatel broneerimissaitidel (booking.com, Expedia, travelocity, agoda). Travelocitys jäi järsku silma pakkumine - „Super Secret Hotel“ Vantaa piirkonnas. Mis see siis tähendas? Põhimõtteliselt pakuti välja pimeost - hind oli 58$ öö eest ning informatsiooni hotelli kohta jagati piiratult. Kaardi peal oli ära näidatud piirkond, kus sees see hotell asus, seal oli kirjas, et tärne on kolm või rohkem ning põhimõtteliselt oligi kõik. Võta või jäta.
 
Travelocity on USA leht ning ilmselt ollakse seal harjunud, et lennujaama lähedal asub suur hulk erinevaid hotelle. Aga antud juhul me rääkisime Vantaast! Vaatasin esmalt kaarti, mis oli selles pimepakkumises ning siis vaatasin Booking.com kaarti piirkonna hotellidest - ütleme nii, et sellest pimepakkumisest sai pakkumine, kus silme ette seotud sall paistis tsipa läbi. Kui see travelocity kaart oli täpne ning nad oma pakkumises ei valetanud, siis mahtus sellele alale täpselt kolm hotelli. Üks kahetärnine, üks kolmetärnine ja üks 3,5-tärnine. Eeldades, et kahetärnikas on välistatud, siis minu hinnangul oli seal katte taga kaks varianti - kas Bonus Inn või Holiday Inn. Mõlemad olid tegelikult ka need, mille vahel valisin. Tavahinnad jäid erinevates portaalides vahemikku 75-110€, nüüd siis pakuti tuba 58$ (49€) eest. Hmm…
Hotell "Bonus Inn"
 
Käsi küll veidi värises, aga kuna travelocity on korralik sait, siis tegin ostu ära. Hetk hiljem prantsatas minu postkasti kinnitus Bonus Inn hotellilt. Juhuuu! See oli siis jaanuaris. Nüüd märtsis kohale jõudes lehvitasin oma väljaprinditud broneeringuga ning tõepoolest asi toimis. Saime uksekaardi ning laekusime kuuendal korrusel asuvasse, avarasse numbrituppa. Vannituba vajanuks küll veidi kõpitsemist, kuid kõik oli puhas ja asjad toimisid. Ideaalne lennujaamahotell minu arust (kõige olulisem on siinjuures asjaolu, et transfeer lennujaama on toa hinna sees).
 
Tegelikult olid hotellis olemas ka restoran, jõusaal ja ilmselt veel mingid ajaveetmisvõimalused, kuid see meid ei huvitanud. Ok, restoranis oleks võinud käia, aga kuna meil olid omad söögid kaasas, siis hävitasime neid ja vaatasime kõrvale ületamatult lihtsakoelist komöödiat, Leslie Nielseniga peaosas. Kella 23 paiku lõppes film ära ja koos sellega meie jaoks ka esimene reisipäev.

Kommentaare ei ole: