Plaanidest teostuseni

Ladina-Ameerika algajatele – see on üks tabavamaid nimetusi, mida olen Costa Rica kohta lugenud. Riik on Kesk-Ameerika riikidest selgelt arenenuim ning tema väiksus ja teedevõrk ja turvalisuse tase, teeb Costa Ricast tõesti sellise lihtsa ja mugava sihtkoha võrreldes ükskõik millise teise Ladina-Ameerika riigiga (olles käinud varasemalt ka Mehhikos, Argentiinas ja Paraguays, võin seda nüüd kinnitada). Sinna minnes saad näpuotsaga tunda teatavat kaootilisust ja Euroopast erinevat eluolu, kuid seda siiski üsna mõõdukas koguses. Riik on viimased 20-30 aastat sihipäraselt oma turismitööstust üles ehitanud, mistõttu mingit suurt kultuurišokki sa sinna minnes ei saa. Teed on enamasti asfalteeritud, mobiiltelefonil on levi (sh andmeside oma) ning kui sa tahad oma raha mõne teenuse vastu vahetada, siis alati on karjumisulatuses mõni inimene, kes on valmis tehingu ära tegema. Rikas Rannik on siiski Ladina-Ameerika kõige kõrgema elatustasemega riik. Vahe naaberriikidega (eriti Nicaraguaga) on tegelikult meeletu ning see kajastub ka hinnatasemes. Kui paljudes Ladina-Ameerika riikides saad 10 euro eest maad ja ilmad kokku osta, siis Costa Ricas saad selle eest osta sama palju kui Eestis ja mõnikord jääb natuke puudugi.

Mõni ütleb selle peale, et Costa Ricas jääb autentsusest ja ehedusest puudu, kuid kas autentsus ja ehedus tähendab siis seda, et rahvas peaks kinni jääma 19. sajandisse, käima ringi kaltsudes (või veel parem – rahvariietes) ja harima härgadega põldu? Et ikka valge inimene saaks tulla ilma elektrita külasse ja vaadata kuidas vanamemm kondiauru toel vokiga ketrab ja peretütar kõrval kangastelgedel seinavaipa koob ja pärast selle soovitavalt sulle maksimaalselt kolme dollari eest maha müüb? Siis saab ju õhata, et küll on ikka armas kui inimesed on oma traditsioonidele truuks jäänud ja kui arenenud me seal Euroopas oleme. Ehk peaks Eestis ka mingid magistraalid üles kündma ning valguskaablid läbi lõikama, et lääneturistile rohkem „ehedat Eestit“ pakkuda?

Põhjus, miks Costa Ricasse minnakse, on peaasjalikult üks – loodus. Iidseid, kadunud linnasid ega ka sügavalt traditsioonilisi ja erilisi rahvakilde sa riigist väga ei leia ning rannapuhkuseks on mugavamaid sihtkohti. Loodus aga – see on riigis vaimustav. Eestist tsuti suuremale territooriumile mahuvad ära nii kõrbelaadsed alad kui niiskusest läbivettinud vihmametsad, nii kõrgmäestik kui avarad tasandikud, nii Vaikse ookeani kui ka Kariibi mere kallas. Bioloogiline mitmekesisus on riigis vapustav – 51 tuh km2 moodustab maakera maapinnast vaid 0.1%, kuid sellel 0,1-l asub 5% terve planeedi floorast-faunast. Ning seda rikkust saab ilmselt nautida ka tulevikus, sest üle veerandi riigi pindalast on kaitse all ning aastaks 2021 plaanitakse saada 100% CO2 neutraalseks (st kogu vajaminev energia tuleb taastuvatest allikatest).

Just seda loodust ka meie sinna riiki vaatama minna tahtsimegi (reisijateks mina ja mu naine). Eesmärk number kaks oli seda loodust ka võimalikult palju pildi peale saada, eriti mis puudutab elajaid, kes lendavad, kõnnivad või ujuvad. Kuna see teine eesmärk sai edukalt täidetud, on järgnev reisikiri ka tugevalt looduspiltide (eriti linnupiltide) suunas kiivas. Kuigi siia teksti vahele ja päisest leitavasse galeriisse mahtus ära ligikaudu 600 fotot, siis see on alla poole kõigest seal tehtud piltidest. Neid, mis siia ära ei mahtunud, lisan ma jõudu mööda oma fotoblogisse, mis asub siin.

Millal minna? See oli järgmine küsimus, kui sai selgeks, et Costa Rica on just see koht, kus me mõlemad sooviksime järgmise puhkuse veeta. Natuura on lopsakam (aga kõvasti vettinum) märjal hooajal, mis kestab maist novembrini (küll teatavate variatsioonidega Kariibi mere rannikul), kuid paigad on ligipääsetavamad kuival hooajal. Seega jäi viimane. Et vältida suuremaid pühasid (Jõulud ja Lihavõtted), oli lõplik valik märts.

Kuidas minna ja kuidas ringi liikuda? Sellest, kuidas me sinna läksime, kirjutan pikemalt 7.märtsi postituses, kuid koha peal ringi liikumine oli üks teema, mille osas keerutasime pöidlaid ikka väga pikalt. Alguses oli soov rentida auto, kuid siis juhtusin raamatutest ja interneedusest lugema hulgaliselt hoiatusi, et kui vale selline soov ikka on (teed on viletsad, liiklus kohutav, röövimised, pidevad avariid, totaalne viitade puudumine jne), mistõttu hakkasin kaaluma alternatiive. Need aga oleksid teinud sellest hoopis teistsuguse reisi kui tahtsime (busside ja tuurifirmade järgi oma graafiku tegemine ei tundunud toreda visioonina). Niisiis pöördusin autorendi poole tagasi ning Jumal tänatud, et seda tegin. Costa Rica liikluse demoniseerimine on täiesti arusaamatu ning ainus ja õige viis seda riiki kogeda, on läbi auto rentimise. Vabadus ja paindlikkus on vägevad väärtused. Auto rentimine oli küll kokkuvõttes üks paras jant („suur aitäh“ Eesti AVISele selle eest), kuid siiski õige otsus. Jandist saab muide lugeda 9. märtsi postitusest.

Nagu mainisin, käis ettevalmistus raamatute (peamiselt „Lonely Planet“) ning interneti abil. Eestikeelsetest reisikirjadest tõstaksin esile selle ja selle blogi ning kõvasti oli abi (nagu ikka) trip.ee foorumist. 3 nädalat tundus selline optimaalne aeg, et midagi jõuaks näha ja teha (ilma et väga tormama peaks), kuid loomulikult jätkuks seal põnevaid seiklusi veel päris mitmeks nädalaks. Öömajasid me ette ei broneerinud (v.a esimesed kaks ööd), sest tahtsime säilitada võimaluse marsruuti ise sättida (ja vajadusel ka muuta). Määsterplaan oli suunduda pealinnast põhja suunas, sealt lääne poole, Vaikse ookeani rannikule ning siis läbi keskosa kõrgmäestiku Kariibi mere äärde. Mõned kindlad asjad (mida ilmtingimata tahtsime külastada) olid paigas, kuid kõik ülejäänu tuli jooksvalt. Meie kohapeal läbitud teekonda saab näha kui muljuda päises olevat viidet „Reisi teekond“ ning iga päeva jutu lõpus on ka ära näidatud selle konkreetse päeva teekond.

Ega siis midagi, läheme liikvele…

06.03 - Minek Helsingisse

Kell sai 17.30, oli reedene päev. Tavajuhul tähendaks see seda, et järjekordne töönädal on selja taha jäänud ning ees ootaks kahepäevane puhkus. Aga see kõle ja vihmane märtsikuu päev ei olnud teps mitte tavaline, sest ees ootas palju rohkem töövabu päevasid. Lausa 21 päeva rohkem. Ning kurikuulus deemon põrgu alumisest ringist (nimega Eesti Ilm) tegi tol päeval tõepoolest kõik selleks, et soojale maale puhkusele sõitjate enesetunne oleks ideaalilähedane. Isegi töökohast üle tee minek, et koduseks saanud sushikohast veidi kehakinnitust hankida, oli niivõrd ebameeldiv, et ei suutnud juba ära oodata, et saaks Euroopa selja taha jätta. Lennukisse astumiseni oli aga veidi aega, sest esmalt pidime end oma põhjanaabrite juurde transportima.
 
Helsingi sai stardiplatsiks valitud väga proosalistel põhjustel - lennupiletid Helsingist San Josesse olid odavamad kui alternatiivsetest pealinnadest (Tallinn, Riia, Stockholm) ning lennuajad klappisid ka kõige paremini. Aga sellest juba hiljem.
 
Esmalt tuli eelmainitud kalatoit kerre keerata ja Tallinna sadama D-terminal üles otsida. Otsingutel jäi meile tee peale ka Norde Centrumi RIMI, mis varustas rändureid õhtu- ja hommikusöögiga. Kuna Helsingisse (täpsemalt Vantaasse) pidime jõudma üsna hilja ja lahkuma sealt üsna vara, siis läksime igaks juhuks lihtsama vastupanu teed ja võtsime oma toidud kaasa. No nagu vanasti ikka välismaale mindi - plokk turistieinet ja seljakotitäis võileibu kaasas (ok, päris nii ei olnud, aga põhimõttest saate aru).
 
Kuna olime oma ajakava niiviisi planeerinud, et sadamas väga konutama ei pidanud, siis marssisime ühe soojaga Tallink Shuttle’i ühte „imetabastest“ puhvetitest, hõivasime seal pingi ja laua ning istusime. Näppisime telefoni, lugesime raamatut, sirvisime reisikava ja istusime. Niiviisi kaks tundi. Tunnistan, et selline välismaale sõitmine ei ole ühestki otsast glamuurne ega erutav, kuid mõeldes sellele, mis kõik ees ootab, läks see paar tundi siiski üsna kiirelt. Laevalt tormasime ummisjalu maha, kuid Helsingis (nagu ka Tallinnas) tuleb teha ikka päris korralik (silma järgi öeldes 11-12 km) pikkune rännak raudtunnelites, et jõuda laevast terminali. Mul vahepeal lausa tekkis tunne, et see tunnel teeb Helsingile tiiru peale ja jõuab uuesti sadamasse tagasi (sest no sadamahoone oli ju sealsamas, laeva kõrval, mis pagana pärast me seal tunneleid mööda pidime kondama?).
 
Toll meie vastu huvi ei tundnud, seega olime peagi trammipeatuses ja sama varsti ka number 9 trammi peal. Sõit raudteejaama oli lühike, aga meeldejääv. Reisikaaslasteks trammi tagaosas olid kolm eesti kutti, vanuse mõttes vast mõned sekundid üle kahekümne aasta. Lisaks rahvusele, ühendas meid ka see, et olime välisreisile kaasa võtnud kohvrid. Meil oli kohvrites kõik vajalik, mida järgneva kolme nädala jooksul tarvis võib minna ning neil… no põhimõtteliselt sama ilmselt. Eristas vaid see, et meie kohvrid olid tagasihoidlikult tumedat värvi, nende kohvrite peale oli aga värviliselt kirjutatud „A le Coq“. Ok, olgem ausad - õllekohvritega rahvas, mis tuleb Tallinna laeva pealt, pole just unikaalne vaatepilt. Imetabane oli aga see jutt, mis tüüpidel suust välja nirises.
 
Juba esimese lausega sai alamliigi ära määrata - eestlasest ehitaja ehk kalevipoeg. Ning arvestades kõike edasist, siis tegemist oli kõige stereotüüpsema kipsipanijaga üldse, kellega mul on olnud au elus kohtuda. Jutu pealtkuulamine ei ole küll viisakas, aga kahjuks helitugevust reguleerida ei saanud. Ma nüüd jätan edasisest jutust kõik p-, m-, v- ja t-tähelised ropud sõnad välja (need moodustasid tekstimassiivist ligikaudu poole) ja üritan sellest hoolimata kuidagi mõtet edasi anda. Ühesõnaga… Esimene tüüp alustas sellega, et halas/uhkeldas (ei saanudki lõpuni aru, et kudapidi seda võtma pidi) sellega, et oli eelmise (Soomes) käigu  palga kõik kasiinos maha mänginud. Oli veel avanssi ka võtnud ning ka selle huugama pannud. Jutus oli teatav rahulolematus raha kaotamise pärast. Teised kaks elasid kamraadile kaasa (näitlikustamiseks: „Mine m…., ei ole nii! Eriti p… värk!“). Samas lubas ta tulevikus ikkagi selle raha tagasi võita, sest varem on ta ikkagi kasiinodes pigem võitnud. Teised vastasid samade lausetega, mis ennegi.
 
Siis tuli teisel meelde, et on ka vahest kasiinos käinud, kuid peamiselt joomas, kuna alkohol on seal odavam kui baarides ja pubides. Ning siis tuli talle veel meelde see, et talle ei tulnud eelmise nädalavahetuse lõpul meelde see, kuidas ja kus ta rõhuva osa mainitud perioodist veetis. Olevat pühapäeval ärganud poolalasti (meenutame, et oli napilt märts) kusagil pargis ilge pohmakaga. Telefon ja rahakott olid samas alles olnud. Sellise süvameelelahutusega tegelemise eest sai party-boy sõprade poolt tunnustava noogutuse osaliseks, millele lisati kaalu mõne kujundiküllase sõnaga.
 
No ja siis võttis kolmas präänik jutujärje üle ning kirjeldas kuidas käis samuti eelmine nädal pidutsemas. Oli mingi seltskond olnud, kus kõik oli väga tore olnud, aga siis mingi tüüp oli meie kangelasele kuidagi närvidele käima hakanud ning oli sellele „otse kümpi sõitnud“. Selle peale oli seal väike mäsu tekkinud ning ta olevat veel mingi kaaspidulise maha murdnud ja tahtnud ka temale kümpi sõita, kuid kaaslased tirisid ta mingil põhjusel vahetult enne akti eemale. Selle üle oli poiss väga pahane - oli ta ju ometi mitu minutit vaeva näinud, et vastane maha saada ja just enne kulminatsiooni rebiti ta niiviisi jõhkralt sealt ära. Aga selle peale hakkasid kõik läbisegi rääkima, et kellele nad on / kellele nad soovivad kümpi sõita ja kellelt nad ise on saanud. Suur au oli selliste intellektuaalidega trammipäras paari ruutmeetrit jagada.
 
Kahjuks nende õilishingede vestlust rohkem dokumenteerida ei õnnestunud, sest pidime maha minema. Aga oleks tahtnud küll, sest siit oleks saanud kuldaväärt materjali rohketeks antropoloogilisteks, psühholoogilisteks, lingvistilisteks ja tont-teab-veel-millisteks uurimistöödeks. Võib-olla keegi tegi veel seal märkmeid, sest antud informatsiooni osalisteks said kõik eesti keele oskajad, kes trammi tagumises otsas viibisid.
Väikese otsimise peale leidsime raudteejaama kõrvalt üles ka bussi number 650, mis meid viieka eest Vantaasse viis. Bussijuhiks oli loomulikult eestlane - nii on täitsa tore Soomes käia kui igal pool eesti keelega hakkama saada. Samas miinuseks oli see, et ta polnud kuulnudki sellest peatusest, kus pidime maha minema. :) Lautamiehentie nime kandev peatus oli sellest hoolimata siiski olemas ja ligikaudu 40 minutit pärast bussi istumist, laekusime juba Hotel Bonus Inn vastuvõtulauda.
 
Selle hotelli broneerimisega oli mul ka üks põnev lugu. Pärast lennupiletite ostmist, hakkasin otsima majutust võimalikult Vantaa lennuvälja lähedale. Kuna seal neid hotelle ülemäära palju pole, siis põhimõtteliselt võrdlesin 2-3 võõrastemaja hindu erinevatel broneerimissaitidel (booking.com, Expedia, travelocity, agoda). Travelocitys jäi järsku silma pakkumine - „Super Secret Hotel“ Vantaa piirkonnas. Mis see siis tähendas? Põhimõtteliselt pakuti välja pimeost - hind oli 58$ öö eest ning informatsiooni hotelli kohta jagati piiratult. Kaardi peal oli ära näidatud piirkond, kus sees see hotell asus, seal oli kirjas, et tärne on kolm või rohkem ning põhimõtteliselt oligi kõik. Võta või jäta.
 
Travelocity on USA leht ning ilmselt ollakse seal harjunud, et lennujaama lähedal asub suur hulk erinevaid hotelle. Aga antud juhul me rääkisime Vantaast! Vaatasin esmalt kaarti, mis oli selles pimepakkumises ning siis vaatasin Booking.com kaarti piirkonna hotellidest - ütleme nii, et sellest pimepakkumisest sai pakkumine, kus silme ette seotud sall paistis tsipa läbi. Kui see travelocity kaart oli täpne ning nad oma pakkumises ei valetanud, siis mahtus sellele alale täpselt kolm hotelli. Üks kahetärnine, üks kolmetärnine ja üks 3,5-tärnine. Eeldades, et kahetärnikas on välistatud, siis minu hinnangul oli seal katte taga kaks varianti - kas Bonus Inn või Holiday Inn. Mõlemad olid tegelikult ka need, mille vahel valisin. Tavahinnad jäid erinevates portaalides vahemikku 75-110€, nüüd siis pakuti tuba 58$ (49€) eest. Hmm…

Hotell "Bonus Inn"

Käsi küll veidi värises, aga kuna travelocity on korralik sait, siis tegin ostu ära. Hetk hiljem prantsatas minu postkasti kinnitus Bonus Inn hotellilt. Juhuuu! See oli siis jaanuaris. Nüüd märtsis kohale jõudes lehvitasin oma väljaprinditud broneeringuga ning tõepoolest asi toimis. Saime uksekaardi ning laekusime kuuendal korrusel asuvasse, avarasse numbrituppa. Vannituba vajanuks küll veidi kõpitsemist, kuid kõik oli puhas ja asjad toimisid. Ideaalne lennujaamahotell minu arust (kõige olulisem on siinjuures asjaolu, et transfeer lennujaama on toa hinna sees).
 
Tegelikult olid hotellis olemas ka restoran, jõusaal ja ilmselt veel mingid ajaveetmisvõimalused, kuid see meid ei huvitanud. Ok, restoranis oleks võinud käia, aga kuna meil olid omad söögid kaasas, siis hävitasime neid ja vaatasime kõrvale ületamatult lihtsakoelist komöödiat, Leslie Nielseniga peaosas. Kella 23 paiku lõppes film ära ja koos sellega meie jaoks ka esimene reisipäev.

07.03 - Helsingi, Miami, San José

Ärkasime üsna viisakal ajal, umbes-täpselt 7:05. Vastupidiselt naisele, magasin mina öösel nagu kott (eeldusel, et kott magab sügavalt ja pidevalt). Temal aga oli väike reisiärevus sees ning olevat seetõttu öösel mitu korda üles ärganud ja hommikul suutis ka kella ennetada. Kuigi jah, tuleb tõdeda, et kui mõte hommikul liikuma hakkas (ligikaudu 15 minutit pärast äratuskella), siis oli ka endal alakõhus teatud nupud sisse lülitatud ning oli tunda, et midagi hakkab vist varsti juhtuma.

Hävitasime poolvägisi ära kaasa ostetud hommikusöögi ja põhimõtteliselt olime valmis. Lääne poole lennates on alati see vahva lugu, et justkui jõuad kiirelt kohale. Ärkad hommikul seitsmest, kell 10 läheb lennuk, õhtul pool 7 jõuad Miamisse ning pool 9 juba Costa Ricas kohal. Ainult et… piletil on kirjas, et kogu see 8,5-tunnine lennureis võtab millegipärast aega 18,5 tundi. Aga ärgem tõtakem ajast ette, me olime veel endiselt Vantaa lennuvälja lähedal hotellis.

Nagu mainisin, siis toa hinna sees oli ka transfeer lennuväljale. See startis iga 20 minuti tagant ning sõit ise kestis 10 minutit. Kuna Finnairi check-ini sain interneeduses ära tehtud päev varem, siis läks kogu protsess lennujaamas ludinal. Kohvrid „Baggage droppi" ja pardakaardid vastu, Soome tollitöötajad ei soovinud ka meiega intiimsemat tutvust sobitada. Väljalendu saime oodata juba mugavatel lamamistoolidel, seetõttu 10 punkti Vantaa lennuväljale!

Aga nüüd lähemalt siis piletite soetamise võludest ja valudest. Costa Ricasse mineku plaan sai lõplikult küpseks aasta päris esimestel päevadel. Sinnani olime vaaginud nii üht kui teist sihtriiki, kuid aastavahetus tõi (mingil põhjusel) selguse. Eks ma olin neid lennuvõimalusi ka enne uurinud ning laias plaanis oli selge, et „Otse ja omadega“ sinna troopikasse ei saa. Seega tuli leida sobiv jätkulendude kombinatsioon, mis maksaks võimalikult vähe ning samas jõuaks suhteliselt mõistlikku trajektoori pidi kohale. Stiilis „Tallinn-Pärnu-bussiliin-ümberistumisega-Sillamäel“-reisi ei soovinud ette võtta, sest siis oled kohale jõudes selline aastatepikkuse staažiga elav surnu, kel silme all nii suured kotid, et lennufirma palub need eraldi registreerida ja küsib täiendavat pagasitasu.

Esmane sinisilmne testimine piletite osas käis muidugi algusega Tallinnast. Kui just ei ole mingit erakorralist imekampaaniat, siis tõenäosus saada kodumaalt hea hinnaga pilet kaugesse sihtkohta on sama suur kui nõela leidmine heinakuhjast, kusjuures ka heinakuhja asukoht on teadmata. No ja arvata oligi - hinnad algasid 1000€-st per nospel ning reisi aeg 36+ tundi. Ehk siis ideaalne zombistamislend kalli hinna eest.

Kui Tallinn asendada piletite otsimootorites (kasutasin
Estravelit, Bookinghouse’i ja skyscannerit) mõne teise lähipealinnaga, olukord õnneks muutus. Lups ja lups lasin sealt läbi nii Riia, Helsingi kui Stockholmi ning sõelale jäid kaks viimast. Rootsist olid lennusõidu pakkujateks SAS/United ning British Airways/Delta ning Helsingist American Airlines/Finnair. Pärast pikka tuulamist ja punnitamist erinevate kuupäevadega, jõudsin tulemuseni 711€ per inimene ning lend algusega Helsingist. Oleks tegelikult saanud veel 50€ odavamalt, kuid siis oleks ebamugavustase tõusnud hüppeliselt (üks vahepeatus oleks veninud kahelt tunnilt kaheksale), mistõttu läks loosi see mainitud hinnaga pilet.


Reisi teekond tuli siis selline, et Finnairiga Helsingist Miamisse ja sealt American Airlinesiga otse San Josésse (Costa Rica pealinna). Vahepeatuse pikkus 4 tundi. Tagasi tulles taaskord American Airlinesiga San Josést Miamisse (peatus 2 tundi), sealt edasi sama firmaga New Yorki (vahepeatus 2,5 tundi) ning NYC-st Finnairiga Helsingisse. Minek oli suhteliselt ideaalilähedane - ühe lühikese vahepeatusega lend otse sihtkoha suunas.

Piletid ostsin läbi Bookinghouse’i. Suhtusin küll sellesse portaali mõnda aega reservatsioonidega (nende kliendisuhtluse tase on/oli kurikuulus), kuid hinna ja sobivate lennuaegade vastu ei saanud isegi American Airlinesi ja Finnairi enda kodulehed. Täpsemalt öeldes kumbki nendest lehtedest isegi ei pakkunud sellist reisivõimalust - otsingu tulemuseks oli seal kiri, et Helsingist San Josésse ei saa.

Selle viimase probleemi põhjuseks oli asjaolu, et Finnair ja American Airlines tegelevad küll koodijagamisega (st on lennundusmaailmas sõbrad), aga kuna üks on Euroopa ja teine USA lennufirma, siis nende broneerimissüsteemid näivad töötavat täiesti eri alustel ja ei ühildu. Heaks näiteks oli kasvõi broneerimistunnus, mis piletite ostmisel saadetakse. Sellega sai vaadata lendu American Airlinesi kodulehelt, kuid Finnairi lehel sellise tunnusega lendu ei leitud. Mingi variandiga (ei mäleta enam kuidas) leidsin lõpuks ka broneerimistunnuse, mis töötas ka Soome lennufirma lehel. Aga kõige suurem peavalu oli istekohtade broneerimisega.

Nagu ma aru sain, siis ostsin Bookinghousest American Airlinesi lennu (kus Euroopa otsa pakub partnerfirmana Finnair), mistõttu istekohtasid sain esiti valida ainult neil lendudel, mida teenindab USA firma ise. Ehk siis MIA-SJO, SJO-MIA ning MIA-JFK. Kõige pikemate (ehk Finnairi) otsade puhul aga teatas American Airlines koduleht, et nemad ei tea istekohtadest midagi (kuigi õnneks siiski näidati kodulehel, et säärased lennud siiski eksisteerivad) ning täpsema info saamiseks tuleks pöörduda soomlaste lehele. Pöördusin, kuid sealt öeldi, et kuna tegemist on USA lennufirma koodijagamisega, siis istekohtade valik on võimalik alles 24 tundi (reaalsuses küll 36 tundi) enne väljalendu. Pepu! 
Arvestades seda, et kõik need, kes lendavad Finnairiga lihtsalt USAsse ja on ostnud oma pileti Finnairi lehelt, saavad oma kohad kohe ära valida, oli paras loto, et kas saame ikka kõrvuti istuma. Ja seda ma ei saanudki teada enne kui eile, kui internetis check-ini leht avanes. Õnneks oli veel alles kõrvuti asuvaid kohti, oli isegi paar vaba kahest rida. Juhuu! Loodetavasti tagasilennul New Yorgist Helsingisse läheb sama hästi.

Finnairi pikamaalendude Airbusid on täitsa mugavad, eriti kui istuda kaheses reas. Jalaruumi oli ka minusuguse pea-kahe-meetrise kolkme jaoks täitsa piisavalt. Vajadusel sai isegi jalad eespool oleva istme alla sirgeks lükata, seega tiptop.

Niipea kui lennumasina rattad Euroopa pinnalt end lahti rebisid, hakkas meil filmimaraton. „Hector and the Search for Happiness“, „Horrible bosses“, „Nightcrawler“ ja „Walk among the tombstones“ olid mõned näited, mis meie ees olevatelt ekraanidelt läbi jooksid. Finnairi turistiklassi meediapakett on küll üsna asjalik, kuid mitte nii laiapõhjaline kui näiteks Araabia poolsaare lennufirmadel. Uute filmide valik oli pigem kesine, kuid väga palju kurta ka polnud.

Kurta võis aga teeninduse üle, mille kohta olen reisipäevikusse kirjutanud järgmise sõna: „hooletu“. Eks põhjamaalased ongi veidi külmemad ja mitte nii avalad kui soojemas ja päikselisemas kliimas kasvanud inimesed, kuid klienditeenindajad võiksid vähemalt püüda. No näiteks oli selline juhtum, kus naise multimeediakeskuse ekraan jooksis kokku ja ma vajutasin stjuardessi kutsumiseks vastavat nuppu. Lambike meie pea kohal läks põlema ja see oli ka kõige ainumas asi, mis sellest nupuvajutusest muutus. Mõtlesin, et olgu - soomlased pidid eestlastest veel aeglasemad olema, seega annan aega. Las nad mõtlevad läbi, et mis „bling“ see neil seal töökoha juures käis, miks ühe istmerea kohal lambike põleb ja mis nad nüüd antud juhul (kui üldse) tegema peaks. Andsin esiti 10 minutit. Selle aja jooksul teenindajad selgusele ja meie juurde ei jõudnud. Vajutasin uuesti - stjuardesside alas käis taaskord väga selge „bling“ ning olime oma salongiosas ainsamad, kelle kohal tuluke põles (ei olnud nii, et kõik lennusaatjad olid hõivatud probleemide lahendamisega). Kusjuures meie juurest purjetasid stjuardessid mööda mitu korda, klaasistunud pilk silmis, et jumala eest ei märkaks seda pisikest lambikest (mida nad ilmselgelt juba ammu olid näinud). Pärast kolmandat kutsungit ja kahtekümmend minutit (alates esimesest nupuvajutusest) lõpuks tuldi uurima, et miks niiviisi tinistatakse. Ja veel 10 minutit hiljem oli meediakeskus taas töökorras. No tegelikult saaks kiiremini…

Ka toidu osas ei saanud väga hõisata. Esiteks oli otsas roog, mida soovisin (veiseliha kartuliga), ning teiseks olid need alles jäänud road ühed parajad räämad. Sulakõnts näis olevat okselaadse välimusega riisipläga juustuga (roog liha üldse ei sisaldanud) ning ega ausalt öeldes selle alternatiiv parem polnud - makaronilobi hakklihaga ning kõrvale kreekerid. Kusagil Koeru põhikooli sööklas 1980.-te keskpaigas oleks sellise toidu kohta ehk öeldud, et polegi väga hull, kuid kaasaegselt lennufirmalt ootaks siiski rohkemat. Qatar Airways ja Emirates on tõestanud, et lennuki turistiklassis ON võimalik pakkuda ja saada head toitu. Miskipärast enamus maailma lennufirmadest tangivad oma toiduvagunid endiselt kanariisimaal või makaronihakklihamaal. Positiivse noodina tooksin välja muu põhiroa juurde käiva - juust, kreekerid, moos, saiakesed, koogitükk.

Aga eks ma sain tegelikult aru, miks Finnair selliseid supiköögi roogasid pakub. Vastupidiselt Araabia poolsaarele, ei pressi Soomes graniidipragudest naftat ja gaasi välja ning nende lennufirma peab kuidagi klientidelt saadava rahaga ära majandama. Seda ökonoomiat iseloomustas hästi alkoholipoliitika - tasuta napsi pakuti ainult pearoa juurde. Seetõttu võtsime kohe mitu pudelit (väikest loomulikult, ega me joodikud pole :)), sest soov oli filmide kõrvale veidi veini libistada ja teatavasti mõjub see käärinud viinamarjajook ka positiivselt unestaadiumi saavutamisele. Kuigi ma mainisin, et ma saan kokkuhoiumeetmete põhjustest aru, ei tähenda, et ma sellega lepiks. Kui näiteks tulevikus tekib olukord, kus Finnair ja näiteks Emirates on pakkumistelt võrdsed, siis arvestades kogemust, eelistan päris kindlasti sõidu algul lennuohutusnõudeid kuulata soome keele asemel araabia keeles.

 See vein tegelikult oli magama jäämiseks ilmtingimata vajalik, sest meil ju oli täna kogu aeg päev. Kui kontrollisid seda, et mis on kell selle koha peal, mille kohal lennuk asub, oli see esimese 5-6 tunni jooksul reeglina sama (keskpäev +/- 1 tund). Sõit ise läks üle Skandinaavia keskosa, üle Briti saarte põhjatipu, Islandist põhjapool, üle Gröönimaa (kus oli väga kõva turbulents) ja Ameerika mandri kohale sisenesime Nova Scotia juures. Edasi Toronto, Niagara Falls, Philadelphia, Charlotte (Põhja-Carolina), Augusta (Georgia), Cape Canaveral (Florida kosmosesüstikute linn) ja siis juba Miami. Enne maandumist tegi lennuk suure tiiru Evergladesi ääretu soo kohal, mis on väga tuttav paik kõigile kunagise „CSI: Miami“ teleseriaali vaatajatele :) Lisaks kõik need pisikesed saared/poolsaared/maaninad mis asuvad tohutute kanalivõrgustike ääres ning mis kõik on täispikitud uhkeid villasid.

Maandusime pilvisesse ja vihmasesse USA vanainimeste ja rikkurite linna veidi enne ühte päeval (tuletame meelde, et start oli kell 10) - selline Tallinn-Võru ots (mis kestis tegelikult peaaegu 11 tundi). Järgmise lennuni oli aega veidi üle 5 tunni (väljumisaeg oli 18.25), seega piisavalt. Algul tundus seda isegi palju, kuid arvestades seda kadalippu, mille me seal tollitsoonis läbima pidime, siis tegelikult olime rõõmsad, et seda ümberistumise aega jagus.

Kõigest nüüd siis lähemalt. Oluline on siinkohal märkida, et meie mõlema jaoks oli tegemist esimese USA külastamisega elus (millel tegelikult on kadalipu pikkuses oma roll). Enne reisi olime ära teinud niinimetatud elektroonse viisa ehk
ESTA, kuid selle saamine oli sisuliselt ülekande (14$) tegemise vaev. Ega me täpselt ei teadnud mismoodi see süsteem siin toimib.


Ülesanne number üks, pärast lennukist väljumist, oli jõudmine kohta, kus üldse mõni lennujaama töötaja oli. Soovitavalt võiksid selle teekonna ette võtjad olla keskmises sportlikus vormis ning vastupidavusalade kogemusega. Selline tunne oli, et Finnairi lennuk pargiti mingile naaberlinna lennuväljale, kust siis (Tallinna ja Helsingi sadamatest tuttav) tunnel viis sinka-vonka Miami lennuväljale. Arvestades seda, et me läksime üsna reipal sammul ning retk võttis aega ligikaudu 20 minutit, siis tuli vast 2-3 kilomeetrit ära. Enne kui üldse jõudsime kohta, kus tuli järjekorda võtta ning ootama hakata.

Ning järjekorrad olid väääga eeskujulikud. Esimene saba, kus seista tuli, oligi seesama ESTA (ehk siis elektroonse sissepääsutõendi) automaatkontroll. Automaatsus seisnes selles, et seisid mingi masina ees, mis esmalt skännis sisse su passiandmed, siis tahtis pilti teha ja lõpuks võttis ka sõrmejäljed. Minul tekkis probleem just viimastega, sest minu käe ja sõrmede gabariidid ilmselgelt ei klappinud USA masinaleiutajate ootuste ja nägemustega. Kuna olin üsna kindel, et mingit ebardite masinat olemas polnud ja ilma sõrmeskännita riiki sisse ei lubata, siis otsustasin maksku, mis maksab hakkama saada - väänan oma käsi niipalju, et see kuradima aparaat mu näppude võlvid ja silmused maha suudab kritseldada. Võtsin käelabadega erinevaid poose, mis ka kogenud kondiväänajaid ahhetama paneks ja lõpuks käis kauaoodatud piiks ja roheline tuluke ekraanil andis märku harjutuse õnnestumisest.

Masin trükkis sellepeale mingi lipiku välja ja sellega pidi minema järgmisesse järjekorda - piirikontrolli. Rõõmuga nägin, et piiriametnike putkasid oli seal ikka kümneid ning enamikes ka töötajad sees, kuid see rõõm asendus peagi masendusega, sest need paganama järjekorrad ei liikunud üldse! Iga piiriületajaga oli täpselt sama protseduur - skänniti passiandmed (taaskord), võeti sõrmejäljed (taaskord) ja tehti pilt (taaskord). Lisaks siis veel kontrollküsimused, et kaua USA-s olete, palju raha kaasas on ning ega te juhtumisi terrorist pole. Kui järjekord kusagil viie nädala pärast (no vähemalt tundus nii pikk aeg) meieni jõudis, siis vastasime eeskujulikult, et ei jää üldse siia, ameerikamaa sulli on kaasas paar sotti ning terrorist eriti ei ole. Piirivalvur oli äärmiselt sõbralik ja lõbus, kuid pakun, et ka see oli üks meetod, kuidas inimeste tähelepanu uinutada. Meie vastustega ta igatahes jäi rahule ning passi löödi mitte-nii-uhke-kui-võiks-arvata tempel riiki sisenemise kohta. Arvate, et jee-juhuu oligi kõik? Ei!!

Kuigi meie reis Helsingi - San José oli ühe pileti peal, pidime Miamis kohvrid välja võtma. Kui me ükskord pagasilindi juurde jõudsime sealt piiriametniku juurest, siis oli Finnairi lennu pagas ilusti juba lindi kõrvale tõstetud - meie kohvrid õnneks nende hulgas. Sumadanide kättesaamisega avanes meil võimalus minna tollikontrolli järjekorda. See oli pikk, kuid liikus õnneks kiirelt. Tempot võttis maha vaid asjaolu, et ette lasti neid inimesi, kelle lennud lähiajal väljuvad. Selle kohta käis kogu aeg mingi ametnik järjekorras küsimas - „Kas kellelgi läheb lend kell 3 või varem?“. Kui jah, siis veeti sind kõigist mööda. Meil läks hiljem, seega jätkasime järjekorras seismise sooritust.

Tollikontrolör tahtis endale tollideklaratsiooni, mille olime juba lennukis ära täitnud. Kuna olime mõlemad vastanud kõigile küsimustele (no jälle need „Kas oled terrorist?“ „Mitu pommi sul kaasas on?“ „Kas mulda ja suitsuvorsti ka kaasas on?“) kas „No“ või „Nothing to declare“ (ei põle miskit halba kaasas), siis võeti see vorm lihtsalt ära ja juhatati edasi. Kas nüüd oli kõik? EI!

Siis tuli uuesti ära anda kohvrid, mille paarkümmend meetrit tagasi üles olime korjanud (miks nad pagan neid ise edasi ei saada?!?). Õiged pagasilipikud olid juba küljes, seega oligi ainult ära andmise vaev. Ühe suure ja tühja saali nurgas seisis mingi onkel ning tema juures oli silt „American Airlines baggage drop“. Suhteliselt kahtlane näis, aga ta vaatas meie pileteid, noogutas ja võttis kohvrid ära ning pistis kuhugi musta auku. Loodetavasti me näeme neid veel kunagi… Kas nüüd oli kõik? No ei olnud…

Uus järjekord, uued kontrolörid! Seekord siis turvakontroll - kingad ära, rihm ära, taskud tühjaks - nagu ikka. Ameeriklased on sellele lisanud veel ülekeha skänneri külastuse. Astud mingisse kapslisse, tõstad käed üles, siis röntgeniaparaat teeb su ümber tiiru ja uks avaneb. Mõtlesin seal endamisi, et juhul kui näiteks leitakse ihu seest midagi kahtlast (no kui on narkootikumikee maos või dünamiidipulk tagumikus), siis kas ukse asemel avaneb äkki hoopis põrand? Kuna meil sellist sisemist rikkust polnud, siis saime seekord ukse kaudu tulema.

Arvestades seda, et USAl on nüüd mu sõrmejäljed, pildid, ülesvõtted läbivalgustatud ihust, passiandmed ja kõik muud andmed, mida ma olen selle riigi ettevõtetega (nt nagu Google) ja seega ka riigiga jaganud, siis tahaks lausa mõne ametnikuga kohtuda, kel kogu info korraga käes. Ilmselgelt teab ta minust palju rohkem kui mina ise, äkki räägib mulle veidi, et mis inimene ma selline üldse olen. Täitsa huvitav oleks teada.
 
Aga kas nüüd oli kõik? Jah, lõpuks oligi kõik. Rohkem kui poolteist tundi pärast lennukist maha astumist, avanes meie ees uks, millel oli kiri „Welcome to the United States“. Huuh, pärast 11-tunnist lendu oli see järjekordade maraton paras katsumus. Teistkordsel sisenemisel on protsess juba mõnevõrra lühem (vaata reisikirja 27. märtsi juttu), aga esmakülalisi peedistatakse ikka parajalt.

Niisiis Miami lennuväli (lühend MIA). Tegemist on ühe kõige toimekama lennuväljaga USA-s, mis vahendab rahvusvahelisi reisijaid Ladina-Ameerikasse. Kusjuures rahvusvaheliste reisijate üldarvu järgi on ta lausa ameerika lennuväli number kaks, kohe New Yorgi JFK järel. Seetõttu polnud ka imestada, et see oli üks suur rahvaste paabel, kuigi seltskond päris nii kirju polnud kui Dubai või Doha lennujaamades.   

„Tänu“ pikale piiriprotseduurile, oli meil järgmise lennuni vaid napilt üle paari tunni aega, mistõttu oodates igav ei hakanudki. Esmalt vuntsisime end pärast väntsutusi uuesti üles, et suures plaanis inimväärne välja näha. Siis kerge eine ning meenete soetamine. Costa Ricast tagasi tulles
Miami lennuväljal on päris tihe liiklus
on meil USAs küll kaks peatust, kuid kuna kummagi vahepeatuse pikkus on vaid 2 tundi, siis eeldasime, et peale ühest lennukist teise jooksmise, meil rohkemaks aega pole, mistõttu tegime oma kohustuslikud suveniiriostud ära. Kummaline oli see, et USA lippu polnud kusagil müügil. Hollywoodi filmidest ju nähtub reeglina äärmuslik patriootlikkus, kus stars and stripes on kõikvõimalikel kujudel, kõikvõimalikes kohtades, aga vat näed Miami lennuväljal ei müüdud. Tahtsin osta väikest laualippu, aga ei saanud.

Siis veel natuke lugemist, pildistamist, inimeste vaatamist ja juba kutsutigi lennukisse. Ülekaalukalt lendasid meie lennuga Costa Ricasse kohalikud ameeriklased (kes polnud üllatuslikult üldse mitte ülekaalulised). Ning see seltskond jagunes omakorda kaheks -
American Airlines
noored (meie lähistel istus näiteks üks klassitäis kümnendikke) ning penskarid (kelledest paljudel olid binoklid kaelas). Noored ilmselt läksid rannapuhkusele ning vanad loodust uurima (võimalik, et liiga stereotüüpne lähenemine, aga mina need kaasreisijad niiviisi paika panin).

American Airlines on USA lennufirma, seega mingeid illusioone mul ei lennu ega teeninduse osas polnud. Ülelombi kompaniid on tuntud sellepoolest, et kõige osas ollakse jõuliselt keskpärased või 

alla selle. Ning eks umbes nii võib ka seda meie sõitu kokku võtta - istmed olid äärmiselt ebamugavad (ükskõik kuidas ma ka ennast ei asetanud sinna, pead toetada ei olnud võimalik), istmevahed selgelt kitsamad kui Finnairil, in-flight meelelahutus puudus (ok, kaugel eemal helendas ekraan, kus midagi liikus, kuid heli lisamiseks tuli osta kõrvaklapid) ning loomulikult ei pakutud tasuta isegi kummist võileibu. Ok, kohvi enne maandumist pakuti, kuid maitse järgi otsustades võis see vabalt olla ka vana mootoriõli. Iseenesest väga nutikas lahendus keskkonnale ohtlikest jäätmetest vabanemiseks - tuleb reisijatele kohvi pähe sisse joota.

Põhimõtteliselt oli tegu nagu maakonnaliini bussiga - istmed on, juht on ning see ongi kogu teenus, mille saad. Teisalt see alla 3-tunnine lend ongi ameeriklaste jaoks nagu üks lähiliin, pole siin midagi vaja pirtsutada. Mina aga pirtsutasin, sest olin 20 tundi juba järjepanu üleval olnud (naine õnneks sai magada nii teel USAsse kui ka praegu) ning ei suutnud enam väga hästi kaela hoida. Isegi kaelapadi ei aidanud! Tuli istuda selg sirgus, jalad krõnksus ning klaasistunud pilk kauguses oleva ekraani ja kaasreisijate kukalde vahel tuikumas. Kusjuures ekraan oli täpselt nii kaugel, et ma ei saanudki aru, et kas seal näidatakse paljaid naisi või käis lastesaade Otto-Triinuga. Aga autasustan end vapruse medaliga, sest pidasin vastu ja nutma ei hakanud. Oma osa oli sellest ka tegelikult sellel mootoriõlil, sest energiat see siiski tekitas.

Costa Rica pealinn San José oli lennuki maandumise ajaks mattunud juba pimedusse, kellaseierid väljendasid lennujaama terminalis ennastunustavalt poole üheksast kellaaega. Tänase lõppematu päeva märksõnaks oli päris kindlasti „järjekord“, sest just üks seesamune moodustis oli meid aegsasti tolliametniku ette ootama sättinud. Õnneks liikus saba suhteliselt kiirelt ning võrreldes USAga, oli riiki sisenemine puhas formaalsus. Ainuke tõrge tekkis siis, kui piirivalvur küsis, et mis kuupäeval me kesk-Ameerikast taas lahkuda plaanime. Olles just-just jõudnud arusaamisele, et me lõpuks oleme mainitud paika jõudnud, ei tulnud kohe unise peaga meeldegi, et millal koju tuleb minna. See on sama hea, kui lähed kellelegi külla ja pärast teretamist võõrustaja küsib: „Ei tea, mis kella paiku te siis nüüd ka ära lähete?“ Ei suuda end ära kiita, et need paar viilu adekvaatset mõtlemist, mis veel alles olid, suutsid ära blokeerida keele otsas olnud „nalja“, et kas tahate meist juba lahti saada või? Selle peale oleks ilmselt ametnik öelnud, et jah ning olekski reis tehtud. Pika pingutamise peale tuli hoopis selline tekst: „Vist 28. märts". See kuupäev ka passi sisenemistempli juurde kirjutati. Õige kuupäev muideks oli 27.märts - õnneks eksisin õiges suunas, üks päev üle on viisa peal selgelt parem kui üks päev puudu.

Pärast tembeldamist toimus rõõmus taaskohtumine kohvritega, mis tuli enne sissetulevate lendude alalt lahkumist ka röntgenist läbi lasta. Pommid, narkootikumid, must raha ja kõik muu laadne oli teel siia ilusti pagasist ära varastatud, mistõttu ekstsesse ei tekkinud. Ning siis: „¡Bienvenido a Costa Rica!“ Tõlkisime selle enda peas ära niiviisi: „Varsti saab voodisse pikali.“

Olles teinud eeltööd, teadsime, et on mõistlik võtta ametlik takso. See võib olla esiti veidi kallim kui varrukamehed, kuid kohale jõudes (kui üldse jõuad) võib olla täpselt vastupidi. Nagu Tallinna taksopättidegagi. 14 000 coloni (ca 23€) tundus õiglase hinnana ning teenust pakkus tõesti ametlik punakas-oranž „Taxi-aeropuerto“. Juht pani igaks juhuks tööle ka maria (ei, tegemist ei olnud taksos kaasa sõitnud sõbrannaga vaid nii kutsutakse seal taksomeetreid) ning umbes täpselt niipalju ka läks (kohaliku raha puudumisel maksin tegelikult dollarites - see on täiesti ok variant terves riigis). Sõit läbi mõnusalt sooja, õhtuse pealinna kestis ligikaudu pool tundi ja kuna olin õppinud aadressi pähe, siis leidis juht hotelli kiiresti.

Muideks aadressid ei ole seal sellised nagu Eestis. No et Tapluse puiestee 55 või Kännuämbliku 2. Tegemist on tüüpilise hispaania stiilis linnakesega, kus linnaplaan on nagu malelaud ning ühte pidi jooksevad tänavad (calle) ja nendega ristuvad avenüüd (avenida). Ning praktiliselt kõik need on nummerdatud, väga vähestel on nimed. Ning et asi veel erilisem oleks, ei ole mingil põhjusel majadel ka numbreid. Ei tea mis põhjusel kunagi ticod (nii kutsuvad end Costa Rica elanikud) otsustasid, et nemad sellise jõledusega kaasa ei lähe, et hakkavad maju nummerdama (mis järgmiseks - varsti on korteritel ka numbrid??), aga selline see olukord oli. Seega on teejuhatamisel võimalik anda ainult ligikaudseid koordinaate. Kohalikud võivad kasutada näiteks selliseid: „No sealt vana Sancheze maja juurest sada meetrit lastepargi poole“ või „Kohe selle maja kõrval, kus 80.-tel spordipood „Dünamo“ oli“. Turistide peal see ei töötaks eriti hästi, seega on kasutusel süsteem, kus öeldakse, et mis tänaval maja on ja milliste tänavate vahel. Näiteks meie hotelli aadress oli selline: „Avenüü 7, tänavate 3 ja 5 vahel.“
Meie tuba...

Mainitud aadressil asus Hotel Santo Tomas. Tegemist on tripadvisoris vägagi kiidetud hotelliga, mis asub pealinna vanalinna keskpunkti vahetus läheduses. Mitte, et San José vanalinn nüüd midagi väga imelist oleks, aga arvestades meie plaane, oli tegemist väga õiges kohas oleva hotelliga, mida vedas üks Costa Ricas elav
...oli suur
ameeriklane (Thomas Douglas). Check-in läks kiirelt, sest vastuvõtja oli meie tulekuks juba ette valmistanud. Broneerisin hotelli muide otse läbi nende kodulehe.

Esimeseks paariks ööks olin võtnud Deluxe nime kandva rõduga toa, vaatega siseõuele, sest need olid väidetavalt kõige vaiksemad ning pärast pikki väntsutusi siiajõudmisel, olime suure toa ja vaikuse kuhjaga ära teeninud. Raha küsiti selle toa eest 90$ per öö ning selle eest anti hommikul ka süüa. Tuba oli tõesti suur ja avar ning rõdult paistis kenasti kätte ka sisehoovis olev bassein ja mullivann. Nende tõdemustega ka päeva lõpetasime, sest uni ootas juba ammu silmalaugudel oma korda. Eks siis homme vaatame täpsemalt, et kus me oleme ja mis me teeme.

08.03 - San Jose, härjavankrid Escazus

Día Internacional de la Mujer ehk siis rahvusvaheline naistepäev algas meie jaoks kell 8 hommikul. Juba see fakt, et see päev algas täiesti normaalsel ajal, oli väga hea uudis. Ajavahe küll andis veidi tunda, kuid hommikul „õigel ajal“ üles ärkamine andis lootust, et ööpäeva rütm ülemäära segamini ei ole. Tuletame meelde, et Eestis hakkas samal ajal pühapäev õhtusse tüürima (ajavahe 9 tundi).
Hotelli tagahoov - meie rõdu üleval keskel
Rõduuste avanemisel paiskus tuppa pahvakas sooja õhku ning õrnalt oli kosta ka linnamüra. Bussid ja autod tuututasid, keegi hüüdis midagi, kusagil mängis kepsakas muusika. Me küll midagi peale siseõue veekogude ja naabermajade katuste ei näinud, kuid õhus oli sellist Ladina-Ameerika hõngu juba tunda. Nüüd, suhteliselt värske peaga, hakkas kohale jõudma, et olemegi kohal! San José, mis oli veel mõned päevad tagasi üks mittemidagiütlev linnanimi meie reisikavas, oligi meie jalge all ja silme ees. Selle peale tuli ihhu kohe selline krudin sisse, ootusärevus kõigi nende põnevate kohtade nägemise ja kogemuste saamise osas, mida internet ja reisiraamatud olid kokku lubanud.

Aga nagu öeldakse, tähtsamad asjad kõigepealt. Ja siis öeldakse veel seda, et tühi kõht ei seisa püsti. Loomulikult öeldakse peale nende kahe tõdemuse veel palju asju, kuid kõike ei hakka siin ette lugema. Hommikusööki pakuti meile basseini kõrval asuvas vabaõhurestoranis ning olime üsna elevil, et mida põnevat siis Costa Ricas päeva alustuseks pakutakse.

Kõigepealt pakuti meile võimalust valida, et mida me tahame, sest restorani välipliidi taga olid mehed valmis meie kulinaarseid soove igakülgselt täitma. Kuna me isegi ei aimanud, et mis variandid on, siis kokk hakkas ette lugema, mida tavaliselt tellitakse. Võtsime traditsioonilise (kohalike jaoks) hommikusöögipaketi, mis sisaldas munaputru, krõbedat peekonit, salatit ning loomulikult gallo pintot. See viimane on Costa Rica (ja ka Nicaragua) rahvusroog, mis koosneb praetud riisist ja ubadest ning mida pakutakse lisandiks praktiliselt kõikidele toitudele (nagu ka järgmised nädalad kinnitasid). Meie jaoks oli too hommik aga esmakohtumine antud roaga ning tuleb tõdeda, et kulinaarset rabandust see esile ei kutsunud (à la: „See on kõige parem asi mis ma elus olen saanud!! “). Noh olid riis ja olid oad, mõlemad ära praetud ning põhimõtteliselt oligi kõik. Selline üsna kuiv ja pigem maitsevaba kompott. Aga kõhtu täitis ta küll.

Hommikusöögi ajal näppisin ka veidi oma rahakotti, kus toonase seisuga olid ainult eurod ja dollarid. Kuid loomulikult pole Costa Ricas käibel neist kumbki, vaid oma raha nimega „colon“. See sõna tähendab inglise keeles küll käärsoolt, kuid Costa Rica on siiski hispaaniakeelne riik, mistõttu rahaühiku nimi on võetud nende jaoks olulise mehe - Cristóbal Colóni - nimest. Mulgis ja Saares teatakse tüüpi Kolumbusena (ei, ei mitte Krisostoomus). Seilas ju mainitud laevnik oma neljandal Ameerika reisil täies pikkus läbi ka praeguse Costa Rica idaranniku, mistõttu rahaühikule nime andmine on igati loogiline tegu. Kui näiteks Eesti ranniku oleks kunagi ammu-ammu esimesena kaardistanud kapten nimega Mart, siis võib-olla oleks ka kunagi meil mardid käibel olnud.

Tulles euroühiskonnast (kus enamus igapäevaseid majandustehteid tuleb teha kümne või saja piires), on coloniühiskond paras väljakutse. Nimelt võrdub 1 euro tervelt 600 coloniga (enam-vähem), mistõttu ka poest piima ja rosinasaia ostes tuleb järsult sukelduda põhikooli matemaatikasse, et teada saada palju asjad tuttavas rahaühikus väärt on. Tagataskus (loe: telefonis) on mul olemas ka XE-nimeline valuutakalkulaatori rakendus, kuid seda ei ole viisakas ja mõistlik alati välja võtta. Aja jooksul küll hakkas vaikselt meelde jääma, et 1000 coloni on veidi alla 2€ ning 5000 tsipa üle 8€, kuid alguses läks lettidel olevate suurte numbrite dešifreerimisega aega. Juhe läks kokku siis, kuid hind oli väga täpne. No näiteks 1632 coloni. Mis see siis on nüüd? Äpi näppimine oli siin vältimatu (õige vastus: ca 2,8€).

Aga rahad olid ilusad… Kordades ilusamad kui kusagil Frankfurdi (seal asub nimelt Euroopa keskpank) tornmaja keldris, hallimast hallima bürokraadi poolt valmistatud elutud lipikud. No sellised, kus „vaba kunstnikukäega“ tehtud jooned tõmmatakse malli või joonlaua abil ning kus tuliselt vaieldakse, et kas halli toon numbriga NM5599642 ei ole mitte liiga raju värviplahvatus Euroopa esivaluutal. Colonid olid rohelised, sinised, roosad, punased, kollased, lillakad ja veel hulk teisi värve ning nendel kujutati lisaks kohustuslikele kiilakatele habemikele (riigi kuulsusrikkast minevikust) alati ka näiteid riigi lõputust (ja lõputult kirevast) faunast ning floorast.

Et mitte jääda teooria tasandile, siis pärast hommikusööki olime valmis nende kasutamist minema testima, kuid enne veel kui seda teha sai, tuli kohalikku raha üldse hankida. Tänane päev oli meil osati juba ära planeeritud - meid ootas vinge härjarakendite festival ühes San José äärelinnadest Escazus - kuid selleks, et sinna saada, pidime minema bussijaama. Kuna San José kesklinn ülemäära suur ei ole, siis otsustasime, et läheme sinna jala. Näeme veidi linna, inimesi, võtame raha ja saame kätte esimese tunnetuse, et mis elu siin üldse elatakse.

San José kesklinn
Kell oli veidi pool kümme läbi, aga väljas oli juba mõnus leitsak. Tuul oli ka päris kõva, kuid sisetunne aimas ette, et sellegipoolest tuleb kuum päev. Hotellist saadud kesklinna kaart näpus, orienteerusime nendes ruutpesiti paigutatud kvartalites üsna hästi. Tänavad olid sellised tüüpilised Ladina-Ameerika suurlinna tänavad - veidi räpased (kuid mitte nii, et ülemäära häiriks), kõnniteed veidi lagunenud (kuid mitte niipalju, et jalgu murraks) ning palju oli erinevaid kaubamüüjaid, kes pakkusid kõike, mida üks keskmine jalutaja võiks vajada - lotopileteid, ajalehti, kamme, päikeseprille, puuvilju, joonlaudu, küünekääre ja nii edasi. Positiivne oli aga see (nagu see on ka teistes selle kontinendi riikides), et keegi ei üritanud sulle midagi agressiivselt pähe määrida. Isegi ei mäleta, et kas keegi hüüdis, et „Where are you from?“. Kui tahtsid osta, siis ostsid, kui ei tahtnud, siis ei tülitatud. Ainus moodus, kuidas sinu rahani üritati jõuda, oli valjuhäälne kauba tutvustus üle kogu uulitsa.


Väga suurt sagimist pühapäeval polnud
Raha saime kohe esimesest sularahaautomaadist ning võtsime kohe paraja pataka, kuna väikeste summade võtmine läheb kulukaks (iga tehing ju maksab paraja kopika). Edasi kulgesime peamiselt mööda jalakäijate tänavat, mis lõikas täpselt läbi vanalinna, bussipeatuse suunas. Inimesi väga palju isegi ei liikunud, sest oli pühapäeva ennelõuna ning paljud poed olid suletud. Aga need, kes liikusid, olid rõõmsailmelised ning ei tundnud turistide suhtes vähimatki huvi.


San José kesklinnast lummavalt kaunist koloniaalarhitektuuri pole mõtet otsida. Jah, siin-seal on mõned üksikud kaunid majad, kuid peamiselt annavad tooni üsna tavalised karbid. Ega siin pole ka midagi imestada, sest tegemist on Ladina-Ameerika ühe noorima linnaga. Esimene hütt löödi siinkandis püsti alles 18.sajandi alguses ning linnamõõdu andis praegune pealinn väljas alles sajand hiljem. Enne seda oli pealinn lähedal asunud Cartago linnas, mille ajalugu on ligikaudu paar sajandit pikem.

Kui ma mainisin siin bussijaama minekut, siis see oli selline tinglik väljend. San Josés ei ole sellist konkreetset kohta, kust väljuvad kõik linnast väljuvad bussid. See niinimetatud bussijaam oli lihtsalt üks (ilma ühegi märgistuseta) koht kusagil tänava ääres. Ja erinevatesse piirkondadesse suunduvad bussid startisid täiesti eri tänavatelt ja mõnikord ka kesklinna
Buss kui kunstiteos
erinevatest otstest. Ehk siis sa sisuliselt pidid eelnevalt teadma, et kust buss läheb, niisama jalutades väljumispaika üles ei leiaks. Tänu Lonely Planetile ja internetile, olin ma varasemalt siiski Escazu bussi väljumiskoha(d) välja peilinud. Neid oli kaks ja esimene sellest valikust oli vale (see tähendab, et sealt ei läinud mingit bussi) :)


Teine koht oli ühe suure haigla tagahoovis, pargi kõrval. Ühtegi märki bussipeatuse kohta loomulikult polnud, kuid ühe kõnnitee osa peal inimesed mingil põhjusel seisid ning teisel pool teed parkisid bussid. Analüüsides neid infoklastreid, tegime meelevaldse järelduse, et need olid omavahel seotud ning järelikult siin ongi bussipeatus. 10 minutit ootamist ja ette sõitiski buss, mille aknal oli silt „Escazu“.

350 coloni (60 sendi) eest sai lunastada pileti ning istuda veidi vanaldase bussi korralikele nahkistmetele. Arvasime, et tänu suurele festivalile läheb istuma saamise pärast löömaks, kuid tegelikkuses oli buss praktiliselt tühi. Escazusse soovis sõita vast 10-15 inimest ning nendest lisaks meile vaid üks turist. Nojah, eks siis enamus gringodest läksid lihtsama vastupanu teed ja võtsid takso, sest sisuliselt on tegemist pealinna eeslinnaga, kuhu jõuab kesklinnast ikka päris kiiresti kohale. Isegi bussisõit kestis ainult 20 minutit ning see sisaldas ka paari peatust.

Kõrvaltänavatel vaikselt koguneti
Kui vahepeal hakkasime isegi kahtlema, et kas ikka on siin üldse mingit pidu (kuna rahvast vähe ja ükski polnud sellise näoga, et läheb festivalile), siis kohale jõudes hajusid kõik kahtlused kiirelt. Escazu kesklinn oli liiklusele suletud ning juba eemalt nägin värvilisi kärusid, mis olid suuremate ja väiksemate härgade taha kinnitatud. Rahvas oli juba vaikselt kogunemas ning igalt poolt kõrvaltänavatest muudkui tuli härjarakendeid juurde, et võtta
Paraadi alguspaik
linna- valitsuse lähedal asuva stardiplatsi lähedal paraadi- sappa. Aga mis paraad see üldse siis on?


Día de los Boyeros ehk Härjavankrite Juhtide Päev toimub üks kord aastas - märtsikuu teisel pühapäeval. Ehk siis asjaolu, et me just sellel ajal olime Costa Ricas (ja San Josés) oli üks paras vedamine. Seda päeva on tähistatud suure rongkäiguga juba 30 aastat ning silma järgi julgen arvata, et kärusid oli sel aastal väljas kusagil 200 ringis. Kohalike jaoks on muidugi tegemist suure festivaliga, mis kestab hommikust õhtuni (võib-olla ka hommikuni), kuid enda üllatuseks avastasime, et turiste liikus seal ringi vaid loetud hulk. Arvestades kui omapärane ning üdini kostariikalik see festival on, siis ootasime oluliselt suuremat
Härjavanker Escazu linnavalitsuse ees
võõramaalaste osakaalu pealtvaatajate seas, kuid võta näpust. Üks põhjus võib olla muidugi selles, et ega pidu nüüd väga laialt ei reklaamita ning meiegi jõudsime selleni seetõttu, et tegime enne reisi kõvasti eeltööd. Aga ega me ei kurtnud, tore on leida üsna turistiderohkest riigist midagi, mis on maailmas unikaalne, kuid kus reisiselle on vähem kui kohalikke. See lisab ehedust ses mõttes, et
Vankrijuhte oli nii väikseid...
siis peetaksegi härja- vankrite festivali, mitte ei etendata seda pidu välis- maistele vaatajatele. Aga ikkagi - mis vanker? Mis härjad? Loomad keset linna (situvad asfaldile ja mis kõik veel) - miks ometi?


Härjavanker (La carreta) ei ole lihtsalt üks suvaline käru, mida kohalikud ajaviiteks kenade värvidega katta armastavad, vaid väga oluline ja asendamatu töövahend Costa Ricas juba paarsada aastat. Neid kasutatakse tegelikult siiamaani ning alati pole põhjuseks see, et põllumehel pole raha traktori ostmiseks. Riik on teatavasti üsna mägine ning selleks, et oma järsu kaldega põldudele/põldudelt kraami
...kui suuri
transportida, on härjavanker asendamatu. Traktor läheks seal lihtsalt ümber või siis ei pääseks ligi, härg (koos vankriga) aga ronib nagu loom ja reeglina ei lähe ümber.


Vankrite kuulsusrikas ajalugu algas 19.-l sajandil sellest, et eurooplastele ja ka muude maade rahvastele hakkas üks tume, kibe jook hirmsasti maitsema. Selleks joogiks oli kohv ning kuigi taim oli pärit Aafrikast, siis kostariikalaste suureks rõõmuks oli nende 
La carreta
riik üks nendest, kus kohvi- ubadel olid kas- vamiseks praktiliselt ideaalsed tingimused. Kohv aga teatavasti ei kasva ääretutel lagendikel vaid alati mägedes, kus on piisavalt niiskust ja ka piisavalt päikest. Seetõttu on istandused tihti väga järskudel nõlvadel, inimeste küladest eemal ning vihmasemal perioodil on seal lisaks kõigele ka üsna mudane. Selleks, et saagikoristuse ajal ei peaks kohviube ühe korraga korjama ainult niipalju kui taskutesse mahub või siis harimiseks vajaliku kola ei peaks laskma naisel-lastel mäkke tarida, võetigi kasutusele härjarakendid.

Oli siniseid...
Nende peamised omadused olid lihtsus ja vastupidavus - puust ratastega (mis ei jää mudasse kinni)  toekad vankrikesed. Kusjuures alguses hoiti jõuallika pealt ka kokku ning inimesed tirisid ise neid kaubatõldasid, kuid ühel hetkel (ilmselt siis kui esimesed müügirahad laekusid) otsustati oma mugavustaset tõsta ning vankrite ette rakendati härjad. Edasine on juba ajalugu.


...ja musti
Nende vankritega ei veetud kohvi ainult mäest alla külasse vaid ka kokkuostu- punktidesse või ka lausa sadamatesse (oleneb kumb lähem oli). Kuna kohvi (või ka suhkruroo) vedu käis ainult teatud hooajal, siis ilmselt kellelgi tekkis mõte, et käiks selle massinaga ka poes kui mingi suurem ostuplaan on, mis ta ikka seal niisama mädaneb. See kogemus oli aga niivõrd hinge ja ihu paitav (mõtle - said niisama seal kärus
Oli suuremaid...
tšillida, selle asemel, et mäest üles-alla oma tavaariga jöntsida), et varsti käidigi igal pool ainult käruga. Läksid naabri juurde jooma, härg käru ette ja minek. Läksid hommikul postkasti juurde ajalehte tooma, ikka härjaga. No ma vähemalt arvan, et nii see asi käis :)
 

...ja väiksemaid

P
äris kindlasti aga kasutati neid vankreid aga pikemate vahemaade läbimiseks, näiteks käisid töömehed perega rannikul puhkamas just nende vankritega. Tee keskosa mäestikest (kus peamised kohviistandused kasvasid) rannikule mööda KIVISEID teid, PUUST ratastega vankriga, võttis aega 4-5 päeva.
Mõned loomad olid ikka päris jurakad
Samuti kasutati vankreid pulmades, matustel ning tõesti igal pool, kus oli veidi pikem maa vaja läbida. Ning kuna kärust sotsiaalne transpordivahend sai, siis loomulikult vaadati, et selline hööveldamata laudadest ja värvimata käruloks võib-olla ei ole kõige esinduslikum riistapuu, millega naabrist parem näida (see on ju alati oluline!). No ja siis tulidki kõik need värvid, mustrid, nikerdused, laiendused ja mis kõik veel. Töövahendist said edev 
Noor kauboi
riistapuu, millega üritati siis nii muljet avaldada kui vahest ka praktilisi ülesandeid täita. Võis vabalt olla, et mõni jõukam põllumees lisas vankrisse nahkistmed, kattis värvikihi lakiga, lasi sulasel teel linna kärus mandoliini mängida ning ristis oma sõiduvahendi vanima tütre järgi (kelle nimi võis vabalt olla Mercedes). Teine aga mõtles, et vanker on ikkagi töövahend, ei ole vaja neid kellasid ja vilesid, peaasi, et viib punktist A punkti B. Hmm, jube tuttav tuleb ette….

Vana kauboi
Härjarakend kui selline on tegelikult kasutusel mitmel pool mujalgi, kuid teistes riikides puudub säärane kaunistamistraditsioon. Kuigi ma mainisin, et härjarakendeid kasutatakse tööriistana ka tänapäeval, siis rõhuv osa paraadil osalevatest vankritest on siiski ainult dekoratiivse iseloomuga (nagu ka rahvariided meie laulupeol). Nendega käiakse peamiselt edvistamas ning Härjarakendite Juhtide Päeva paraad on kindlasti kõige suurem ilmalik sündmus aastas, päris mitmes Costa Rica piirkonnas.

Peened detailid
Paraad hakkas umbes-täpselt pool üksteist ning suundus linna- valitsuse juurest otse üles mäkke, San Antonio de Escazu kiriku suunas. See tegi rongkäigu pikkuseks ligikaudu 2,5 kilomeetrit ning tõusunurk oli umbes midagi sellist kui minna Munamäel parklast torni jalamile. Ehk siis kuuma ilmaga, jalutuskäik mäkke koos härgade ja vankritega. Mis saaks olla veel
Kaunistet härjamolud
toredam? Et pärast nälja kätte ära ei kõngeks, laadisime keskväljaku kõrval asunud pagariärist mõned küpsetised endale seljakotti ja hetk hiljem tegime sealt kohe ka esimese võetuse. Aga siis see hakkas.


Festivali sissejuhatus oli päris pentsik - selle härjarakendite jada eesotsas oli veoauto rahvamuusika ansambliga ning üks taidluskollektiiv, kes oli endale selga ajanud mingid kummalised kostüümid (nägid välja nagu jeekimid, peltsebulid ja kolumatsid), alla pannud kargud ja siis tantsisid väga aktiivse (ja nakkavalt meeldejääva) muusika saatel. Kes soovib, võib siit kõrvalt vaadata ka väikest videolõiku mainitud esinemise kohta, kuid olge te hoiatatud:

Ø video kvaliteedi ja operaatoritöö kohta ütleks keskmine amatöör: „Väga amatöörlik!“
Ø  see viis võib jääda kummitama päevadeks-nädalateks-terveks eluks (neid ridu kirjutades pandi igatahes mul jälle peas plaat mängima)

Maskide tantsulka
See maskide tants on ka mingi traditsiooniline värk, mis mittekohalikule teeb kas nalja või tekitab õudu ning väga assotsiatsioone ei loo. No nagu Kaera-Jaan või Kreisiraadio või Näärisokk (no miks ometi peaks talvel kasuka tagurpidi selga panema ja harjavars jalge vahel ringi kalpsama??) mitte-eestlasele.
Tegelasi õudusunenägudest
Kohalikud hirnuvad või kiidavad, et „voh, hästi pani“, kuid külalised ei saa mitte midagi aru. Et kas nüüd tõesti nähti pealt hetke, mil kohalik rahvas kollektiivselt ära keeras või siis oli õlle ja süldi sisse mingit ainet puistatud, mis vaimu erksalt särama lõi. Aga need tegelased olid igatahes mingid teada-tuntud lummutised, sest samade larhvidega kujukesi nägime hiljem ka siin-seal suveniiripoodides.
 


Väike puhkehetk :)
Ei, tegelikult oli see sissejuhatav palagan täiesti okei, muusika oli lahe ning peagi kablutasid need tegelased mäe tipu poole minema. Nendele aga järgnesid juba vankrid koos härgadega. Ning oh seda kirevust ja toredust ja eriskummalisust, mis meile seal näidati. Iga vanker oli omamoodi (sarnaseid oli seal küll, kuid väidetavalt pole kaht ühesugust vankrit olemas). Loomulikult oli seal kärusid igas toonis
Naisideaal?
(nagu ka piltidelt näha) ja iga suuruses (beebi- kärudest kuni tööstuslike vankriteni), lisaks olid härjad väga erineva suuruse ja värviga (oli näiteks selliseid, kes kahemeetrisele mehele vaatavad kikikapjadele tõusmata otse silma) ning loomulikult olid erisuguselt riides ka kõik härjajuhid. Kuigi juhte oli seal lapsest (kellest üks sõitis tehniliselt võttes kitsevankriga) vanuriteni ja neid oli nii mehi kui naisi, siis ühiseks nimetajaks oli ikkagi kauboistiil. Teksad, vest, kauboisaapad, härjajuhtimise oda ning loomulikult kaabu. Ikka härjajuht oma odaga rakendi kõrval ning naised/lapsed või siis mehed/vanurid kärus.
 


Teel mäkke
Kusagil tunnike või veidi rohkem läks aega, et kogu see rivi meie eest mööda sai. Vaatasime ja ootasime ikka terve paraadi ära, et need viimased mehed/naised/lapsed ei peaks end halvasti tundma. Siis võtsime veel väikese kehakinnituse ning hakkasime paraadile
Oli ka lihtsamaid vankreid
järgi (ja neist mööda minema). Kogu see killavoor liikus ikka väga aeglaselt, paar sammu ja seismine, paar sammu ja seismine. Tänu sellele liikusime rahulikul sammul jalutades nendest kõigist taaskord mööda.


See tänav, mida pidi mäkke roniti oli aga palistatud kohalikega, kes nautisid festivali täiega. Need, kel olid majad antud uulitsa kõrval, olid välja vedanud toolid ning lauad, libistasid õlut, sõid ja kuulasid suurtest kõlaritest rahvalikke viise. Nii kõvasti kui kõlarid kannatasid. Ning polnud hullu kui ka naabril olid
Marimbabänd
kõlarid väljas ja nad kuulasid sama kõvasti ja hoopis teistsugust muusikat. Ikkagi pidu ju! Ühed olid kõlarite asemel püsti pannud (või palganud) väikese timpaniansambli, kus siis vanapapid vihtusid elu eest surematuid marimbahitte. Väga lahe!


Härjad vankriga toon-toonis :)
Lahe oli ka see, et saime härja- vankritega koos pilti teha. Kuna seismist tuli paraadnikel päris palju ette, siis nad üritasid aega parajaks teha nii, kuidas oskasid. Ning pealtvaatajatele oma vankrite ja härgadega pildistada laskmine, oli üks meelelahutuse osa. Anti oda kätte, paluti seista härja kõrval ja klõps-klõps-klõps. See on küll veidi turistilik, kuid kui tihti saa ikka saad selliste atribuutidega koos pilti teha? Ning eks nad kõik ju kindlasti pingutavad selle paraadi nimel, seega usutavasti on see ka väike tunnustus, kui keegi tahab just nende vankriga pilti teha.


Paraadi esiots, taamal orus San José
Lõpuks saime kätte ka selle põrgust pärit taidlusansambli ehk siis jõudsime taaskord päris rongkäigu etteotsa. Millegipärast paraadi esimene ots oli vahetult enne lõppsihtkohta (mainitud kiriku kõrval asuv jalgpalliväljak) seisma jäänud. Arvatavasti oodati mingit konkreetset kellaaega või siis tagumisi vankreid järgi. Üleval oli juba rahvast kordades rohkem, võiks lausa öelda,
et massid olid
Kollaaž vankritest
kogunenud. Pressisime end kiriku juurde välja, ostes tee pealt veel ühelt mehelt värskeid mangoviilusid (kilekotis), millele oli laimi peale pigistatud. Maksma läks see 500 coloni (tsipa alla euro) ning söögielamus vastas hinnale. Ütleme nii, et see mango oli meie maitsemeeltele isegi liiga värske. Veel üks nädalake valmimist oleks kindlasti siin head teinud.

Kirikuesine plats oli aga härjavankrite ootel, ootusärevust oli peaaegu õhus juba füüsiliselt näha. Lapsed küünitasid tänavanurga poole, et kas juba tulevad? Ei veel. Selleks, et ootamine lühem oleks, oli platsi kõrvale üles seatud väike toitlustuslaager, mis ei jäänud grammivõrdki alla Eesti suveürituste grillialadele. 

Kirikutrepile oli tehtud väljapanek
Tegelikult nad isegi edestasid neid, sest toiduvalik ei piirdunud ainult šašlõki ja grillvorstidega, vaid müüdi veel igasugust põnevat kraami. Isegi nii põnevat, et ei osanud isegi öelda, et mis „see“ täpselt on. Kuna pagariärist soetatud saiatoodete peal väga kaua ei kesta, siis võtsime meiegi sealt mingit lihaollust salatiga, näidates näpuga pannil küpsevate asjade suunas. Kerre keerasime proviandi seal kõrval asunud väljaku tribüünil istudes, kusjuures see plats oli tol päeval ka õhtuse fiesta epitsenter - ühte serva oli üles seatud lava ning keskmine osa oli siis „tantsupõrand“.


Parajasti siis, kui viimane lihatükk piki söögitoru oma maise teekonna lõpu suunas kihutas, oli kuulda, et paraad alustas uuesti liikumist. Sellest teavitas läbi kiriku ette säetud suurte kõlarite ka õhtujuht, kelle peamine tegevus siiani oli olnud
Vankrite parkimine käib
valjult kõlavale rahvamuusikale pidevalt vahele karjumine. Ja sealt nad siis tulid - kõik need kärud, kõike need härjajuhid, kõik need (natuke hirmuäratavad) tantsivad kujud. Kuna olime neid juba vähemalt kaks korda näinud, siis teadsime, mida oodata. Vankrid tulid ja parkisid kõik riburadapidi kirikuesisele väljakule, mille ühte
Savipannoo
külge kaunistas võimas savist pannoo, mis loomulikult kujutas neid samu härja- vankreid ja Costa Rica külaelu. Enne parkimisalale keeramist, said kõik paraadil osalejad ka preestri poolt ära õnnistatud - tillivartest pusa ühes käes ja piibel teises käes, loeti kenasti sõnad peale.
 

Vankreid muudkui tuli ja tuli ning imekombel mahtusid kõik lõpuks ka platsile ära. Loomad õnneks olid rahulikud, kuid ühte sellist ärevamat intsidenti nägime ka pealt. Härjad on rakendi ees omavahel kinnitatud puust rangidega. Juhtus nii, et ühe
Rakkes ja ehitud härjad
rakendi ees olnud härg komistas või koperdas nii, et kukkus külili. Kuna teine oli jäikühendusega tema küljes kinni, siis lendas loomulikult täie hooga esimesele otsa, mis tekitas mõlemale väikese paanika. Härjaajajad (nii konkreetse rakendi omad kui ka teised lähedalseisvad) õnneks aga paanikasse ei läinud ning võtsid asja kiirelt kontrolli alla. Kuna seisime seal üsna lähedal, siis meil
Rahvariided ja härjavanker - Costa Rica
võttis küll väikese võnke sisse - kui ikka paar sellist tonnist härga otsustavad järsku amokki joosta, siis tahaks küll linna teises otsas olla. Või veel parem - teises linnas. Vaadates ka seltskonda - vasakul härjad, paremal härjad, ees härjad ja taga härjad - kujutasin väga elavalt ette, kuidas see paanika levib ning õhtul CNN näitab „enneolematuid kaadreid sellest, kuidas kari kohitsetud pulle ühes Kesk-Ameerika väikelinnas hullus ja tohutut kahju tekitas“. Ärevus õnneks piirdus turistidega, sest neljajalgsed sarvilised (kes selle intsidendi vahetus läheduses seisid) võtsid juhtumit stoilise rahuga, et mitte öelda üleolevalt. „No mida nad kurat rapsivad seal? Head käpardid…“


Surnuvanker või hoopis naistepäeva käru?
Aga kui viimanegi vanker oli platsile ära mahutatud, oli vaatepilt tõesti võimas. Pilt oli ikka väga kirju ning melu korralik. Osad vankrid olid ikka tõelised kunstiteosed, millega mina küll ei täiks linnatänavale logistada. Peened mustrid, nikerdused, härgadele tehtud sarvekaitsed ja nahast kaunistused, uhked rahvarõivad ning
Uhke härjavankri juht oma hiidelajatega
kohati isegi üle võlli keeratud vankri- pealdised (nagu näiteks see naistepäeva vanker, mille puhul ei saanudki ma lõpuni aru, et kas tegemist on austusavaldusega nais(t)ele või siis surnuvankriga). Igal juhul olime väga-väga rahul, et õnnestus sellest kõigest osa saada ning kellel kunagi sarnane võimalus tekib, siis kindla peale soovitan pilgu peale visata. Vahva simman!


Sellisele platsile siis koguneti
Nüüd kui „ametlik osa“ oli läbi, oli meil sisuliselt kaks varianti - jääda siia pidutsema või minna San Josésse (mis muide siit kenasti kätte paistis) tagasi. Kuna hommikune tuul oli asendunud kõrvetava päikesega, siis otsustasime viimase kasuks. Olime küll end päikesekreemi alla katnud, kuid sellegipoolest oli tunne, et kui nüüd
Sarvilisel pea pilvedes
natuke veel olla, siis on homme kukal ja käed ära põlenud. Pealegi see mitme- tunnine tatsamine hakkas ka veidi väsimust jalgadesse kiirgama, mistõttu otsustasime bussi peale minna. Teadsin, et mingi buss tuleb pealinnast ka siia üles mäkke, aga loomulikult polnud aimugi, et kus täpselt pardale saab. Politseinikud viipasid meile õige suuna kätte ning väitsid, et kusagil tänavanurga peal tuleb oodata. Kuna ühe ristmiku ääres üks mammi seisis ootusäreva näoga, siis järeldasime, et ilmselt siin siis ongi peatus. Seisime kah.


Vaade Escazust orus oleva San José suunas
Päris naljakas muidugi - mammi võib-olla ootas oma sõbrannat Maria Lihtsat, et koos festivalile minna. Ja siis järsku tulevad paar gringot ja jäävad ta kõrvale lihtsalt seisma. Ning patravad mingis kummalises keeles. Varsti tuli veel paar inimest - sest kui juba kolm inimest seisab, siis midagi hakkab toimuma (võib-olla antakse midagi!) ja tasub ära oodata, et mispärast seistakse. Õnneks siiski oligi tegemist paigaga, kus bussi peale sai.


350 coloni ja 20 minutit hiljem, olime tagasi tuulises San José keskuses. Kõmpisime taaskord läbi kesklinna tagasi hotelli poole ning võrreldes hommikuga, inimesi väga palju juurde polnud tulnud. Tundub, et pealinna kesklinn pole selline paik, kus kohalikud oma puhkepäeva pärastlõunat veeta armastavad. Ning tegelikult miks peakski? Poed on kinni, söögikohti väga palju ei näinud ning ilmselt on linnas ka palju kaunimaid kohti (näiteks suured pargialad kesklinna servades). Enne hotellis väikese siesta tegemist, käisime veel läbi ühest supermercadost, kust varusime õhtuks linnupetet. Puuvilju, magustoitu, õlut ja pirukaid. Väljamaa poodides on selles mõttes ikka vahva käia, et kui Nestle ja Unileveri kontsernide toodang kõrvale jätta, on seal alati midagi huvitavat, mida pole varem näinud. Ning kui keelt ei oska, siis ei tea kas tegemist on reesusahvide hapendatud varbaküünte või väga maitsvate mangolaastudega. Kui asi väga rõve välja näeb, siis ei osta, aga väljanägemine ja söödavus ei pruugi alati korrelatsioonis olla. Ka selline täiesti okei väljanägemisega toode võib olla paras maitse- ja lõhnameelte mõrv ning vastupidi.

Pärast siestat (kusagil viie paiku) võtsime takso ja sõitsime ühte linna suuremasse ostukeskusesse. Kindla eesmärgiga - osta endale telefonikaart koos internetipaketiga. Ei mitte facebooki jaoks (mida mul isegi pole) vaid reisikorralduse mugavdamise eesmärgil. Infokogumine ning ka hotellide broneerimine neti kaudu on lihtne (ja tihti ka aja- ning rahasäästlik), mistõttu ei ole põhjust puritaani mängida. Jah, sai varasemalt ja saab ka praegu reisida ilma pidevalt online olemata, kuid internet on tulnud, et jääda ning seda pole mõtet eitada.

Takso lasime hotellil tellida ning õnneks tuli ametlik punane masin. Lasime aga juhil maria käima panna ning püüdsime ära arvata, et kas ta ikka sõidab õiges suunas. Pärast kaht pööret, oli minu sisemine GPS igatahes ära nullitud ja olin üsna kindel, et taksojuht teeb meile „sõitu“. Et taksomeeter küll töötab, kuid piltlikult sõidetakse Balti Jaamast Viru hotelli juurde Keila kaudu. Olin täiesti veendunud, et ta peaks sõitma hoopis teises suunas. Hakkasin vaikselt hispaania keelt meelde tuletama ning kütsin end kenasti üles. Mõtlesin endamisi, et huvitav kui suure ringi ta siis teeb ja millal ta lõpuks ringi keerab ja õiges suunas sõitma hakkab. Aga ega ma väga palju ei jõudnudki selle üle mõtiskleda, sest jõudsime San Pedro kaubakeskuse ette (kuhu me soovisimegi jõuda). Jätsin taksojuhile enda ebaõiglaste mõtete eest korraliku jootraha…

Muide esmamulje Costa Rica hinnatasemetest näitab seda, et põhimõtteliselt on kõik sama kallis/odav kui Eestis või siis tsipa kallim. Tegemist ON Kesk-Ameerika kõige arenenuma ja kallima (ning kõrgeima elatustasemega) riigiga, kus ultra-säästureisi suure tõenäosusega teha ei õnnestu. Aga seda me tegelikult teadsime ka ette ning seetõttu hinnašokki ei saanud.

San Pedro kaubakeskus on San José kesklinna üks suuremaid ning välja nägi ta nagu kaheksakümnendatel ehitatud Kristiine keskus. Mitmel korrusel ning tohutu hulga poodide, poekeste ja kioskitega. Kuna olin juba kodus eeltööd teinud ja välja valinud toote, mida soovin - Kölbi Internet prepago, plan Mes - siis eeldasin, et kõik läheb ludinal. Ludises küll, aga libedalt ei läinud. Kölbi lette oli selles kaubakeskuses kolm tükki ja esimene oli kohe ukse juures. Sattusin nii umbkeelse noormehe otsa kui veel võimalik. Vuristasin ette, et „quiero comprar Kölbi Internet prepago, plan Mes“ („Soovin osta Kölbi nimelise firma kuuajast Internetiga telefonikaarti“), kuid teisel pool letti olid ainult tühjad silmad ja kinnine suu. Lõpuks sealt pudises, et ta ei saa aru, mistõttu ma veerisin selle tootenime uuesti välja ja näitasin ka paberi peal nende internetilehe väljatrükki. Tulemuseks oli teenindajapoolne ebalev ja veidi lollakas naeratus ehk siis tulemus oli null.

No ok, neid müügikohti on siin veel. Ühest telefonide ja telefonikottide poest nõu küsides, saime lõpuks info, et kolmandal korrusel asub suur Kölbi teenindussaal, kus kindlasti osatakse aidata. Pärast mõningast otsimist leidsime selle ka üles, kuid turvamees oli just ust sulgemas. Tööpäev sai läbi! No mida! Me ju homme sõidame tsivilisatsioonist eemale, tahaks ikka kaardi kätte saada. Õnneks turva halastas ja lasi meid veel viimastena sisse. Võtsime numbri, ootasime veidi ning leti taha jõudes öeldi meile, et nemad küll kaarte ei müü. Selleks tuleb keskuses olevate müügilettide poole pöörduda. Ehk siis näiteks sinna, kus seisis see tummahammas, kes millestki aru ei saanud. Kurjadi kurjat!!!

Kuna seinaga ei viitsinud enam rääkima minna, siis proovisime üht teist teenindusletti, kus õnneks sattusime ühe hakkaja naisterahva otsa. Ta küll sõnakestki inglise keelt ei rääkinud, kuid tegi siiski kõik selleks, et meist aru saada. Imekombel suutsime talle oma soovi lõpuks selgeks teha ja ta ütles: „Si, si!“. Vastav kaart on olemas, tema on valmis seda mulle müüma ja aitab ka aktiveerida. Kivi langes südamelt…

Nagu ikka, tuleb ühekordsete kaartide ostmise puhul ennast igatpidi tuvastada, mistõttu ta tegi mu passist koopia ja kirjutas igasugu andmeid üles. See on puhtalt selleks, et terroristidel ja muidu kurjamitel ei oleks liiga lihtne endale ühekordseid telefoninumbreid saada. Kölbi eelmainitud 30-päevane kõnekaart sisaldas endas suurt hulka tasuta kõnesid, SMS-e ning mis kõige tähtsam - 4GB internetti, maksimumkiirusega 2Mbps. Kõik see kokku maksis 9000 coloni ehk siis ca 14€. Minu arust päris mõistlik diil - sellelt numbrilt sain kodustele sõnumeid saata, vajadusel ka helistada ning internet võimaldas kasutada kõiki vajalikke nutitelefoni rakendusi (nt booking.com ja kaardiäpp Waze).

See tähtis tegevus tehtud, kolasime veel veidi keskuses ringi, kuid kuna midagi põnevat silma ei jäänud, siis võtsime takso ja sõitsime hotelli juurde tagasi. Tuppa veel ei läinud, sest otsustasime enne veel keha kinnitada. See oli pühapäeva õhtul päris keeruline ülesanne - algne plaan oli minna üle tee asunud Kolumbia restorani, kuid see oli meie naasmise hetkeks juba suletud. Samamoodi nagu ka kõik teised lähedal asunud söögikohad, pühapäeva õhtu ikkagi. Läbi pimedusse mattunud õhtu linna keskuse poole astudes, leidsime lõpuks ühe kohaliku kiirtoidukoha, mis oli veel avatud. „Pollo Campero“ nimeline söögikoht pakkus erinevalt töödeldud (erinevaid) kanajuppe ning kõhu sai seal täiesti korralikult täis.

Õhtune San José oli praktiliselt inimtühi, kuid tundus samas turvaline. Eks pimedal aal tasub tähelepanelik olla nii Nuustakul kui Nuujorgis, kuid Costa Rica pealinna kesklinna kohta mingeid spetsiaalseid hoiatusi kusagilt reisiraamatutest ei leidnud. Kui väga otsida, siis on kindlasti võimalik ka peksa/nuga saada, kuid kuna meil selliseid erihuvisid polnud, siis jõudsime kenasti hotelli tagasi.

"Spa" tagaaias
Soe ja vaikne (tuul oli lõpuks vaibunud) õhtu tundus olevat just paras aeg, et kõvast käimisest  väsinud jalgu soojas mullivannis masseerida. Pilk üle rõduääre näitas, et hoovis olevad veekogud olid tühjad, mistõttu vahetasime riided ja kablutasime alla. Selle aja jooksul jõudis aga härra Murphy taaskord oma seaduseid rakendada ning loomulikult paistsid, meie allkorrusele jõudes, pulbitsevast kümblusvannist kaks peanuppu. Aga sest polnud muidugi midagi, sest ega tegemist polnud ju meie privaatspaga.

Kuum mullivann
Naine läks ja liitus nende kahe USA-st pärit neiuga, mina otsustasin esiti teha väikese supluse basseiniosas. ASSANUGA! Vesi oli ootamatult külm, nagu oleks ühe hüppega arktika lähistele jõudnud. Sulistasin natuke, kuid kui vasak sääremari hakkas krampi kiskuma, tundus olevat õige aeg kuuma mullivanni ära kobida. Oeh, kohe palju mõnusam hakkas. Jacuzzis istumine on äärmiselt rahustav tegevus ning õrn väsimus jalgades asendus mõnusa rammestusega kogu keres. Seetõttu polnud ka imestada, et peagi tuppa tagasi kobisime ning hetkega unemaale liuglesime. Aga väga vinge esimene reisipäev oli olnud, esimene mulje Costa Ricast oli suurepärane. Aga mis veel parem - paremad palad ju ootasid veel ees!